Viimane raund. Peeter Urm
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Viimane raund - Peeter Urm страница 5

Название: Viimane raund

Автор: Peeter Urm

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789949951468

isbn:

СКАЧАТЬ Paul, oled samavõrd arst kui mina. Jah, ma kahtlustan vähki nagu sina isegi, aga enne histoloogiat ei saa seda sajaprotsendiliselt väita. Oled nüüd rahul? Kuule, kutsume ülehomme ikkagi doktor Terase, tema on meil parim spets neis asjus. Olen kindel, et Teras soovitab operatsiooni. Jätame selle seniks nii.”

      „Ole meheks, Bauman.” Errok tundis tüdimusega segatud väsimust, kui ta koolivenna kätt surus. Ta korjas filmid kokku ja hakkas neid kotti toppima, mõtles siis ümber ja ulatas Baumanile, kes teda vaikides jälgis.

      „Näita Terasele, kui soovid. Mul pole neid enam tarvis.”

* * *

      Errok ei jäänud bussi ootama: paistis karge hilissügisene päike ning jalgade all krabisesid kollakasrusked lehed. Ta kõndis kiirustamata, heites aeg-ajalt pilke üle madalate aedade. See oli üheperekonnaelamute rajoon. Puudusid piirdeaiad, laiadel kruntidel sahisesid tasa kaharad männid ja kuused. Tuhkjashall, hõreda rohuga kaetud maapind nende all oli täis mahakukkkunud käbisid. Ühes õues märkas Errok puude vahele üles seatud kiike, millel väike, paksult riidesse topitud tüdrukuke ennast aeglaselt edasi-tagasi kõigutas. Errok seisatas ja tüdruk vaatas tema poole, kahvatul lapsenäol väsinud vanainimesepilk. Sellel väikesel organismil on tulnud võidelda oma olemasolu eest, mõtles ta endamisi. Miks muudab raske haigus meid hoobilt vanemaks? On see surm, mis organismi hävingu kiirenenud kataklüsmis oma nägu näitab? Ning ootamatult mõtles Errok pojale. Viimasel aastal oli Toomas talle harva meelde tulnud. Igakuised rahakaardid, mõni üksik edasiantud sõnum – see oli kõik, mis Errokit sidus tema endise koduga. Nii kestis juba neljandat aastat ning ta oli sellega harjunud. Toomas läheb järgmisel aastal kooli. Fotol, mida ta lauasahtlis hoidis, oli Toomas ikka veel rõõmsa ümara näo ja heledate lenduvate juustega priske kolmeaastane poisiklutt. Hiljem Reet enam fotosid ei saatnud. Võib-olla dotsendile ei meeldinud? Kui ta neid möödunud talvel vaatamas käis, oli Toomas tõsise olekuga sitke poiss. Juuksed olid tumedamaks muutunud. Ta ei leidnud pojaga ühist keelt, Toomas vastas talle napisõnaliselt ja ei tulnud ligi. Ta taipab juba palju ja maksab meile omal viisil kätte. Ma ei saa teda enam kunagi tagasi, õige aeg on mööda lastud. Oh, Reet, Reet, mis loeb sinu kandidaadikraad ja minu kirurgikarjäär poisi nukrate silmade kõrval? Miks oleme harjunud pidama sihikindlust läbinisti positiivseks jooneks? See on üks kõige ebainimlikumaid omadusi. Teisi inimesi sunnitakse kannatama ühe ego pürgimuse nimel. Dotsent vist väsis sinust, Reet, et sa Toomaga jälle kahekesi jäid. Ja ometi oled sa minust tuhat korda õnnelikum. Sinu kõrval on siiski kasvav elu, mulle aga ei sünnita enam ükski naine poega, kelle pärast ma võiksin muret tunda, ei tohi sünnitada, sest pojad vajavad isa.

      Aitab, vana, see on nostalgia, sinu jaoks liigne luksus. Ta vaatas kella. Haiglasse ma enam ei lähe. Ka doktor Terase juurde konsiiliumile ei lähe. Nad pakuvad operatsiooni, aga šansid praktiliselt puuduvad. Ta on ise küllalt vähki lõiganud. Onkoloogiadispanserid haaravad endale ainult osa sellest õnnetute armeest, ülejäänud opereeritakse ära tavaliste, üldprofiiliga kirurgiaosakondade poolt. Lõhuvad kõhus kõik segi, siis kiiritavad, mõne aja pärast pakuvad uut operatsiooni. Naelutavad ta voodi külge kinni. Ei, seda pole vaja. Palju talle aega on antud? Aasta, kaks? Arvatavasti mitte üle aasta. Muutused maos on küllalt suured. Aga kui algavad valud? Kas ongi mõtet oodata aeglast piinarikast lõppu? Võib-olla on õigem põleda kiiremini? Juua, kuni ajurakud tuimenevad, kuni mõistuse nüristumiseni, mälukaotuseni… Vahest on siis kergem? Aga ka see võtab aega. Seni aga peab ta taluma inimeste kaastunnet, võõristust ja põlgusega segatud vastikust. Ei, see variant ei sobi… Aga kuul pähe? Ei, suhu, nii pidi kindlam olema. Lööb ajud korraga segi… Leida kuskilt mõni korralik jahipüss… Selle üle tasuks mõelda.

      Emma… Emmast hoidub ta eemale. Viimane öö oli eksitus, saatuselt varastatud lootus. Nüüd, kus enam pääsu pole, ajab ta Emmaga asjad joonde. Errok seisatas, otsis taskust sigaretipaki ning tuulele selga keerates süütas suitsu.

      Ma ei tohi endale jätta aega sellele mõelda. Metronoom on käima pandud, ja kui ma ei suuda end kokku võtta, hakkan sekundeid lugema. See teeb hulluks. Tuleb töötada, opereerida nõrkemiseni, et ajutisekski unustada, et öösiti mitte und näha.

* * *

      „Mis on, Meeli?” Errok tõstis pilgu tema ees laual lebavalt operatsiooniplaanilt ning silmitses uurivalt vanemõde. „Istuge.” Ta osutas käega tugitoolile.

      „Kaks intensiivpalati õde andsid täna hommikul lahkumisavaldused sisse. Näete, siin.” Vanemõde võttis kausta vahelt kaks paberilehte ja asetas Erroki ette lauale.

      „Jaa, see on paha.” Errok vaatas Meeli kõhna, haiglasliku jumega murelikku nägu.

      „Kui nad lähevad, peame intensiivpalati sulgema.”

      „Ei, seda ei tohi. Mul on mitu tõsist operatsiooni plaanis. Nende jaoks on tarvis ekstra hooldust. Vaatame, kes need õed on.” Errok tõmbas paberilehed endale lähemale. „Miks Silvi läheb?”

      Vanemõde tõusis ja astus laua juurde. „Silvil pole last kuhugi panna. Peab koju jääma. Õde Kallasmaa aga lubas üldse meditsiinist ära minna, palga ja korteri pärast.”

      „Pagana kahju Silvist, ta on täitsa tragi ja asjalik õde.” Errok hõõrus mõtlikult laupa. „Püüame Silvit siiski alles hoida. Ma räägin peaarstiga, võib-olla annab midagi teha.”

      Vanemõde Meeli raputas oma halli, vanainimeselikult kuklasse sõlme keeratud juustega pead. „Käisin juba. Polevat ainsatki kohta.”

      „Küll on lugu.” Errok müksas rusikaga vihaselt vastu lauda. Siis aga ta nägu selgines. „Oodake, Meeli, meil on viiendas palatis keegi Sallum. Ta palus väga, et just mina teda opereeriksin. Teeme ära, aga tema ajab meil selle asja korda. Ta on ju lasteaia juhataja, just see, keda meil tarvis. Aga õde Kallasmaad me vist küll kinni hoida ei saa. Tal on kohustuslik aeg täis ja meil ei ole mingit õigust sundida teda kümme tundi päevas töötama, et tööstustöölise palgamiinimumi välja teenida.”

      „Niiviisi võiksime kõik minna,” torises vanemõde rahulolematult. Ta ei olnud sugugi nõus, et osakonnajuhataja nii lihtsalt asjaga leppis.

      Errok naeratas. „Ma tean, Meeli, et teie meelest peaksin ma püüdma teda ümber veenda. Aga kui palju kordi me oleme teiega seda teinud. Meil pole ju neile midagi pakkuda peale töö, äärmiselt kurnava töö. Lähevad need, kes leiavad meie töö ainult halli ja odava olevat. Neid ümber veendes tunnen end alati tolana. Rõõmu ja rahuldust inimesele sisse ei sööda nagu kalamaksaõli. Ei aita siin mingi sõnademulin. Selleks tööks peab süda lahti olema. Elame üle, Meeli.” Errok haaras sõbralikult kõhnast kuivetunud õlast. „Küll me kuidagi ikka oma meditsiini püsti hoiame, kuni palgakorraldus elule järele jõuab.” Errok kirjutas lahkumisavaldusele alla. „Ta polnud ka suurem asi õde, Meeli.”

      „Eks me siis püüa kuidagi hakkama saada.” Vanemõde ohkas ja korjas avaldused laualt oma kausta vahele tagasi.

      „Oli veel midagi?”

      „Kirjutage töögraafikule alla. Palun siia. Nüüd peaks kõik olema.” Vanemõde Meeli läks rahulolevalt ukse poole. Osakonnajuhatajaga on kõik jälle korras, mõtles ta kergendustundega.

* * *

      „Omaksed ootavad teid, Doktor Errok.”

      „Kelle omaksed?” Errok tõstis pea ja vaatas küsivalt Ingridit.

      „Koridoris sirmi taga lamava vähihaige omaksed, ma ei mäleta nime, kas Seliauskas või Veliauskas, igatahes mingi leedu nimega,” sädistas Ingrid rõõmsalt. Ta vaatas Errokile naeratades otsa, ajas siis keele hammaste vahele ja hakkas snalliga kinnitama mütsi alt väljakippuvaid juukseid.

      „Hästi, hästi.” Errok tõusis.

СКАЧАТЬ