Viimane raund. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

      Noormees seisis keset tuba ning jõllitas Errokile võõrastades otsa. Ta oli üsna purjus, ruuduline villasest riidest jope oli eest lahti, paljastades üleskeeratud kaelusega pruuni pulloveri. Suured, mustade karvadega kaetud käed rippusid lõdvalt külgedel. Ingrid oli peatunud uksel ning kogu tema olekust peegeldus ehmatus ja nõutus.

      „Seesama Endel?” küsis Errok Ingridilt.

      Tüdruk noogutas sõnatult.

      „Endel jah,” ütles noormees aeglaselt, joobnu kombel sõnu rõhutades ning püüdlikult välja hääldades. „Ja kes teie olete?”

      „Teie töö?” Errok tõusis diivanilt.

      „Ei … jah, meil oli siin väikest viisi arusaamatusi.” Noormees vaatas kahtlevalt tüdruku liikumatut keha diivanil.

      „On tal midagi viga või?”

      „Viga? Paluge kõigest hingest jumalat, et ta ei sureks. Mõistate, kõigest hingest!”

      Errok tundis endal Ingridi ehmunud vaadet, nägi noormehe virilduvat ilmet ja tundis korraga purustavat viha endas üles kobrutamas. Ta astus paari kiire sammuga noormehe juurde ning lõi tollele raskelt näkku. Järsku olid nad ainult kahekesi. Tuba, asjad ning Ingrid olid mattunud punasesse uttu. Errok nägi ainult noormeest enda ees, nägi vormitut valendavat laiku, mis kukkus ja tõusis tema ette mingi raevuka järjekindlusega ning sama raevukalt saatis Errok hoop hoobi järele, kuulis mütsatusi ning teadis, et tabas.

      Siis udu hajus. Ta kuulis hääli enda ümber, nägi valges kitlis inimesi toas ja taipas, et see oli kiirabibrigaad. Errok astus seina juurde. Noormees kössitas vaibal ning oli katnud kätega näo.

      „Vabandage, läksin korraks endast välja.” Errok püüdis maha suruda hingeldust. „Viige see naine ruttu traumaosakonda. Asi on väga tõsine. Usun, et tolle,” ta viipas peaga ruudulise jope suunas, „vigastused peaksid tüki maad kergemad olema. Nende eest vastutan ma seal, kus tarvis.”

      „Kes teie olete?” Prillidega naiskiirabiarst vaatas Errokile uurivalt otsa.

      „Arst, kirurg.” Errok ütles oma nime ja töökoha.

      „Kuidas te siia…?” Naisarst vaatas talle imestunult otsa.

      „Mina kutsusin.” Ingrid oli kuulnud nende kõnelust pealt ning astus nüüd lähemale. „Mina kutsusin. Ta on mu sõbratar.” Ingrid vaatas naise poole, keda parajasti kanderaamile tõsteti.

      „Nojah,” naisarst kehitas õlgu, „me peame kutsuma miilitsa.”

      „Selge,” ütles Errok, „muidugi te peate seda.”

      Errok tundis oma keha korraga lõdva ja raskena. Pinge oli kadunud koos vihaga. Peaaegu ükskõikselt silmitses ta kanderaami, vaatas askeldust toas ja tundis end kõigest ääretult kaugel seisvat.

      See tunne ei jätnud teda ka siis, kui ta vastas uurija küsimustele ja protokollile alla kirjutas. Alles hiljem, kui nad Ingridiga tänaval kõndisid, vabanes ta sellest pikkamisi.

      Ingrid tuli temaga kaasa osakonda ja Errok kutsus ta oma kabinetti. Helistanud valvetuppa ja Varikule ning kuulnud, et kõik on endist viisi rahulik, pani Errok kohvivee keema.

      Ta silmitses tüdrukut, kes oli tugitoolis kössi tõmbunud ning värises üleni. „Sa tegid halvasti, et mantli maha võtsid. Mul on siin kaunikesti jahe.” Ta katsus käega leiget radiaatorit. Ingrid ei vastanud midagi. Tüdruku õlad vappusid. Korraga peitis ta oma näo käte vahele ja Errok kuulis valje nuuksatusi. Pagana rumal lugu, mõtles mees. Ta võttis kapist oma paksu mantli ja mässis selle tüdrukule tihedalt ümber. „Loodan, et kõik läheb hästi,” lausus ta lohutades. „Kohe saad sooja kohvi, siis hakkab parem.”

      Tola, viimane laadakakleja, kirus ta ennast. See on mul poksist. Nagu vähegi tõsisemalt marru lähen, kisuvad sõrmed rusikasse. Midagi pole parata, tulgu mis tuleb. Ja ometi ei tundnud ta hinges tõelist kahetsust.

      „Millest see neil juhtus?”

      Ingrid tõstis pea. „Ma ei tea täpselt. Tiiu helistas mulle, kui Endel tuli, ja kutsus mind sinna. Ta kartis Endlit. Kui sinna jõudsin, oli kõik juba toimunud. Ma lihtsalt ei tea, kuidas ta võis.” Ingridi pärani silmad ujusid pisarates.