Filosoofilised jutustused. Voltaire

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei anna midagi tagasi,“ ütles Zadig, „ja te saate kolmkümmend tuhat kuldtükki, sest teie armastate oma isa rohkem.“

      Uks üsna rikas neiu oli kahele maagile abielutõotuse andnud. Kui ta siis mõlema käest paari kuu vältel õpetust oli saanud, jäi ta rasedaks.

      Mõlemad tahtsid temaga abielluda.

      „Ma võtan endale meheks selle, kes pani mind olukorda, et võin kuningriigile kodaniku kinkida.“

      „Mina tegin selle tubli teo,“ ütles üks.

      „Minule langes osaks see au,“ ütles teine.

      „Hea küll,“ sõnas neiu, „mina tunnistan lapse isaks selle, kes saab talle anda parema kasvatuse.“

      Neiu sünnitas poja. Mõlemad maagid tahtsid teda kasvatada. Asi esitati Zadigile otsuse tegemiseks. Ta laskis mõlemad maagid enda juurde kutsuda.

      „Mida sa õpetaksid oma kasvandikule?“ küsis ta esimese käest.

      „Mina õpetaksin talle,“ vastas doktor, „kaheksat sõnaliiki, dialektikat, astroloogiat, demonomaaniat, seda, mis on substants ja mis on aktsdents, mis on abstraktne ja mis on konkreetne, mis on monaadid ja ettemääratud harmoonia.“

      „Mina püüaksin temast kasvatada õiglase meelega mehe,“ ütles teine, „kes oleks seda väärt, et tal oleks sõpru.“

      Zadig ütles:

      „Kas sa oled ta isa või mitte, aga sina abiellud tema emaga.“

      Õukonda tuli iga päev kaebusi Meedia32 maavalitseja Iraxi peale. Too kõrge isand polnud loomult halb, kuid edevus ja lõbujanu olid ta ära rikkunud. Haruharva lubas ta endale midagi öelda ja endale vastu vaielda ei lubanud ta kunagi. Paabulindki pole nii edev, tuvi nii meelas ja kilpkonn nii laisk. Ta sai hingata vaid võltshiilguses ja tehisnaudingutes. Zadig võttis nõuks tema meelt parandada.

      Zadig saatis kuninga nimel Iraxi juurde õuemuusiku kaheteistkümne laulja ja kahekümne nelja viiuldajaga ning ülemkammerhärra kuue koka ja nelja kammerhärraga, kes pidid kogu aeg tema juures viibima. Kuninga käsu kohaselt tuli kindlaid etiketinõudeid kõrvalekaldumatult täita. Kuulake, kuidas lood kujunesid.

      Esimesel päeval, kohe pärast lõbujanulise Iraxi ärkamist tuli sisse õuemuusik lauljate ja viiuldajate saatel: nad esitasid kantaadi, mis kestis kaks tundi ja kus iga kolme minuti järel kõlas refrään:

      Kuis leida vastet seks sõnus?

      Kõik veetlused, hiilgus on tal!

      Ah, kuis me valitsejal

      Peaks endaga olema mõnus!

      Pärast kantaadi esitamist pidas üks kammerhärra kolmveerandtunnise kõne, milles iseäranis ülistati kõiki Iraxi voorusi, mis tal puudusid. Kui kõne oli lõppenud, juhatati Irax muusikahelide saatel lauda. Lõunasöök vältas kolm tundi. Niipea kui Irax midagi ütlema hakkas, sõnas esimene kammerhärra: „Tal on kindlasti õigus.“ Vaevalt sai Irax paar sõna öelda, kui teine kammerhärra hüüdis: „Tal on õigus!“ Kaks ülejäänud kammerhärrat naersid valju häälega teravmeelsuste üle, mida Irax oli öelnud või oleks pidanud ütlema. Pärast lõunasööki esitati kantaat uuesti. Esimene päev tundus Iraxile oivaline; ta uskus, et kuningate kuningas austab teda tema teenete kohaselt; teine tundus vähem meeldiv; kolmas päev oli tüütu, neljas talumatu, viies lausa piin. Lõpuks oli ta täiesti endast väljas, et pidi vahetpidamata kuulma, kuidas lauldakse vahetpidamata kuulma, kuidas öeldakse, et tal on õigus, iga päev kuulma kiidukõnesid ühel ja samal tunnil, ning nii kirjutas ta kuningakotta kuningale, et see suvatseks tagasi kutsuda oma kammerhärrad, muusikud ja ülemkammerhärrad. Ta tõotas edaspidi olla toimekam ja tagasihoidlikum; ta laskis ennast vähem ülistada, pidas vähem pidusid ja oli märksa õnnelikum, sest nagu ütleb Sadder33, alaline lõbu ei olegi lõbu.

      Ah, kuis me valitsejal

      Peaks endaga olema mõnus!

      DISPUUDID JA AUDIENTSID

      Nõndaviisi ilmutas Zadig päev päeva kõrval vaimupeenust ja hingeheadust; teda imetleti ja sellest hoolimata armastati. Teda peeti kõige õnnelikumaks inimeste seas, tema nimi oli kuningriigis kõigil suus, kõik naised heitsid talle silma, kõik kodanikud ülistasid tema õiglast meelt; teadusmehed pidasid teda oma oraakliks, isegi preestrid kinnitasid, et ta teab rohkem kui peamaag Yebor. Kellelgi ei tulnud mõttessegi kaevata tema peale grüpside pärast; usuti vaid seda, mis temale uskumisväärne näis.

      Babülonis kestis tol ajal suur tüli, mis oli tuurinud juba tuhat viissada aastat ja oli jaganud kuningriigi kaheks kangekaelseks usuleeriks: üks väitis, et Mithra34 templisse tuleb astuda alati vasaku jalaga; teine jälestas seda tava ja astus alati parema jalaga. Oodati püha tule pidupäeva, et teada saada, kumba leeri pooldab Zadig. Kõigi silmad jälgisid Zadigi kahte jalga, kogu linn oli ärevil ja kahevahel. Zadig hüppas templisse, jalad koos, ja tõestas hiil- gavas kõnes, et taeva ja maa jumal ei eelista ühtegi inimest ja et talle on üsna ükskõik, kas tema templisse astutakse vasaku või parema jalaga.

      Kade ja tema naine väitsid, et Zadigi kõnes oli kujundeid kasinalt, et ta polnud mägedel ja kinkudel küllalt kepsida lasknud.

      „Ta on tuim ja andetu,“ ütlesid nad. „Temal tähed ei lange taevast maha ja meri ei põgene ja päike ei sula nõnda kui meevaha. Zadigil ei ole head idamaa stiili.“

      Zadig rahuldus aruka stiiliga. Kõik olid tema poolt: mitte sellepärast, et ta oli arukas, mitte sellepärast, et ta oli armastusväärne, vaid sellepärast, et ta oli esimene vesiir.

      Niisama õnnelikult viis ta lõpule suure sõnasõja valgete maagide ja mustade maagide vahel. Valged väitsid, et on usuteotamine jumalat paludes talve tõusu poole pöörduda; mustad kinnitasid, et jumal jälestab inimeste palveid, kes suve loojaku poole pöörduvad. Zadig andis käsu, et igaüks pöördugu nii, nagu heaks arvab.

      Nõnda leidis Zadig saladuse, kuidas hommikupoolikul nii era- kui ametiasjadega kiiresti toime tulla; ülejäänud päeva pühendas ta Babüloni kaunistamisele; ta laskis mängida tragöödiaid, kus sai nutta, ja komöödiaid, kus sai naerda; kõik see oli juba ammugi moest läinud, aga tema elustas selle taas, sest tal oli hea maitse. Ta ei arvanud, et teab rohkem kui näitlejad; ta tasus neile heategude ja tunnustusega ja oma südames ei olnud ta nende ande peale kade. Õhtuti lõbustas ta hoolega kuningat ja eriti kuningannat. Kuningas ütles: „Suur minister!“ Kuninganna ütles: „Armastusväärne minister!“ Ja mõlemad lisasid: „01eks väga kahju olnud, kui ta oleks üles poodud.“

      Kunagi varem polnud ükski tähtis isik pidanud andma nii palju audientse daamidele. Suurem jagu tuli ajama asju, mida ei olnudki, et saaks temaga asju ajada. Esimeste hulgas ilmus kohale Kadeda naine; ta vandus Zadigile Mithra nimel ja zendavesta ja püha tule nimel, et ta jälestab oma mehe käitumist; seejärel pihtis ta Zadigile, et ta mees on armukade ja jõhker; ta andis Zadigile mõista, et jumalate karistus on ta meest tabanud, sest ta on ilma jäetud püha tule hinnalistest aaretest, mis üksi võivad inimese surematute taoliseks teha; lõpuks laskis ta oma sukapaela langeda; Zadig tõstis sukapaela talle omase viisakusega üles, aga ei kinnitanud seda daami põlve ümber; ja see tühine viga, kui see üldse viga oli, sai kõige hirmsamate piinade põhjuseks. Zadig ei mõelnud sellele sugugi, seda enam aga mõtles Kadeda naine.

      Päevast päeva käisid daamid Zadigi juures. Babüloni salajased ajaraamatud väidavad, et ühel korral olevat СКАЧАТЬ