Filosoofilised jutustused. Voltaire

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mees oli jõhker, armukade, väljakannatamatu inimene, aga ma olen kindlalt otsustanud ennast tema tuleriidale heita.“

      „Enda elusalt põletamine on nähtavasti ülim nauding,“ ütles Zadig.

      „Oo, see paneb loodusegi värisema,“ kostis daam. „Aga mis mul üle jääb? Ma olen jumalakartlik. Ma satuksin halba kuulsusse ja kõik inimesed irvitaksid mu üle, kui ma ennast ära ei põletaks.“

      Zadig tegi naisele selgeks, et ta põletab ennast vaid edevusest, teiste pärast; ta ajas siis veel mõnda aega juttu ning suutis naises äratada teatavat huvi oma vestluskaaslase vastu.

      „Mida te siis teeksite,“ küsis Zadig tema käest, „kui edevus ei sunniks teid end ära põletama?“

      „Oh, ma arvan,“ ütles daam, „et paluksin teid minuga abielluda.“

      Mõtted Astartest köitsid sedavõrd Zadigi meeli, et ta sellest tunnistusest väljagi ei teinud, aga sedamaid otsis ta üles hõimupealikud, rääkis neile, mis oli sündinud, ja soovitas neil kehtima panna seadus, mille järgi ükski lesknaine ei tohi ennast ära põletada enne, kui on mõne noormehega terve tunni nelja silma all juttu ajanud. Sellest ajast peale ei põletanud ennast Araabias enam ükski naine. Zadigile võlgneti tänu selle eest, et ta ühe päevaga murdis julma tava, mis oli valitsenud nii paljude sajandite vältel. Nõnda sai Zadigist Araabia heategija.

      ÕHTUSÖÖK

      Sétoc, suutmata lahkuda mehest, kes oli elav tarkus, võttis Zadigi endaga kaasa Bassora40 aastalaadale, kuhu pidid tulema kuulsaimad kaupmehed kogu laiast ilmast. Zadigi hing leidis kosutust, nähes, kuidas nii palju maailma eri paikadest pärinevaid inimesi ühte kohta kokku tuli. Maailm paistis talle nagu suur, Bassorasse kogunenud perekond. Juba järgmisel päeval istus ta ühes lauas egiptlase, Indiast tulnud gangariidi, Katai41 elaniku, kreeklase, keldi42 ja paljude teiste võõramaalastega, kes oma sagedastel reisidel Araabia lahe äärde olid küllaldaselt õppinud araabia keelt, et ennast vastastikku mõistetavaks teha. Egiptlane paistis olevat väga vihane.

      „Bassora on jõle koht!“ ütles ta. „Mulle ei taheta anda tuhandet kulduntsi maailma parima asja eest.“

      „Kuidas nii?“ küsis Sétoc. „Mille eest keelduti seda summat andmast?“.

      „Minu tädi surnukeha eest,“ kostis egiptlane. „Ta oli kõige hakkajam naine Egiptuses. Alati saatis ta mind reisidel; ta suri teel; ma lasksin temast teha kõige ilusama muumia, mis üldse olemas; kui ma ta oma kodumaal panti paneksin, saaksin ma tema eest kõik mis tahan. Tõesti imelik, et siin ei taheta mulle nii soliidse asja eest isegi tuhandet kulduntsi anda.“

      Täis pahameelt asus egiptlane oivalist keedetud kana sööma, kui indialane tal käest kinni haaras ja kaeblikult hüüatas: „0h! Mida te nüüd kavatsete teha?“

      „Kana süüa,“ ütles mees, kellel oli muumia.

      „Ärge seda küll tehke,“ sõnas gangariid. „Võib-olla on kadunu hing selle kana sisse läinud; te ei taha ometi riskida sellega, et sööte oma tädi ära. Kanade keetmine on ilmne looduse mõnitamine.“

      „Mida te tahate öelda oma looduse ja kanadega?“ küsis äkilise meelega egiptlane. „Meie kummardame härga ja sööme teda sellegipoolest.“

      „Teie kummardate härga! On see võimalik?“ küsis mees Gangese kaldalt.

      „Täiesti võimalik,“ vastas teine, „juba sada kolmkümmend viis tuhat aastat on see meil kombeks ja ühelgi meie inimesel pole selle vastu mingit ütlemist olnud.“

      „Sada kolmkümmend viis tuhat aastat!“ ütles indialane. „See arv on pisut üle pakutud; India on alles kaheksakümmend tuhat aastat asustatud ja kahtlemata oleme meie teist vanemad; meil keelas Brahma43 härgade söömise ammu enne, kui teil tuli pähe neid altarile ja vardasse panna.“

      „See teie Brahma paistab olevat üks veider elukas, võrreldes Apisega,“ ütles egiptlane. „Mida see Brahma siis nii toredat on teinud?“

      Brahmaan vastas: „Ta õpetas inimesi lugema ja kirjutama ja kogu maailm võlgneb temale malemängu.“

      „Te eksite,“ ütles tema kõrval istuv kaldealane. „Need.suured heateod võlgneme me kala Oannesele44 ja õiguse pärast tuleks ainult teda kummardada. Igaüks võib teile kinnitada, et ta oli jumalik olend, kellel oli kuldne saba ja inimese pea. Tal oli palju lapsi, kes kõik olid kuningad, nagu igaüks teab. Mul on tema kaunis pilt, mida ma austan nii, nagu mu kohus. Söödagu härga niipalju kui tahes, aga kala keetmine on kindlasti kõige jõledam jumalavallatus. Pealegi on teie mõlema sugu liiga noor ja vähe õilis, et mulle vastu vaielda. Egiptuse rahvas on kõigest sada kolmkümmend viis tuhat aastat vana, indialased suurusta- vad vaid kaheksakümne tuhandega, meil aga on ajaraamatuid, mille iga on neli tuhat sajandit. Uskuge mind, loobuge oma meeletustest ja ma annan igaühele teist kauni Oannese pildi.“

      Kambalu45 mees võttis sõna ja ütles: „Ma austan väga egiptlasi, kaldealasi, kreeklasi, kelte, Brahmat, härg Apist ja kaunist kala Oannest. Aga võib-olla, et Li või Tien46, ükskõik kuidas soovite teda nimetada, on enam väärt kui härjad ja kalad. Ma ei ütle midagi oma maa kohta, ta on niisama suur kui Egiptus, Kaldea ja India kokku. Ma ei hakka iidsuse üle vaidlema; peaasi, et inimene on õnnelik; iidne päritolu on selle kõrval üsna tühise väärtusega, aga ajaraamatute kohta võin ma küll öelda, et kogu Aasia kasutab meie omi ja et meil oli väga häid ajaraamatuid juba ammu enne seda, kui Kaldeas arvutamise peale tuldi.“

      „Te kõik, niipalju kui teid on, olete täielikud võhikud,“ hüüdis kreeklane. „Kas te ei tea, et kaos on kõige isa ja et vorm ja aine on teinud maailma selliseks, nagu ta praegu on?“ Kreeklane rääkis pikalt, aga tema juttu katkestas kelt, kes oli vaidluse ajal palju joonud ja pidas ennast nüüd teistest targemaks, ning ütles vandudes, et peale Teutatese47 ja puuvõõriku48 ei tasu üldse millestki rääkida; et tema kannab alati tammevõõrikut taskus; et tema esivanemad sküüdid olid ainsad õiged inimesed, kes eales ilmas on olnud; et nad olid, tõsi küll, vahetevahel inimesi söönud, aga see pole mingi takistus, et tema rahva vastu sügavat lugupidamist üles näidata; ja lõpuks, kui keegi peaks Teutatesest halvasti rääkima, siis ta sellele alles näitab.

      Vaidlus läks ägedaks ja Sétoc nägi juba ette, kuidas kohe kogu laud on verd täis. Zadig, kes oli vaidluse kestel vaikinud, tõusis viimaks püsti: kõigepealt pöördus ta keldi kui kõige ägedama poole; ta ütles keldile, et tollel on õigus, ja palus temalt puuvõõrikut; ta kiitis kreeklase kõneosavust ja jahutas kõigi kuumaksköetud meeli. Katai mehele ei öelnud ta kuigi palju, sest too oli olnud kõige mõistlikum. Lõpuks ütles ta neile: „Sõbrad, te tülitsesite ilmaaegu, sest te kõik olete ühel nõul.“ Selle peale hakkasid kõik protesteerima. „Kas pole tõsi,“ ütles ta keldile, „et te ei kummarda mitte seda võõrikut, vaid toda, kes on loonud nii tamme kui võõriku?“

      «Kindlasti,“ vastas kelt.

      „Ja teie, isand egiptlane, austate ilmselt ühes teatud härjas toda, kes teile härjad on andnud?“

      „Jah,“ vastas egiptlane.

      „Kala СКАЧАТЬ