21 maailmakuulsat kunstnikku. Annus Raud

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ainult inimkeha ehituse väga hea tundmise ja rafineeritud maitse olemasolul.

      1507. aastal lahkub Raffael Firenzest, peatub mõnda aega Urbinos ja läheb kaasmaalase Btamante kutsel Rooma. Siin areneb tema loominguline jõud erakordselt lühikese ajaga, ta kunst saavutab küpsuse. Raffaelist kujuneb maailmaajaloolise tähtsusega monumentaalmaali meister.

      Roomas satub Raffael paavst Julius II soosingusse, talle antakse ülesanne kaunistada freskodega Vatikani kolm pidusaali. Töö kestis aastaid. Esimeseks Raffaeli kaunistatud ruumiks sai Stanza della Segnatura (Allkirjade saal, 1509–1511). Ta kaunistas laevõlvi nelja figuuriga – allegooriliste Usu, Filosoofia, Poeesia ja Õigusega, millele vastavad neli seinamaali.

      Esimene seinamaalidest kannab pealkirja “Disputá”. Seal näidatakse usukangelasi, kelle kohal troonivad Kristus, Maarja ning Ristija Johannes. Teine, “Ateena kooli” nime kandev fresko ülistab filosoofiat. Suurde ja pidulikku ruumi on kogunenud antiikmaailma suurvaimud, kes elavalt diskuteerivad. Äratuntavad on pildi keskmes olevad Aristoteles ja Platon. Kolmas pilt kujutab Parnassi. Et see sein oli aknaga, otsustas Raffael maalida akna kohale künka, kus istuvad muusad ja luuletajad, kelle keskel on Apolloni figuur. Neljandal pildil kujutavad kolm stseeni õiguse valitsemist.

      Kõigil neil piltidel köidab tähelepanu Raffaeli võrratu kompositsioonitunnetus. Detailid on paigutatud äärmiselt vabalt ja loogiliselt, pilt on dünaamiline, kuid sellele vaatamata väga hästi tasakaalus ja harmooniline. Peafiguuride esiletoomiseks kasutab ta sama võtet nagu Leonardo da Vinci “Püha õhtusöömaaja” juures – figuurid on paigutatud viimase, vabasse loodusesse avaneva kaare alla ja kõik ruumi perspektiivjooned koonduvad nende suunas. Freskodest peetakse kõige paremini õnnestunuks “Ateena kooli” selle kompositsiooni ja antiikkultuuri tiheda seotuse pärast kaasaegsete humanismiideedega.

      1511.–1514. aastani maalis Raffael järgmise saali, nn Stanza d’Eliodoro seinu. Siingi on kujutatud nelja suurt stseeni. Nende sisuks on see, kuidas Jumal oma sekkumisega on korduvalt päästnud kiriku ja usu suurtest hädadest. Seda saali hakati nimetama Stanza d’Eliodoro’ks sealse peamise pildi järgi, millel on kujutatud Heliodorose väljaajamist templist. Saali teised freskod on “Attila taganemine Rooma eest”, “Peetruse vabanemine vangikojast” ja “Bolsena mess”. Selle saali freskode juures kasutas Raffael esimest korda õpilaste abi. Kolmanda, Stanza dell’ Incendio on kavandite järgi maalinud juba üksnes tema õpilased aastatel 1515–1517.

      Paavst Julius II suri 1513. aastal. Tema asemel asus kirikut juhtima paavst Leo X. Kasutades selle kavala, pidustusi ja sära armastava mehe soosivat suhtumist, sai Raffaelist Rooma kultuurielu juhtfiguur. Ta organiseeris ja teostas kõiki maalikunsti- ja arhitektuurialaseid töid Vatikanis.

      Vatikani saalide seinu kaunistasid Raffaeli õpilased, õuekunstnikust meister ise oli koormatud teiste ülesannetega. Kuid sellele vaatamata leidis ta aega pintsli kätte võtmiseks ja maalis hulga portreesid ja madonnapilte. Neist tuntumad on paavst Julius II portree (1511, Uffizi) ja Leo X portree (1517–1518, Pitti muuseum Firenzes). Parimaid tulemusi saavutas Raffael portreteerides siis, kui modelli iseloom ja välimus olid lähedased ta loomingulise käekirjaga. Näiteks võib tuua poeedi, diplomaadi ja kirjaniku krahv Baldassare Castiglione portree (Louvre, Pariis).

      Hilisemate portreede juures püüdis Raffael portreteeritava olemust täpsemini tabada. Omaette äramärkimist väärib ainus teadaolev Raffaeli loodud naise portree “La Donna Velata” (1514), kellest sai Sixtuse madonna prototüüp.

      1515.–1516. aastal valmistati Raffaeli juhatusel ette kartonge kümne suure vaiba jaoks, et katta Sixtuse kabeli seinte alumist osa. Neil kujutatakse stseene Peetruse ja Pauluse elust. Tänaseni on säilinud seitse kartongi, mis asuvad Victoria ja Alberti muuseumis Inglismaal.

      Järgnevatel aastatel maalib Raffael hulgaliselt madonnasid ja altarimaale. Nüüd kasutab ta siingi sageli enda koolkonna meistrite ja õpilaste abi. Ometi on ka töid, mille ta on loonud üksi või kus tema osa on domineeriv. Märkimisväärsemad on “Alba madonna” (National Gallery, Washington), tondoformaadis “Madonna della Sedia” (1516, Pitti Galerii, Firenze), “Madonna di Foligno” (1511, Vatikani muuseum).

      Kusagil 1515. aasta paiku käisid Raffaeli juures benedektiini mungad San Sisto kirikust Piacezna linnakesest ja tellisid maali “Sixtuse madonna”. Esimest korda pingutas Raffael suure lõuendi enda kätega raamile – ilma õpilaste vähimagi abita –, et šedöövrit maalima hakata. “Sixtuse madonna” (1515–1519, Dresden, Gemäldegalerie) – see on ületamatu, see on parim ja kuulsaim kõigist Raffaeli tahvelmaalidest.

      “Siin on terve maailm,” kirjutab vaimustunult noor Goethe, “suurepärane ja värvirikas kunsti maailm. Ainuüksi see pilt oleks täiesti piisav, et teha autor, isegi kui ta ei oleks rohkem midagi loonud, üle maailma kuulsaks ja surematuks.”

      Kergelt ja hõljuval kõnnakul liigub lapsega madonna pilve peal edasi. Vasakul põlvitab märterlik paavst Sixtus III, paremal püha Barbara. Armsa ja intiimse miljöö loovad sellesse pühalikku hetke pildi alumisele servale nõjatuvad inglikesed. Kompositsioon on täiuslik, figuurid hingestatud ja koloriit ilmekas. See on renessansi kunstiideaali klassikaline väljendus.

      Ei ole päris täpselt teada, kes on kujutatud portreel “La Donna Velata”, kuid kindlasti on sama naine “Sixtuse madonna” prototüübiks. Arvatakse, et ainsale naiseportreele on Raffael jäädvustanud enda eluarmastuse, imekauni Fornarina. Räägitakse, et selle naise pärast olevat Raffael loobunud ülisoodsast abielust. Ta oli armunud sellesse lihtsasse naisesse ning oli kogu elu sunnitud suhet varjama. On alust arvata, et see kaunis roomlanna on inspireerinud Raffaeli mitmelgi korral: peale Sixtuse madonna on sarnased näojooned äratuntavad ka Maria Magdaleenas maalil “Püha Cicilia” ja maalil “Madonna tooliga”.

      Sixtuse madonna, 1515–1519

      Raffaeli viimaseks tööks on suur kompositsioon Kristuse taevassemineku teemal Vatikanis, mille lõpetas pärast kunstniku surma Giulio Romano. Raffaeli maalitud on pildi ülemine osa. Raffael suri ootamatult, pärast lühiajalist haigust 6. aprillil 1520. aastal. Paljud suhtusid tema surma kui kunsti surma – niivõrd kuulus ja lugupeetud oli ta. Raffael on maetud Panteoni, teiste Itaalia suurkujude kõrvale.

      TIZIAN

      (u 1490–1576)

       TIZIANI TEOSEID

      Mees kindaga, 1510–1520

      Taevane ja maine armastus, 1512–1516

      Keisri teenar, 1514

      Flora, u 1515

      Maarja taevasseminek (Assunta), 1516–1518

      Venuse pidu, 1518

      Madonna Pesaro perekonnaga, 1519–1526

      Bakhos ja Ariadne, 1523

      Urbino Venus, 1538

      Kroonimine okaskrooniga, 1542

      Paavst Paulus III portree, 1543

      Ennäe inimest, 1543

      Keiser Karl V portree, 1548

      Püha Laurentiuse kannatused, 1548–1549

      Venus ja Adonis, 1554

      Danae, u 1554

      Neiu СКАЧАТЬ