21 maailmakuulsat kunstnikku. Annus Raud

Чтение книги онлайн.

      “Kogu ilu on koondunud Veneetsiasse. Esikohale asetan sealse maalikunsti, mille lipukandjaks on Tizian,” on andnud selle suurkuju loomingule hinnangu hispaania maalikunstnik Diego Velasquez.

      Tiziani tööd paistavad silma rikkaliku värvigamma ja leidliku kompositsiooni poolest. Värv saab tema käes ka kõigi vaimsete sügavuste väljendamise vahendiks. Peale usu- ja antiikmütoloogiateemaliste teoste maalis kunstnik arvukalt portreesid ning teda peetakse 16. sajandi parimaks portretistiks.

      Tiziano Vecellio sündis Pieve di Cadore külakeses Alpides. Tema sünniaasta ei ole täpselt teada. Uue sajandi alguses tuleb Tizian lapsena Veneetsiasse, kus temast saab Giovanni Bellini, Veneetsia kõige populaarsema kunstniku õpilane.

      Tiziani esimesed tööd kannavad Bellini käekirja pitserit. Osaliselt on näha ka Düreri mõju, kelle gravüüre õpetaja talle tutvustas. 1507. aastal läheb Tizian üle Giorgione ateljeesse, kuhu jääb kuni meistri surmani 1510. aastal. See etapp oli tema kunstnikuks kujunemisel otsustava tähtsusega.

      Tiziani loometee esimese perioodi (kestis umbes 1515. aastani) kuulsaim töö on pealkirja “Taevane ja maine armastus” (1512–1516), Rooma, Galleria Borghese) kandev allegooriline maal, mis on teostatud veel Giorgione vaimus. Pildil on kujutatud kaht naist, kes muinasjutulise õhtumaastiku taustal nõjatuvad purskkaevu rinnatisele. Üks neist kannab valget siidkleiti, teine on alasti. Alasti naisfiguur on ülimeisterlik inimkeha kujutis – suurepärase efekti saavutas kunstnik sellega, et valgele ihule on kontrastiks kirsipunane mantel.

      Tiziani eesmärgiks on olnud erilise hingeseisundi edasiandmine. Maastiku pehmed ja rahulikud toonid, alasti keha värskus, riietuse ilusate ja veidi jahedate toonide harmoonia (kuldkollane koloriit on tekkinud aegade jooksul) loovad rahuliku ja rõõmsa meeleolu. Mõlema figuuri liigutused on imekspandavalt kaunid ja täis elavat veetlust. Taamal avaneva maastiku rahulik rütm rõhutab omakorda inimkehade dünaamika suursugusust ja loomulikkust.

      1513. aastal kutsub Raffaeli sõber ja tuntud humanist, kardinal Pietro Bembo Tiziani paavst Leo X teenistusse, kuid Tizian keeldub. Ta alustab suure kompositsiooni “Lahing” maalimist Doodžide Palee jaoks. Selleks ajaks on tal juba sisustatud isiklik ateljee ja palgatud kaks abilist.

      1516. aastal saab Tizian Frari kiriku altarimaali “Assunta” tellimuse. Ta maalib suurt seitsmemeetrist altarikompositsiooni, mille teemaks on Maarja taevasseminek, kaks aastat. See osutus ta esimeseks tööks, mis on kantud kõrgrenessansi põhimõtetest.

      Pildil kujutatakse madonna taevasseminekut. Haaravad on nii toonide harmoonia kui ka figuuride dramaatiline hoog ja teose üldine paatos. Jõuliselt tõuseb Jumalaema talle allutatud universumi kohale… Tundub, et terves ilmas ei ole jõudu, mis ta vaba taevasseminekut takistada suudaks. Inglid naise ümber ei toeta madonnat, vaid pigem ülistavad võitu maiste jäänuste üle ning nende juubeldav rõõm mõjub just samamoodi nagu võimsad orkestrihelid sümfoonia finaalis.

      Pärast Bellini surma nimetatakse Tizian 1516. aastal Veneetsia Vabariigi ametlikuks maalijaks. See annab talle privileegi maalida valitsevat doodži ning toob kaasa regulaarse aastase sissetuleku saja tukati suuruses summas.

      Tiziani töödest perioodil 1515.–1520. aastani on tuntumad madonnapildid. Patrooni, Ferrara hertsogi Alfonso d’Este tellimusel maalib Tizian ka seeria mütoloogilisi kompsitsioone ning alustab teise altarimaali “Madonna Pesaro perekonnaga” maalimist Frari kirikule. See valmib 1526. aastal ning on uudse ja huvitava kompositsiooniga, kus Tizian on juba selgelt lahti öelnud sümmeetrianõuetest. Ta loob asümmeetrilise, kuid tasakaalustatud kompositsiooni, mis on tulvil elu. Maarja ees seisev seltskond, maali tellinud Pesarode perekond, on täpselt ja karakteerselt portreteeritud.

      1520. aastatel kogub Tizian kuulsust portretistina. Tema loodud portreede seerias on esimesteks töödeks “Mees kindaga” (1510–1520, Louvre, Pariis) ja “Tommaso Mosti” (u 1520, Palazzo Pitti, Firenze). Meeste portreed on suursugused ja isikupärased, naisportreed allegoorilise ja mütoloogilise ilmega.

      Tizian elas ajastul, mil Euroopa oli killustatud tohutuks hulgaks vürstiriikideks. Ta sai palju tellimusi vürstidelt, kuningatelt ja keisritelt. Inimese väärikuse rõhutamiseks riigimeeste, väejuhtide ja valitsejate portreedes sidus ta loomutruu karakteristika ja vaimse sügavuse esinduslikkusega. Selles mõttes järgis Tizian humanistide vaimset pärandit, hinnates vana aja suurustes mitte üksnes tarkust, kunstimaitset ja vaimuvabadust, vaid ka nende kodanikuvoorusi ja arukust riiklike asjade korraldamisel.

      Tiziani kõige õnnestunumate portreede esiritta tuleks asetada 1540. aastate esinduslikud maalid. Korduvalt on Tizian maalinud enda suurimat patrooni, keiser Karl V; tuntuim on keisri suur ratsaportree (Prado muuseum, Milano). Samuti on ta lõuendile jäädvustanud teisi tolleaegseid suurkujusid nagu Felipe II ja Francois I (Louvre, Pariis) ning paavst Paulus III (Napoli).

      Eraldi märkimist väärib Ippolito Riminaldi portree (Palazzo Pitti, Firenze). Itaalia maalikunstnikud hakkasid loobuma portreteeritava näojoonte liiga loomutruust kujutamisest, Tizian aga läks veel kaugemale. Ta seadis portreteerimisel eesmärgiks väljendada modelli kehaasendi, näoilme ja oleku kaudu inimese ühiskondlikku tähtsust ja sisemisi väärtusi, seejuures maali tõepära vähendamata.

      Must, valgete kätistega kostüüm ja kuldkett toovad Riminaldi suursugususe ja ülluse tumedalt taustalt erakordselt hästi esile. Mehe kahvatut, justkui saatusest märgistatud nägu raamivad käharad juuksed ja hõre habe, palavikulistest silmadest paistab tagasi hoitud murelikkus. Piisab Tiziani maalitud inimestele näkku vaatamisest, et tajuda nende sisemist rikkust. Lõuendilt vaatab vastu justkui läbipaistvate silmadega, lihtsalt ja loomulikult mõjuv nägu. Modelli iseloomustavateks võteteks on selle maali juures kontrastid tumeda rüü ning valge kaelusega piiratud kahvatu näo ja käte vahel.

      Sajandi keskpaiku jõuab Tizian loomingu haripunkti. See on ilmselt tema loomingulise tee kõige õnnestunum ja viljakam periood. Ta loob mitmeid šedöövreid, säilitades oma titaanlikkuse ja ainulaadsuse. Tiziani viimaseks loomeperioodiks peetakse tegevust kolmekümnendate aastate lõpust alates, mil ta pööras suurt tähelepanu aktimaalidele. Ilmselt kõige tuntumaks on saanud mütoloogilise süžeega “Urbino Venus” (1538, Uffizi, Firenze). Mütoloogilist sisu on pildil kasutatud küll ainult õigustamaks alasti naisekeha kujutamist. Tizian on selle maalimisel eeskujuks võtnud Giorgione kuulsa “Lamava Venuse” (Drezden, Gemäldegalerie).

      “Arvatavasti ei ole Euroopa maalikunstis naise figuuri värskemalt, ahvatlevamalt ja võrgutavamalt kujutatud. Tema sensuaalsuses ei ole mitte midagi vulgaarset. Aastasadade jooksul on “Urbino Venuse” poosi ja teda ümbritsevat miljööd korduvalt kasutatud ja varieeritud. Piisab, kui meenutada skandaalse kuulsusega “liiga kaasaegset” Edouard Manet’ “Olympiat” (Museé d’Orsay, Pariis),” kirjutab renessansiuurija N. Harris.

      1540. aastatel reisib Tizian palju, kuid ikka töö huvides. 1543. aastal sõidab ta Bolognasse, kus kohtuvad keiser Karl V ja paavst Paulus III. Paavsti tellimusel valmib paavsti portree.

      1546. aasta 19. märtsil antakse Tizianile Rooma aukodaniku diplom. Varsti sõidab Tizian Veneetsiasse, kus jätkab mütoloogilise teema käsitlemist ja naisekeha ilu ülistamist. Valmivad tööd Ovidiuse teose “Metamorphoses” ainetel: “Diana ja Acteon” (1559), “Diana ja Callisto” (1559), “Europe röövimine” (1562) ning “Diana jahiretk” (1565).

      Urbino Venus, 1538

      Neis kuningas Filippe II tellimisel tehtud töödes ilmneb juba Tiziani СКАЧАТЬ