Filosoofilised jutustused. Voltaire

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ palju asju peas, sest isegi armumängu juures mõtleb ta neile.“ Hetkedel, kui mõni inimene sõnagi ei lausu, mõne suust ainult pühad sõnad pudenevad, lipsas Zadigi huulilt hüüatus: „Kuninganna!“ Babüloonitar uskus, et Zadig on parajal momendil tõelusse tagasi tulnud ja hüüab temale: „Mu kuninganna!“ Kuid Zadigi mõtted olid ikka veel hajali ja ta lausus Astarte nime. Daam tõlgendas ses meeldivas olukorras kõike enda kasuks ja kujutles, et see pidi tähendama: „Te olete ilusam kui kuninganna Astarte!“ Ta lahkus Zadigi serailist35 kaunite kingitustega. Kohe tõttas ta jutustama oma seiklustest Kadeda naisele, kes oli tema hea sõbranna; too oli teravalt puudutatud, et sõbrannat oli temale eelistatud.

      „Mulle ei võtnud ta vaevaks isegi sukapaela põlve ümber kinnitada,“ ütles Kadeda naine. „Ma ei taha seda paela enam kasutadagi.“

      „Oh!“ hüüatas õnnelaps. „Te kannate kuningannaga ühesuguseid sukapaelu. Kas te lasete nad ühe tegija juures teha?“

      Kadeda naine vajus sügavalt mõttesse, ei vastanud sõnagi ja läks oma mehe, Kadedaga, nõu pidama.

      Zadig aga pani tähele, et audientside ja kohtupidamiste ajal on ta mõtted hajali; ta ei teadnud, mis võiks selle põhjus olla: see oli tema ainus vaev.

      Zadig nägi und: algul lebas ta kuivanud rohul ja mõned teravad kõrred torkisid teda; siis lamas ta pehmel roosidest asemel, kust lipsas välja madu ja salvas teda oma terava ja mürgise keelega.

      „Taevas halasta!“ hüüdis ta. „Kaua lebasin ma teraval ja torkival rohul, nüüd olen ma roosidest asemel. Aga kes on madu?“

      ARMUKADEDUS

      Zadigi õnnetuse põhjuseks sai tema õnn ja ennekõike tema teened. Iga päev vestles ta kuningaga ja tema kõrgestisündinud abikaasa Astartega. Tema jutuajamise võlu suurendas meeldimistahe, mis annab vaimule sedasama, mida ehted ilule; Zadigi noorus ja meeldiv olek avaldasid märkamatult mõju Astartele, kes seda algul tähelegi ei pannud. Tema kirg kasvas süütuse rüpes. Südamepiinata ja kartuseta andus Astarte naudingule kuulata ja näha meest, keda hindas tema abikaasa ja riik; lakkamatult kiitis ta Zadigi kuningale; ta kõneles Zadigist oma ümmardajatele, kes tema ülistusi omalt poolt paisutasid; kõik see aitas sügavamale tema südamesse torgata noolt, mida ta ei tundnud. Astarte tegi Zadigile kingitusi, mille taga oli rohkem tähelepanu, kui ta seda ise arvas; Astarte uskus, et vestleb Zadigiga kui tema teenetega rahul olev kuninganna, kuid väljendas end mõnikord kui tundeküllane naine.

      Astarte oli palju kaunim kui ühesilmalisi südamest vihkav Sémire ja kui too teine naine, kes oli tahtnud oma mehelt nina peast lõigata. Astarte sõbralikkus, tundehellad sõnad, mis teda ennast punastama panid, pilgud, mida ta püüdis ära pöörata ja mis Zadigi silmisse kiindusid, läitsid Zadigi südames tule, mis mehe hämmeldusse ajas. Zadig püüdis sellest võitu saada; ta kutsus endale appi filosoofia, mis oli teda alati avitanud; ta sai sealt selgust, kuid ei mingit kergendust. Kohusetunne, tänulikkus, teotatud majesteediau paistsid ta silmis kättemaksuhimuliste jumalatena; ta pani vastu, ta jäi peale, aga võit, mille eest tuli iga hetk seista, maksis ohkeid ja pisaraid. Zadigi vestlustes kuningannaga ei olnud enam leebet sundimatust, mille võlu mõlemad olid nautinud; Zadigil lõi silme eest uduseks, ta jutt oli sunnitud ja seosetu, pilk maas; ja kui ta silmad tahtmatult Astarte poole pöördusid, kohtasid ta pilgud kuninganna pisarais silmi, kust sähvisid leeginooled; nad mõlemad oleksid nagu ütelnud: „Me jumaldame teineteist, aga armastada ei julge; meid kõrvetab tuli, mida me taunime.“

      Astartest lahkudes oli Zadig täielikult pea kaotanud, ta pilk eksles ringi ja südant rõhus talumatu, ränkraske koorem; oma ülierutuses andis Zadig saladusest teada oma sõbrale Cadorile, nagu pikka aega teravate valuhoogude vastu võidelnud inimese häda lõpuks reedab karjatus, mis ikka ägedamas valus suust lipsab, ja külma vaevahigi pisarad, mis laubale tõusevad.

      Cador ütles talle:

      „Mulle on juba selgeks saanud tunded, mida teie iseenda eest varjata püüate; kiretunnuseid on võimatu valesti mõista. Otsustage ise, armas Zadig, kui mina olen teie südamest lugenud, kas ei või siis ka kuningas sealt avastada tundmust, mis on temale solvav. Kuninga ainus puudus on, et ta on maailma kõige armukadedam mees. Te panete oma kirele vastu palju suurema jõuga, kui kuninganna enda omaga võitleb, sest te olete filosoof ja te olete Zadig. Astarte on naine; ta laseb oma pilkudel seda ettevaatamatult kõnelda, et ta ei usu veel oma süüd. Kuna ta on oma süütuses õnnetuseks rahulik, ei hooli ta vajalikul määral sellest, mis välja paistab. Ma olen tema pärast hirmul nii kaua, kuni tal ei ole endale midagi ette heita. Kui te oleksite mõlemad kokku leppinud, oskaksite te kõigi silmi petta: tärkav armastus, mida maha surutakse, plahvatab; rahuldatud armastus oskab end peita.“

      Zadig vabises mõtte juures, et ta peaks petma oma valitsejat, oma heategijat; ta polnud kuningat kunagi ustavamalt teeninud kui tema vastu tahtmist toime pandud kuriteos süüdi olles. Ent kuninganna lausus nii sageli Zadigi nime ja hõõguv puna kattis seejuures ta laupa, kord oli ta elevil ja samas kohmetu Zadigiga kuninga juuresolekul kõneldes; kui Zadig lahkus, vajus ta nii sügavalt mõttesse, et kuningas hämmeldus. Kuningas uskus kõike, mida ta nägi, ja kujutles kõike, mida ta ei näinud. Iseäranis hakkas talle silma, et tema naise sussid olid sinised ja Zadigi sussid olid sinised, et tema naise lindid olid kollased ja Zadigi müts oli kollane: need olid hirmsad märgid tundliku valitseja südamele. Kahtlused kasvasid veendumusteks tema kibestunud hinges.

      Kõik kuningate ja kuningannade orjad on ühtlasi nende südamete salakuulajad. Peagi taipasid kõik, et kuninganna on armunud ja Moabdar kiivas. Kade ajas oma naisele peale, et too saadaks kuningale oma sukapaela, mis oli kuninganna omaga ühtemoodi. Õnnetuse tipuks oli see sukapael sinine. Monarh mõtles veel ainult sellele, kuidas kätte maksta. Ta otsustas kuninganna ühel ööl ära mürgitada ja Zadigi päeva hakul kägistamisnööri läbi surma saata. Vastav korraldus anti armutule eunuhhile, kuninga kättemaksumõtete täidesaatjale. Sel ajal viibis kuninga ruumides väike kääbus, kes oli tumm, aga ei olnud kurt. Tema juuresolekuga lepiti alati; nagu koduloom oli ta tunnistajaks ka kõige salajasemale, mis sündis. Väike tumm oli väga kiindunud kuningannasse ja Zadigisse. Ehmatuse ja õudusega kuulis ta, kuidas tehti nende surmaotsus. Aga kuidas ära hoida kohutava käsu täideviimist, mis pidi toimuma mõne tunni pärast? Kirjutada ta ei osanud, aga maalida oskas, ja eriti hästi tabas ta sarnasust. Osa ööst kulus tal selle joonistamiseks, mida tahtis kuningannale teatada. Pildi ühes nurgas oli kujutatud pöörases raevus kuningat eunuhhile korraldust andmas; laual oli sinine nöör ja kari- kas, selle kõrval sinised sukapaelad ja kollased lindid; pildi keskel oli kuninganna oma ümmardajate käte vahel hinge heitmas ja tema jalge ees lebas kägistatud Zadig. Silmapiiril oli päike tõusmas, mis pidi märkima, et kohutav hukkamine leiab aset esimestes koidukiirtes. Niipea kui tumm oma töö valmis sai, jooksis ta ühe Astarte ümmardaja juurde, äratas selle üles ja andis talle mõista, et pilt tuleb silmapilk kuninganna kätte viia.

      Südaööl koputatakse Zadigi uksele; ta aetakse üles; talle antakse kiri kuningannalt; Zadig arvab, et ta näeb und; ta avab kirja värisevate kätega. Milline on ta üllatus ja kes suudaks kirjeldada jahmatust ja meeleheidet, mis teda valdab, lugedes neid sõnu: „Põgenege otsekohe, Teilt tahetakse elu võtta. Põgenege, Zadig, ma käsin Teid meie armastuse ja minu kollaste lintide nimel. Ma ei ole süüdi, aga ma tunnen, et suren kurjategijana.“

      Zadig suutis vaevu kõnelda. Ta käskis Cadori enda juurde kutsuda ja ulatas talle sõna lausumata kirja. Cador sundis teda kuninganna käsku täitma ja otsekohe Memphisesse teele asuma.

      „Kui te söandate minna kuninganna juurde,“ ütles Cador Zadigile, „siis kiirendate tema surma; kui te räägite kuningaga, hukutate ta samuti. Mina hoolitsen tema eest; teie muretsege enda eest. Ma lasen lahti kuulujutu, et te võtsite India tee jalge alla. Ma tulen teile varsti järele ja toon teile teateid selle kohta, mis sünnib Babülonis.“

      Sedamaid СКАЧАТЬ