Filosoofilised jutustused. Voltaire

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ imetlusväärse-test asjadest, millest kreeklane rääkis, aga ma olen kindel, et ka tema tunnustab Kõrgemat Olendit, kellest sõltuvad aine ja vorm.“ Kreeklane, keda imetleti, ütles, et Zadig on tema mõttest väga hästi aru saanud. „Järelikult olete te kõik ühel nõul,“ lausus Zadig, „ja tüliks pole mingit põhjust.“

      Kõik kaisutasid teda.

      Kui Sétoc oli oma toiduained väga kallilt maha müünud, viis ta Zadigi tagasi oma hõimu juurde. Zadig sai pärale jõudes kuulda, et tema äraolekul on tema üle kohut mõistetud ja et ta põletatakse ära aeglasel tulel.

      KOHTAMISED

      Sellal kui Zadig Bassorasse reisis, otsustasid tähepreestrid teda karistada. Nende poolt tuleriidale saadetud noorte lesknaiste ehted ja iluasjad kuulusid seaduse järgi neile; vähemasti ära põletada võisid nad Zadigi õela vembu eest, mis ta neile oli mänginud. Nad süüdistasid Zadigi selles, et tema arusaamad taevavägede kohta on väärad; nad kaebasid ta peale ja vandusid, et kuulsid teda ütlevat, et tähed ei looju merre. Koletu pühaduseteotus võttis kohtunikud värisema; jumalavallatuid sõnu kuuldes olid nad valmis oma riideid lõhki käristama ja oleksid seda kahtlemata ka teinud, kui Zadigil oleks olnud, millega neid kinni maksta. Oma piiritus hingepiinas rahuldusid preestrid sellega, et mõistsid Zadigi põletamisele aeglasel tulel. Ahastav Sétoc püüdis sõbra päästmiseks asjata oma mõju mängu panna, ta oli sunnitud peagi vait jääma. Noor lesknaine Almona, kellele elu oli väga meeldima hakanud ja kes selle eest oli tänu võlgu Zadigile, otsustas päästa Zadigi tuleriidalt, mille kuritarvitamise too talle selgeks oli teinud. Ta pidas mõttes plaani ega rääkinud kellelegi sõnakestki. Zadigi hukkamine pidi toimuma järgmisel päeval; tema päästmiseks oli Almonal ainult üks öö; näete, kuidas ta suuremeelse ja ettenägeliku naisena sellega hakkama sai.

      Ta lõhnastas ennast, tõstis oma ilu esile kallihinnalise ning äärmiselt maitseka riietusega ja läks paluma salaaudientsi ülemtähepreestrilt. Seistes auväärse rauga ees, pöördus ta tema poole sõnadega:

      „Suure Vankri vanem poeg, Sõnni vend, Suure Peni nõbu (need olid ülempreestri tiitlid), ma tulin teile pihtima oma hingevaeva. Mul on suur hirm, et olen teinud määratut pattu sellega, et ei lasknud ennast oma kalli mehe tuleriidal ära põletada. Mida ma sellega säilitasin? Kaduva ihu, mis on pealegi üsna närtsinud.“

      Seda öeldes sirutas ta pikkadest siidkäistest välja imekaunid ja silmipimestavalt valged paljad käsivarred.

      „Te näete,“ ütles ta, „kui vähe on nad väärt.“

      Ülempreester leidis oma südames, et nad on palju väärt. Seda ütlesid ta silmad ja kinnitasid ta huuled: ta vandus, et ei ole eales näinud nii kauneid käsivarsi.

      „Oh, võib-olla et käsivarred on veidi etemad kui kõik muu,“ lausus lesknaine, „aga peate tunnistama, et kaela eest ei tasu isegi hoolt kanda.“

      Ja ta laskis paista veetlevaimat rinda, mida loodus iial vorminud. Roosinupp vandlivärvi õunal oleks paistnud selle kõrval punavärvikuna pukspuul ja pesemiselt tulnud lambatalled kollakaspruunid. Tema rind, rauges tules kumavad suured mustad silmad, imekaunid purpurpalged piimvalges näos, nina, mis polnud nagu Liibanoni torn49, Araabia mere kõige kaunimaid pärleid korallpoortidena palistavad huuled – see kõik pani rauga uskuma, et ta on kahekümneaastane. Ta avaldas kogeldes armastust. Nähes, et rauk on tuld võtnud, palus Almona Zadigile armu anda.

      „Kahju küll, kaunis daam,“ ütles rauk, „aga isegi kui ma annaksin talle armu, ei oleks minu heatahtlikkusest mingit kasu; sellele peavad ka minu kolm ametivenda alla kirjutama.“

      „Kirjutage sellegipoolest alla,“ ütles Almona.

      „Hea küll,“ sõnas preester, „aga tingimusel, et teie arm on minu järeleandlikkuse tasuks.“

      „Te osutate mulle liiga suurt au,“ ütles Almona. „Suvatsege vaid tulla minu kambrisse pärast päikeseloojangut, kui särav täht Sheat on silmapiirile kerkinud. Te leiate mu roosikarva sohvalt ja võite oma ümmardajaga teha, mis heaks arvate.“

      Almona lahkus, viies kaasa allkirja ja jättes maha rauga tulvil armulõõma ja kahtlust oma jõus. Rauk kasutas ülejäänud päeva kümblemiseks, ta jõi Tseiloni kaneelist ja Tidore ja Ternate kallitest vürtsidest tehtud likööri ja ootas kannatamatult Sheati ilmumist taevavõlvile.

      Vahepeal läks Almona teise preestri juurde. Too kinnitas talle, et päike, kuu ja kõik taevatuled on vaid virvatulukesed tema võlude kõrval. Ta palus ka sellelt preestrilt Zadigile armu ja talt paluti vastutasu. Ta laskis ennast veenda ja määras teisele preestrile kohtamise Algenibitähe tõusmise ajaks. Sealt siirdus ta kolmanda ja neljanda preestri juurde, võttes iga kord allkirja ja määrates kohtamise tähelt tähele. Siis laskis ta kohtunikele teatada, et nad tähtsa asja pärast tema juurde tuleksid. Kohtunikud tulid; Almona näitas neile nelja nime ja rääkis, millise hinna eest olid preestrid müünud armuandmise Zadigile. Iga preester tuli määratud tunnil; kõik nad imestasid oma ametivendi eest leides ja veel enam kohtunikke nähes, kelle ees nende häbitegu avalikuks tuli. Zadig oli päästetud. Sétoc oli nii võlutud Almona osavusest, et võttis ta naiseks. Zadig lahkus pärast seda, kui oli oma kauni päästja jalgade ette langenud. Sétoc ja Zadig nutsid jumalaga jättes, vandusid igavest sõprust ja tõotasid, et esimene, kes saab suure rikkuse omanikuks, jagab seda teisega.

      Zadig sammus Süüria poole, üha mõeldes õnnetule Astartele ja üha arutledes mõttes saatuse üle, kes temaga jonnakalt mängis ja teda taga kiusas.

      „Mis see siis olgu!“ ütles ta. „Nelisada kulduntsi selle eest, et näed koera mööda minemas! Surma mõistetud pea maharaiumise läbi nelja nigela ülistusvärsi eest kuningale! Äärepealt ära kägistatud selle eest, et kuningannal olid minu mütsiga ühte värvi tuhvlid! Heidetud orjusse naise aitamise eest, keda peksti! Ja peaaegu ära põletatud kõigi noorte araabia lesknaiste elu päästmise eest!“

      TANTS

      Sétocil oli vaja minna äriasjade pärast Serendibi saarele, kuid tema esimene abielukuu, mis on teatavasti mesikuu, ei lasknud tal oma naisest lahkuda ega uskuda, et ta üldse temast lahkuda võiks. Ta palus oma sõpra Zadigi, et see tema eest reisi ette võtaks. „Oh häda,“ ütles Zadig, „kas ma pean kaunist Astartest veelgi kaugemale minema. Aga oma heategijaid pean ma teenima.“ Öelnud need sõnad, ta nuttis ja asus teele.

      Ta ei saanud kuigi kaua olla Serendibi saarel, kui teda hakati erakordseks inimeseks pidama. Ta oli vahemees kõigis kaupmeeste tülides, tarkade sõber ja nõuandja neile vähestele, kes nõu küsivad. Kuningas soovis teda näha ja teda kuulda. Ta sai peagi aru, mida Zadig väärt on; kuningas uskus tema tarkusesse ja tegi temast oma sõbra. Kuninga sõbralikkus ja lugupidamine panid Zadigi värisema, ööd kui päevad oli tal meeles õnnetus, mille oli talle kaela toonud Moabdari soosing.

      „Ma meeldin kuningale,“ sõnas ta. „Kas ei tõota see mulle kadu?“

      Aga ta ei saanud valitseja tähelepanuavalduste eest kõrvale põigelda, sest peab tunnistama, et Serendibi kuningas, Sanbusna poja Nabussani poja Nussanabi poeg Nabussan, oli Aasia parimaid valitsejaid ja kes temaga rääkis, sel oli raske teda mitte armastada.

      Head valitsejat ülistati, peteti ja varastati vahetpidamata: tema vara pillamises võisteldi. Serendibi saare peamaksukoguja andis alati eeskuju, mida teised truult järgisid. Kuningas teadis seda: ta oli varahoidjaid mitmel korral vahetanud, aga ta polnud suutnud muuta kindlakskujunenud tava jagada kuninga sissetulekud kahte ebavõrdsesse ossa, millest alati väiksem osa langes Tema Majesteedile ja suurem osa ametimeestele.

      Kuningas СКАЧАТЬ