Viimane raund. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suutnud mõista, kuidas Emma siiski sellest rääkida sai või tahtis.

      „Noh, sa olid tookord tõesti endast veidike väljas. Aga ülepea oleks sinu psüühikale kasulikum kogu lugu unustada.” Nii ta ütles – ning äkki mõistis, et sama hästi oleks ta võinud lausuda ükskõik millise teise käibefraasi.

      Emma suunurk värahtas, ta pilk oli äkki võõras ja Errok teadis, et naine elab uuesti möödunut läbi ja temal, Errokil, pole vähimatki voli seda ära keelata, sest see oleks sama mõttetu, kui Keskküla talle õlale patsutaks ja lausuks: kuule, vana, sinu psüühikale on parem kogu see lugu unustada. Ning istudes Emma vastas, teades, mida naise eemalviibiv pilk jälle elustab, mõtles Errok keerulistele, valusatele, kidalistele sidemetele inimeste vahel. Ta tõstis silmad naise piinatud näole ning tundis samas masenduse ja valuga, nagu oleks ta sündmusel uuesti juures viibinud, kuigi sattus sellesse juhukombel ja päris viimasel hetkel. Iga kord, kui ta nägi Emmat sellele mõtlemas, kordus see tunne uuesti. Ilmselt nägi Emma ikka ja jälle seda suvekuiva pimedat Nõmme parkmetsa, kuulis oma sammude krudinat kruusateel, märkas neid kaht ebamäärast ja koletu suurt vankuvat kogu, mis sulgesid tee, halvasid liikumise, matsid karjatuse, küllap tundis ta võõraid jõhkraid käsi oma kehal, võõraste kehade raskust, valu, viinalõhnalist hingeldamist. Siis ajas ta ennast jälle oiates püsti, kiskus kortsus määrdunud kleiti allapoole, kiirustas tulede suunas ja arvas kuulvat kusagil selja taga rämedat naeru, küllap olid need mehed arvanud, et ta on purjus, tema aga läks ja läks, kuni seisis vankudes perrooniserval, siis prožektorivihk, vedurivile ning rataste meeletu krigin…

      „Kui sina poleks mind tagasi tõmmanud…” ütles Emma. Ta pilk tuli aegamisi tuppa tagasi.

      „Jäta, eks, sa ei tohi tõesti sellele mõelda.”

      Errok vaatas naist kaastundega. Nagu last või raskesti haiget. Ja teadis, et täna õhtul ei muutu midagi.

      Kui kaitsetu võib olla üks tugev ja iseteadev naine.

      „Paul, me peame tõesti kokku hoidma. Mul pole mitte kedagi peale sinu, ma ei taha enam otsast alata.” Emma tõusis ja tuli tema juurde, surus ennast tema vastu ja Errok tundis, kuidas naise keha värises üleni.

      „Ma olen halb kaaslane, Emma.”

      „Sa võtad ju ennast kokku ega tee mulle enam südamevalu, eks ju, Paul?”

      „Olgu nii.”

      Kui lihtne ja selge kõik näib: püüda natuke, ja ongi kõik jälle korras. Aga maja minu ümber on üleni leekides, mul hõõguvad kannad ja ma ei näe ühtki avatud ust.

      „Kallista mind, Paul.”

* * *

      Südaöö paiku ärkas ta üles. Tänavalatern heitis tuppa kahkjat valgust. Ta kuulis enda kõrval Emma rahulikku hingamist ja mõistis, et hommik on veel kaugel. Ometi oli uni läinud. Ta vahetas korduvalt külge, otsides mugavamat asendit, see aga ei aidanud. Siis mõtles ta kainelt ja arutlevalt oma haigusele, ning esimest korda suutis seda teha täiesti rahulikult.

      „Aga kui me eksime?” küsis Errok endalt. Meil on röntgenifilmid ja kogemus. Ja siiski… Tema ise ja ka Keskküla olid ometi mitmel sarnasel juhul eksinud. Mitmed eeldatavad surmakandidaadid kõndisid tänaseni ringi ja tundsid elust rõõmu. Jah, röntgenifilmide kvaliteet oli esmaklassiline, see võimaldas suure tõenäosusega diagnoosida haavandist lähtunud maovähki, aga kas ainult vähki? Ka need ja need haigused, Errok loendas neid teki all sõrmi kõverdades, võisid põhjustada vähile sarnaseid maokontuuri muutusi. Ise ei tunne ta ju midagi, mitte kõige vähematki. Ta kontrollis röntgenis tookord oma vana, ammu rahunenud haavandit. Näe, mis välja tuli. Ei, ainult röntgen asja ei otsusta. Keskkülal oli õigus. Ta laseb oma magu pildistada seestpoolt ning las nad võtavad ka proovitüki. Nende mõtetega Errok uinus.

* * *

      „Oled sa seda varem neelanud?”

      „Ei.” Errok silmitses aukartustundega musta läikivat ussina kõverdunud instrumenti laual. „Pagana jäme riistapuu teil. Kas ta mul kurgust alla lähebki?”

      „Kõigil on läinud. Tee suu lahti, me teeme sul ilusti tuimaks. Neelad nii et ludiseb. Nii, hästi. Hakkame siis pihta.” Suu oli paks ja mõru, oli tunne, nagu oleks sinna käsn pidama jäänud. Errok toppis endale sondi vaevaliselt suhu. Teda aidati ja Errok tabas aitaja prilliklaaside taga vaevuaimatava muige. Mis sul viga irvitada, mõtles ta vihaselt, igavene torujüri, mis rahuldust sulle su töö küll võiks pakkuda? Hetkeks tundus talle, et lämbub. Errok tahtis sondi tagasi tõmmata, seda aga ei lastud tal teha ning luksudes surus ta toru sügavamale suhu.

      „Nii, aitab. Vaatame nüüd korraks sisse. Mis sul seal olema pidigi? Vana haavand, mis jälle ennast tunda annab, nii sa vist ütlesid?”

      Errok noogutas peaga. Ta polnud rääkinud koolivennale midagi röntgenifilmidest. Las need ajud seal prillide taga töötavad ilma alginformatsioonita.

      „Pöörame veidi… Otsime siis haavandit.” Munajas pöetud pea surus end tihedalt vastu objektiivi, muutes pidevalt asendit. Koolivend kannab ikka veel poksija soengut, mõtles Errok, silmitsedes luitunud turris juuksekahle. Nad olid käinud üheskoos treeningutel, aga kohtusid omavahel harva, kaalud olid erinevad. Bauman oli kehv poksija. Enne võistlusi jäi ta sageli haigeks. Nad naersid tema üle, sest poksija kohta oli Bauman liiga ümarik, pealegi oli ta arg. Naersid ka veel sellepärast, et Bauman matkis profipoksija maneere; hoidis pead sügaval õlgade vahel ning käies õõtsutas ülakeha. Ka pea oli Baumanil alati pöetud.

      „Nii, nüüd ma näen… Hmm, kuna sind viimati vaadati?”

      „Kaks aastat tagasi,” valetas Errok, punetades pingutusest, sest toru suus võimaldas ainult vaevaliselt sosistada. Toru teises otsas vaikiti. Errok kuulis filmiklõpsatusi, koolivend pildistas magu. Siis tundis ta korraks teravat valu kõhus – võttis biopsia, fikseeris mõte automaatselt. Seejärel tõmmati sond aeglaselt välja. Veel paar korda kuulis Errok aparaadi klõpsatust. Suu oli sülge täis. ta köhis pikalt, püüdes vabaneda kriipivast tundest kõris.

      „Noh, mis leidsid?” küsis Errok ikka veel läkastades. Koolivend silmitses teda uurivalt. „Haavand on olemas,” ütles ta kuidagi ebakindlalt, aeglaselt sõnu valides. See muutis Erroki paugupealt erksaks. Vähimgi varjundimuutus lihavas heasüdamlikus näos võeti arvele.

      „Me peame proovitükki uurima… Haavand on päris suur. Võib-olla tuleb kõne alla isegi operatsioon… Tead, sa tee vahepeal röntgenifilmid ära.” Nägu, mis seni oli lapselikult nukker, tõmbus uuesti rõõmsaks, ilmselt oli omanik lahendusega rahul.

      „Mao röntgenifilmid on mul tehtud.” Errok lükkas jalad põrandale ja läks oma koti juurde.

      „Sa ju ütlesid, et ei ole…”

      „Ma valetasin,” lõikas Errok lühidalt. Ta otsis kotist filmid ja läks nendega akna juurde. „Tule vaata, pildid on priimad. Kurat võtaks, tahan, et keegi ütleks mulle otse ja keerutamata, on mul vähk või mitte.”

      Bauman tuli ta kõrvale, seisis ja vaatas pikka aega filme, võttis siis prillid eest ning hõõrus neid taskurätiga.

      „Mul ei ole ju biopsia vastust.”

      Memmepoeg olid ja selleks sa jääd, mõtles Errok vihaselt.

      „Ma teen täna preparaadid valmis ja vaatan homme mikroskoobi all ära. Ülehomme võiks teha konsiiliumi. Kutsuks doktor Terase ja veel mõne…”

      Errok hakkas irooniliselt naerma. „Milleks mulle konsiilium, see on rohkem vastutuse СКАЧАТЬ