Название: Viimane raund
Автор: Peeter Urm
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789949951468
isbn:
„Sa peaksid maale sõitma, seal käivad need asjad kiiremini.”
„Kulla õemees, nagu ma kuulnud olen, kibeled sa ise kangesti maalt linna. Tahad mind enda kohale sokutada või?”
„Mul kõik olemas, ega see sulle nii paha olekski.” Õemees naeris oma sügavat kõmisevat naeru. „Ja ega selle inimese- ja tõpratohtri vahe nii suur ei olegi. Ühed lojused oleme kõik.”
„Selles on sul, õemees, tõesti õigus, ainult et looma peame tihti kallimaks.”
„Ta ju õrnem, eks sellepärast.” Õemees õngitses taskust sigaretikarbi. „Suitsetada ikka tohib?”
„Lase käia.” Errok tõi teekannu tuppa ja valas mõlemale teed.
„Vaat see on väärt asi.” Õemees laksutas mõnutundest keelt. „Ma olen alati arvanud, et üks korralik tee on kohvist etem. Kohv on rohkem naiste jook, hoiab keele virge.” Ta kummardus tassi kohale ja tõmbas sellest kerkivat auru hindavalt ninna. „Kuule, selle ilusa kokkusaamise puhul võiks teha õige ühe male. Ega sa veel magama ei taha minna?”
„Ei, ma magan viimasel ajal halvasti, näen igasugust jampsi unes.”
„See on sellest, et üksi. Mina magan nagu kott, kui ainult lastakse.”
Errok vaatas teise tervisest pakatavat keha. Huvitav, kuidas nad omavahel sobivad? Õde ei näi sugugi õnnetu olevat.
„Kutsuvad öösiti tööle või?” küsis ta ükskõikselt, asetades vigureid malelauale.
„Jah, viimasel ajal eriti. Majand on kõvasti kasvanud. Ma tahan sealt üldse ära tulla.”
„Oli kuulda jah. Kuhu sa sihid? Praegu oled peaspetsialist, aga linnas?” Errok raputas kahtlevalt pead.
„Põllumajanduse akadeemia juurde.” Õemees pilgutas silma. „Asjad juba susisevad vaikselt.”
„Ilma kandidaadikraadita ei ole sul mõtet seal passida.”
„Eks teeme siis sellegi ära.”
Errok vaatas malelaua kohale kummardunud lihavat enesekindlat nägu, härjakaela ja maadlejaõlgu, aga ta nägi ka sinakashallide silmade rahulikku kaalutlevat pilku, nägi tugevat tahtejõulist lõuga ja kumerat, säbrulisse juuksepahmakusse kaduvat siledat otsmikku. Miks ka mitte, mõtles ta endamisi.
„Kuule, Jaanus, kui keegi võib oma eluga rahul olla, siis sina oled kindlasti üks nendest.”
Õemees nihutas vigurit malelaual, nööpis siis ülemised särginööbid lahti ja kratsis karvast rinda. Tema priskele näole levis heasüdamlik naeratus. „Üldiselt jah, aga tööd on ka kõvasti olnud. Ilma ei saa siin ilmas midagi.” Ta süvenes uuesti mängu.
„Sa oled mul pihus. Tuli.”
Errok kaitses ennast, pidi aga lõpuks siiski teise paremust tunnistama.
„On sul midagi kangemat ka kui tee?”
Errok tõi puhvetkapist pudeli.
„„Vodka”, pole paha. Teeme veel ühe partii?” Õemees hakkas malendeid uuesti lauale seadma.
„Kas sa oma naist Tartus ka vahel vaatamas käid?”
„Ta pole enam minu naine. Tead seda väga hästi.”
„Naisi, kellega lapsi omatakse, käiakse ikka vaatamas.”
„Ta ei vaja seda. Oleme teineteisest kaunikesti võõrdunud.”
„Ma nägin neid ühel õhtul linnas. Nad ei paistnud sugugi õnnelikena. Imelik mees oled, Paul. Mina nii ei saaks. Miks te ei võiks uuesti omavahel proovida?”
„Hilja, Jaanus.”
„Oma naist tagasi võita pole kunagi hilja.”
„Hüva, jätame selle teema.”
Nad mängisid hilisööni, siis tegi Errok õemehele aseme diivanile ning heitis ise välivoodile. Keha oli tinaselt raske ning Errok lootis, et uinub kohe, aga asjatult. Ta põrnitses tigedalt lage enda kohal ja kuulis, kuidas õemees diivani rägisedes asendit vahetas.
„Kas ei tule und?”
„Harjumatu see sinu uus küljealune. Palju sa tema eest maksid?” Errok nimetas summa.
„Kallis, pagan, ja kuradima ebamugav, kuigi kõrvalt vaadates pole vigagi.”
„Kuule, Jaanus, kas sul vahel ei ole olnud säärast tunnet, et maa põleb sinu jalge all ja et sa enam kuhugi ei jõua?”
„Kui tema peal kindlalt kahe jalaga seista, siis ei tohiks seda tunnet tekkida. Pole nagu ette tulnud.”
„Õnneseen, siis pole sul ka midagi karta.”
„Ainult loll ei oska karta!” Õemees pööras Erroki poole. „Näiteks sinu õe pärast on mul vahel hirm. Ma ei mõista teda alati. Te olete imelikud inimesed, Paul. Kahtlete, kõigute, olete pidevalt enese ja maailmaga riius. Mis te rabelete? Elage nagu teised ja ärge keerutage muda oma hinges üles. Kellelegi pole seda tarvis ja kõige vähem teile endile. Loodan, et pojad lähevad siiski minusse. Kuradi raske on elada niisugust segadust kogu aeg pööningul kandes. ”
„Küsimus on valuläves. Aga mulle tundub, et te elate siiski päris toredasti.”
„See on sellest, et ma tema ajusid pidevalt tuulutan. Usu, see polegi nii lihtne. Ta ütleb vahetevahel, et ilma minuta oleks tal šansse lõpetada hullumajas. Ja tal on täiesti õigus.”
„Miks sa temaga siis elad?”
„Tead, peale kõige muu on sinu õde üks pagana vahva naine. Dialektika, pole midagi parata.”
Errok kuulis õemehe tasast naeru.
„Doktor Saat otsis teid telefoni teel. Ta paistis tõsiselt mures olevat.” Valveõde vaatas Errokile korraks otsa ning jätkas siis uuesti tööd.
Errok jälgis hajameelselt peeni kahvatuid sõrmi, mis väledalt marlitampoone keerasid. Mida Ingrid küll võis minust tahta, mõtles ta endamisi.
„Käib seal praegu mõni operatsioon?” Errok viipas peaga operatsioonitoa suunas.
„Doktor Kallas lõpetab pimesoolt.” Õde tõstis oma ahta lapsenäo, mille jume ei rääkinud sugugi tervisest.
„Miks te jälle valvama hakkasite, Kersti? Kas nad seal Tartus ei kavatsegi teid opereerida?”
„Nad ütlesid, et vaatavad veel.”
„Mida nad ootavad? Noorel inimesel peab süda korras olema. Kui nad seal kaua vaatavad, saadame teid hoopis Vilniusse. Panevad seal teile uued südameklapid. Aga valvata te ei tohi, Kersti, kuulsite, ei tohi.”
„Aga ma ei saa ainult ühe kohaga. Ja ega siin nii raske olegi, kui öösel ainult natukenegi magada saab.” Suured neiusilmad vaatasid Errokit СКАЧАТЬ