21 maailmakuulsat kunstnikku. Annus Raud

Чтение книги онлайн.

      “Taaveti” valmimine tähistab meistri loomingu ja terve itaalia plastika arengu uue etapi sündi. Varasemate renessansiaja kunstnike realistlik detailide esiletõstmine on Michelangelo teoses asendunud jõulise sünteesiga. Võluv on figuuride loomutruudus ja vitaalsus. “Taaveti” juures avalduvad juba kõik Michelangelo hilisemale loomingule iseloomulikud jooned: suur dramaatilisus, sisemised pinged, ilmekuse taotlus ja mingi varjatud vägivald. Samaaegselt “Taaveti” loomisega töötab Michelangelo veel mõne teise karge ja mehise põhijoonega skulptuuri kallal (Brügge madonna, reljeefid “Madonna”, “Madonna lapsega” jt).

      Samuti 1504. aastal sai Michelangelo esimese tellimuse monumentaalmaali tegemiseks. Ta pidi nagu Leonardo da Vincigi kaunistama Palazzo Vecchio saali seina freskoga. Michelangelo valis teemaks episoodi Cascina lahingust: jões suplevatele sõduritele tungivad kallale vaenlased. Michelangelo tegi eskiisid, maalis kartongi kaheksateistkümne liikuva figuuriga, kes häiret kuuldes veest välja tormavad, aga ei jõudnud maali seinale kanda, sest sai kutse tulla Rooma paavsti teenistusse. Tänapäevani on säilinud vaid koopiad ja gravüürid, mille järgi saab lõpetamata teosest või õigemini selle fragmentidest mingisugusegi ettekujutuse.

      1505. aastal asus Michelangelo Rooma. Paavst Julius II oli otsustanud lasta juba oma eluajal endale hauamonumendi valmistada. See kujunes Michelangelo elu kõige traagilisemaks tööks. Kunstnik asus suure õhinaga asja kallale, kuid pidi selle varsti pooleli jätma, sest paavst kaotas ehitise vastu huvi, projekti tehti korduvalt ümber ja Michelangelo sai lõpuks uue ülesande: kaunistada Sixtuse kabel suure laemaaliga. Vastu tahtmist alustas kunstnik 1508. aastal tööd, mis kujunes ta elu kõige suuremaks, täielikult lõpetatud teoseks ja valmis 1512. aastal.

      Esialgne plaan nägi ette maalida lakke lünettidele vaid kaksteist apostlit ning mingid ornamendid. “Kuid tööga algust teinud,” kirjutab Michelangelo, “nägin ma, et sellest ei piisa ja et see jääb kahvatuks, ning ütlesin paavstile, et apostlitele peab midagi lisaks maalima. Paavst küsis: “Miks?” Ma vastasin: “Sest nemadki olid vaesed inimesed.” Siis jäi paavst nõusse ja ütles, et ma teeksin nii, nagu paremaks pean…”

      Sixtuse kabel ehitati paavst Sixtus IX käsul aastail 1473– 1481 Vatikani. Seejärel kaunistasid vararenessansi kunstnikud selle seinad freskodega. Vabaks jäid idasein ja lagi. Michelangelo maalis lakke üheksa pilti, mille süžeed on võetud Piibli maailmaloomise ja Noa laeva lugudest. Peamisi stseene ümbritsevad prohvetid, sibüllid ja alasti noormeeste figuurid. Kolmnurksetesse võlvisiiludesse akende kohal maalis ta Kristuse eelkäijate kujud. Võlvinurkades on neli maali stseenidega Iisraeli rahva ajaloost. Kogu lage liigendavad maalitud arhitektuurilised elemendid: võimsad sambad, mis nagu toetaksid karniise ja üle kabeli ulatuvaid võlvkaari. Kogu selle “arhitektuuri” vaheline pind on täis maalitud inimfiguure.

      Selle teose puhul hämmastab juba ainuüksi maht – lakke, umbes 500 m² pinnale on maalitud 350 inimfiguuri. Michelangelo plaaniks oli laemaali temaatika abil illustreerida platoonilist õpetust inimese hinge saatusest ja vaimse hierarhia astmetest. See aga, mis Michelangelo kunstnikuna tegi, väljub kaugele nende plaanide raamidest. Piiblitemaatika andis võimaluse ülistada inimese loovat jõudu, luua hümn kangelaste raugematule teotahtele, inimese keha ilule ning vaimurikkusele nii võidus kui kaotuses. Kõigi maiste olendite loojat, hallihabemelist Jumal-isa kujutas Michelangelo neoplatoonikute vaadete järgi kui kunstnikku, kui inimliku loomejõu kõrgeimat kehastust. Siingi pühendub Michelangelo ainult inimesele, mitte loodusele tervikuna.

      Töö oli kolossaalne. Kunstnik pidi ise ehitama tellinguid ja maalima selili lamades. Ta harjus ülesvaatamisega sedavõrd, et hiljem, kui töö oli lõpetatud ja ta hoidis pead normaalses asendis, ei näinud ta enese ette. Kirja lugemiseks pidi ta selle kõrgele pea kohale tõstma. Normaalse nägemisnurga taastumine võttis hulga aega.

      Järgneb rida töid skulptuuri alal. Michelangelo püüab veelkord Julius II hauamonumendiga jõudu katsuda, kuid selgi korral edutult.

      1516. aastal saab ta ülesande luua Firenzes San Lorenzo kiriku fassaad. Michelangelo tegi väga suurejoonelise kavandi – sellest oleks pidanud kujunema terve Itaalia kujutus skulptuuris ja arhitektuuris. Ta alustas töid Medicite hauakabeli juures, kuid vahepeal toimunud võimuvahetus tõmbab kavatsustele kriipsu peale – paavst Leo X tühistab lepingu. Kunstniku neli aastat kestnud töö muutub põrmuks.

      1534. aastal lahkus Michelangelo lõplikult Firenzest. Tema valmis ja poolikud tööd püstitasid Medicite hauakambrisse teised meistrid. Sealt on pärit tuntud allegoorilised skulptuurid “Hommik” ja “Õhtu” ning “Öö” ja “Päev”.

      1536. aastal on ta jälle Vatikanis, et maalida Sixtuse kabeli altarimaali. Sünnib Michelangelo loomingu tippteos “Viimne kohtupäev”, mille kallal töötas ta kuus aastat. Ta lõi maali täiesti üksi, ilma ühtegi abilist kasutamata.

      Püüdes luua ilmekat, grandioosset vormi, astub Michelangelo maaliga üle renessansi kunstiideaalide piiri. Teosest õhkub vägivaldsust, ilmnevad esimesed barokile iseloomulikud jooned: Kristus ei ole pildil mitte majesteetlikus rahus troonil istuv Lunastaja, vaid vägilase kehaehitusega gigant, kes patuseid leegitsevas vihas viimse hukatuse poole läkitab. Viimsepäeva kohtupidamise teema oli eakale Michelangelole südamelähedane: ta nägi maailmas valitsevat ülekohust ja ebaõiglust ning mõistab selle teosega kohut inimkonna üle.

      Kompositsiooni keskmes ümbritsevad pühamehed noort ja ähvardavat Kristust. Nad rüselevad Kristuse trooni ees, püüdes tõestada endale osaks langenud kannatuste suurust. Nad nõuavad – just nõuavad, mitte ei palu – õiglast kohtumõistmist. Hirmununa surub Maarja end poja vastu, aga Kristus tõuseb troonilt, nagu püüaks tema poole trügivaid inimesi peatada. See ei ole kõikeandestav Jumal, see on – kasutades Michelangelo enda sõnu – karm ja raevutsev kohtumõistja. Alludes Kristuse käeviipele, tõusevad surnud maasügavusest, et kohtu ette astuda. Osa neist tõuseb taevasse, teised saadetakse põrgupiinadesse.

      Paavst Paulus III astus aeg-ajalt kabelist läbi ja vaatas Michelangelo valmivat altarimaali. Kord tuli ta sinna koos tseremooniameister Biagio da Chezeniga. “Kuidas sa neisse figuuridesse suhtud?” oli paavst tseremooniameistrilt küsinud. “Palun Teie Hiilguselt andestust, kuid need alasti kehad tunduvad mulle lihtsalt pühaduseteotusena ega sobi mingil juhul jumalakotta,” vastas tseremooniameister.

      Paavst ei vastanud. Kui külalised lahkusid, võttis hingepõhjani solvunud kunstnik pintsli ja maalis saatan Milosele tseremooniameistri näo. Seda kuulnud, jooksis tseremooniameister paavstile Michelangelo peale kaebama. Paavst vastas: “Mu armas Biagio, kui Michelangelo oleks saatnud su puhastustulle, oleksin ma teinud kõik võimaliku, et sind sealt välja aidata. Kuid et ta su otse põrgusse pistis, siis ei ole minu vahelesegamisel mingit mõtet, sest minu võim sinna ei ulatu.” Ja nii kannabki Minos tänini tseremooniameistri vihast nägu.

      Lõpetanud “Viimse kohtupäeva”, saavutas Michelangelo suurima populaarsuse kaasaegsete silmis. Kuid katoliikliku reaktsiooni perioodil tundusid Michelangelo loodud ilusad, tugevad, alasti inimfiguurid kuidagi pühadust teotavatena, eriti kui arvestada, et maal asus altari taga. Paavst Paulus IV annab käsu katta mõne figuuri alastus drapeeringutega. Need maalib kunstniku sõber Daniele da Volterra. Võimalik, et see päästis “Viimse kohtupäeva” reaktsionääride viha ja vägivalla käest.

      Elu viimastel aastakümnetel tegeles Michelangelo peamiselt arhitektuuriga. Tema viimane suurem skulptuur on “Pietà” (u 1550) Firenze toomkirikus, mille kunstnik on loonud enda hauamonumendi jaoks. Üks Michelangelo СКАЧАТЬ