Filosoofilised jutustused. Voltaire

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuulus põgenik jõudis kingule, kust Babülon paistis, pööras ta silmad kuninganna palee poole ja minestas; meelemärkusele tulles valas ta pisaraid ja soovis endale surma. Lõpuks, olles järele mõelnud meeldivaima naise ja maailma esimese kuninganna haletsusväärse saatuse üle, kandus ta mõte minevikku ja ta hüüdis:

      „Oo voorused! Mis on mul teist kasu olnud? Kaks naist on mind alatult petnud, kolmas, kes ei ole sugugi süüdi ja kes on palju ilusam kui eelmised, peab surema! Kõik, mis ma head olen teinud, on mulle vaid needust toonud ja mind on tõstetud hiilguse tippu vaid selleks, et mind kõige kohutavamasse õnnetusekuristikku paisata. Kui ma oleksin olnud õel nagu paljud teised, oleksin ma õnnelik nagu nemadki.“

      Masendatud saatusraskeist mõtteist, silme ees ahastusloor, surmakahvatus palgel ja hing sünges meeleheites, jätkas Zadig teed Egiptuse poole.

      PEKSASAANUD NAINE

      Zadig seadis oma teed tähtede järgi. Orioni tähtkuju ja särav taevakeha Siirius juhtisid teda Canopuse36 sadama poole. Ta imetles suuri valguskerasid, mis meie silmis on vaid tillukesed sädemed, kuna Maa, see märkamatu täpike looduses, paistab meie ahnusejanus millegi suure ja üllana. Ta nägi oma vaimus inimesi sellistena, nagu nad tegelikult on – üksteist õgivad putukad väikesel porikübemel. See tõepärane pilt hajutas ta õnnetused, tuues ta silme ette tema enda ja Babüloni tühisuse. Ta hing sööstis lõpmatusse ja vaatles meeltest vabanenuna universumi kõigutamatut korda. Aga kui ta siis tõelusse tagasi tuli ja endasse süü- vis, mõtles ta, et võib-olla oli Astarte tema pärast surnud, ja universum kadus ta silmist ja terves looduses oli tema jaoks vaid surev Astarte ja õnnetu Zadig.

      Sel kombel üleva filosoofia ja rusuva ahastuse tõusule ja mõõnale andudes ligines Zadig Egiptuse piirile; tema teener oli juba esimesse alevikku jõudnud ja otsis seal isandale peavarju. Zadig jalutas sellal alevikku ümbritsevate aedade poole. Üsna maantee lähedal nägi ta naist, kes nuttes taevast ja maad appi hüüdis, ja maruvihast meest, kes naist taga ajas. Mees oli naise juba kätte saanud, naine kallistas mehe põlvi. Mees puistas naise üle hoopide ja etteheidete sajuga. Egiptlase raevust ja daami korduvatest andekspalumistest järeldas Zadig, et üks oli armukade ja teine truudusetu; aga kui Zadig oli lähemalt silmitsenud liigutavalt kaunist naist, kes pisut õnnetut Astartet meenutas, haaras Zadigi kaastunne naise ja vastikus egiptlase vastu.

      „Päästke mind!“ hüüdis naine nuuksudes Zadigile. „Kiskuge mind ära kõige julmema mehe käte vahelt, päästke mu elu!“

      Kisa peale sööstab Zadig naise ja jõhkardi vahele. Zadig tunneb natuke egiptuse keelt. Ta ütleb mehele selles keeles:

      „Kui teis on pisutki inimlikkust, siis säästke ilu ja nõrkust, ma anun teid. Kuidas te võite nõnda teotada looduse meistriteost, kes on teie jalge ees ja kellel pole enda kaitseks midagi peale pisarate?“

      „Ah või nii!“ hüüab pöörane. „Ah et ka sina armastad seda naist, siis pean ma sulle kätte maksma.“

      Nende sõnade peale laseb ta lahti naise, keda ta ühe käega juustest sikutas, kahmab piigi ja tahab sellega võõramaalase läbi torgata. Zadig aga on külmavereline ja väldib hõlpsasti raevutseva mehe lööki. Zadig haarab kinni piigi raudse otsa lähedalt; üks püüab piiki tagasi saada, teine ära kiskuda. Piik murdub nende käte vahel. Egiptlane tõmbab mõõga tupest, Zadig haarab enda oma. Mõlemad ründavad. Üks annab sada kiiret hoopi, teine pareerib need osavalt. Murumättal istuv daam kohendab juukseid ja vaatab pealt. Egiptlane on palju tugevam kui tema vastane, Zadig on osavam. Zadig võitleb kui mees, kelle kätt juhib pea, ja egiptlane nagu pöörane, kelle liigutused sõge raev kõrvale keerab. Zadig tungib peale ja lööb vastasel relva käest; sellal kui egiptlane tahab üha kasvavas raevus Zadigile kallale karata, haarab Zadig tal ümbert kinni, pigistab teda, tõukab maha ja paneb mõõga ta rinnale; Zadig pakub talle elu kingiks. Egiptlane on täiesti rööpast väljas ja haarab pussi. Ta haavab Zadigi samal hetkel, kui võitleja talle armu annab. Nördinud Zadig torkab talle mõõga rindu. Egiptlane karjatab õudselt ja sureb krampides.

      Siis astus Zadig daami juurde ja ütles talle alandlikul häälel:

      „Ta sundis mind ennast tapma; ma maksin teie eest kätte; te olete vaba kõige julmemast mehest, keda ma eales olen näinud. Mida soovite minult nüüd, proua?“

      „Et sa sureksid, kaabakas,“ vastas daam, „et sa sureksid; sa tapsid mu armsama; ma tahaksin su südame lõhki kiskuda.“

      „Proua, teie armsam oli tõepoolest väga imelik mees,“ vastas talle Zadig. „Ta peksis teid nii kuis jaksas ja tahtis minult elu võtta, sest teie anusite, et ma teile appi tuleksin.“

      „Ma tahaksin, et ta mind veelgi peksaks!“ karjus daam. „Ma olin selle ära teeninud, ma andsin talle põhjust armu-kadetsemiseks. Annaks taevas, et ta mind peksaks ja et sina tema asemel oleksid!“

      Zadig, kes oli nii jahmunud ja vihane, nagu ta polnud ealeski olnud, ütles talle: „Proua, kuigi te olete väga ilus, olete seda väärt, et mina teid omakorda läbi peksaksin, sest te ei tea isegi, mida tahate. Aga ma ei võta vaevaks seda teha.“

      Sellepeale ronis Zadig kaameli selga ja suundus alevi poole. Vaevalt sai ta mõne sammu edasi, kui ta kära peale, mida tegid neli Babüloni kullerit, ringi pööras. Nad kihu- tasid tuhatnelja. Nähes naist, hüüdis üks: „Tema see ongi; ta on just niisugune, nagu meile kirjeldati.“ Nad ei teinud surnust väljagi ja võtsid naise otsekohe kinni. Naine karjus jälle Zadigile: „Päästke mind veel kord, suuremeelne võõras! Andke mulle andeks, et ma teiega pahandasin. Päästke mind, ja ma kuulun surmani teile.“

      Zadigil ei olnud enam himu naise eest võidelda. „Otsige mõni teine!“ vastas Zadig. „Mind te enam ei püüa!“ Pealegi oli Zadig viga saanud, haav jooksis verd, ta vajas abi. Nelja babüloonlase nägemine, kes olid tõenäoliselt kuningas Moabdari saadetud, tegi ta murelikuks. Ta kiirustas küla poole, suutmata mõista, mispärast neli Babüloni kullerit võtsid kinni egiptlanna, ja jõudmata ära imestada daami karakterit.

      ORJUS

      Kui ta egiptuse alevikku sisse sõitis, kogunes rahvasumm ta ümber. Kõik karjusid: „Tema see ongi, kes röövis kauni Missoufi ja tappis Clétofisi!“

      „Härrad, hoidku jumal mind selle eest,“ vastas Zadig, „et peaksin iial teie kaunist Missoufi röövima! Ta on liialt tujukas, ja mis puutub Clétofisisse, siis ma ei tapnud teda, vaid ainult kaitsesin ennast tema vastu. Tema tahtis mind tappa, sest ma palusin teda väga alandlikult halastada kauni Missoufi peale, keda ta armutult peksis. Ma olen võõramaalane ja tulin Egiptusesse varjupaika otsima; ei ole ju tõenäoline, et ma teilt kaitset paluma tulles alustan naise röövimise ja mehe tapmisega.“

      Egiptlased olid tol ajal inimsõbralikud ja õiglase meelega. Rahvas viis Zadigi raekotta. Kõigepealt seoti ta haav kinni ja siis kuulati teda üle – teda ja teenrit eraldi – , et tõde välja selgitada. Nad jõudsid äratundmisele, et Zadig ei ole mõrtsukas, aga ta oli süüdi inimese vere valamises; seadus mõistis ta orjaks. Tema kaks kaamelit müüdi aleviku kasuks; kogu kuld, mis tal kaasas oli, jagati elanikele; tema ise ja ta reisikaaslane pandi turuplatsile müügiks välja. Üks Sétoci-nimeline araabia kaupmees pakkus teistest rohkem; kuid teener, kes oli sobivam rasket tööd tegema, müüdi palju kallimalt kui isand. Neid kahte meest ei saanud võrrelda. Nõnda sai Zadigist tema teenrile alluv ori; nad aheldati jalgupidi kokku, ja selles olukorras läksid nad araablase järel tema majja. Teel lohutas Zadig teenrit ja manitses teda kannatlik olema; harjumuspäraselt mõlgutas ta ise mõtteid inimelu üle.

      „Ma näen,“ ütles ta teenrile, „et mu õnnetu elusaatus haarab sinugi kaasa. Seni on kõik minu elus väga СКАЧАТЬ