Viimane raund. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tugev mees ja temast peajagu lühem, laialivalguvate kehavormidega naine seisid leedulase voodi ees. Errokit märgates astusid nad kõrvale ja Errok tundis enda näol nende uurivat vaadet. Ta tõstis kõhna soonilise käe tekilt ja katsus pulssi. Tuhmkollases sisselangenud näos avanesid pikkamisi laud ning korraks kergitati padjalt pead.

      „Õde just praegu süstis teda,” seletas tugev keskealine mees. „Ta oigas kogu aeg valust. Nüüd jäi nagu magama, öelge, doktor, ega siin vist enam midagi teha ei anna?”

      Errok vaatas mehele otsa. „Tema puhul on kõik tehtud, mis vähegi võimalik.”

      „Jaa-jaa,” kinnitas mees kärmelt. „Ega’s me sellepärast. Ainult kas ta elab homseni? Homme jõuab tema poeg siia.”

      „Raske ütelda. Siin on oma sõna öelda ka haigusel. Aga kes teie olete? ”

      „Mina olen tema vanem vend.”

      „Vend?” Errok vaatas uskumatult haige kokkukuivanud, raugalikku kogu.

      „Jah, vend,” noogutas mees usalduslikult. „Meid oli kuus venda, ainult meie,” ta noogutas peaga voodi suunas, „olemegi järele jäänud. Me väga palume teid, doktor, tehke nii, et ta homseni elaks. Ta on kogu aeg küsinud poja järele.”

      „Kulla mees,” Errok surus ärritust maha, „ma ei ole jumal. Kes see naine on? Tema abikaasa?”

      „Ei, minu. Vend elab üksi. Tema naine läks teise juurde.” Mees tasandas seda öeldes häält. „Aga poega vend hoiab ja poiss hoiab teda kah. Teete siis nii, ah…?” Mehe näole ilmus kaubitsejalik naeratus. Errok pöördus ringi ja kõndis minema.

      Kaugelearenenud sapipõie vähk, verejooks operatsioonilaual… Nad ei saanud midagi teha, sulgesid ainult verejooksu ja panid kõhu tagasi kinni. Vaevalt et ta poega ära jõuab oodata… Süda lõi väga nõrgalt.

      Errok läks oma kabinetti, istus ja suitsetas mõttessevajunult. Mitu korda helises telefon, aga ta ei liigutanud ennast.

* * *

      Emma tuli õhtul. Errok ühtaegu kartis ja ootas seda tulekut. Ta kõndis toas närviliselt edasi-tagasi, suitsetas ühe sigareti teise järel, aga kui ta kuulis kellahelinat, oli pinge korraga kadunud. Väljas oli vihma sadanud, Errok riputas Emma mantli puu peale kuivama ja läks kööki kohvi keetma. Kuidas ma talle seda ütlen, küsis ta endalt? Ma ei tohi laskuda arutlusse, muidu olen omadega läbi. Ta vaatab mulle heatahtlikul emalikul viisil otsa ja iga minu sõna muutub narruseks juba enne, kui ma olen jõudnud ta välja öelda. Kui raske on ajada asju intelligentsete ja liiga heade naistega. Nende maheda pilgu all tunned end juudana. Vesi hakkas keema. Errok puistas kohvipulbri sisse ning otsis kapist tassid.

      Emma istus nurgadiivanil ja sirvis kaasatoodud naisteajakirja. Ta tõstis pea ja vaatas mehele naeratades vastu. „Pean ma sind aitama?”

      „Ei, ma olen endale eesmärgiks seadnud ilma naisteta hakkama saada.”

      „Siis sa pead tolmuimeja kokkupaneku uuesti selgeks õppima. Ja nii mõndagi muud.” Emma seadis ennast mugavamalt istuma ja tõmbas jalad enda alla. „Ei, Paul, sina ei saa ilma naisteta läbi. On mehi, kes seda saavad, aga sina nende hulka ei kuulu. Isegi kohvi pakud sa ilma linikuteta.” Emma ajas end diivanilt püsti ja otsis kapist linikud. Errok jälgis imeliku tundega koduselt askeldavat naist. Kas see pole ehk viga, küsis ta endalt? Mul on ju hea, kui ta siin askeldab. Miks ma ei tohiks seda endale lubada? Ta läks puhveti juurde ja tõstis sealt lauale margikonjaki.

      „Oo,” Emma vaatas imestunult konjakit, „mul ei tule nagu ühtegi tähtpäeva ette…”

      „See on meie lahkumise konjak, Emma.”

      Ta seisis seljaga naise poole ja otsis kapist klaasid.

      „Mis sa ütlesid?”

      Errok pööras ennast ringi, klaasid käes. Naeratus Emma näol oli asendunud valvsa tähelepanuga.

      „Sa kuulsid õigesti. See on meie viimane õhtu.” Ta ütles seda peaaegu kalgilt.

      „Paul, miks sa seda teed?” Emma suunurgad võdisesid, nagu tunneks ta külma. Kössitõmbunult istus naine diivanile, haarates kätega küünarnukkidest. „Miks sa seda ometi teed?” Ta tõstis pea ja uuris pingsalt mehe nägu.

      „Nii on vaja.”

      „Kellele? Armas, kallis Paul, kellele on seda vaja?” Emma hääl värises.

      Peaasi, et ta ainult nutma ei hakkaks, mõtles Errok.

      „Meile mõlemale. Ma ei taha ennast siduda enam ühegi naisega. Sina aga, sina oled noor ja pead…”

      „Jäta,” Emma põskedele ilmusid punased laigud.

      „Ma ei taha jälle kuulata sinu targutusi naise bioloogilisest programmist. Ma tean ise, mida ma tahan või vajan. Parem ütle otse, sul on silmapiiril mõni uus naine.” Naise hääl oli korraga vimmakas.

      Hea, et Emma vihastas, rõõmustas Errok. Nii oli palju lihtsam.

      „Tule joome parem,” kutsus ta naist. „Püüame mitte muuta seda viimast õhtut peiedeks.”

      „Aga nad on ju peied.” Emma tõusis ja läks akna juurde. „Mul ei vea,” lausus ta kõlatult. „Mul pole kunagi vedanud.”

      Mees jälgis teda, suunurk tahtmatult kibedal muigel. Siis ta tõusis ja läks Emma juurde, võttis tal hellalt ümber õlgade kinni. „Sa saad veel õnnelikuks, Emma.” Sa oled liiga tark selleks, et kauaks kaotajaks jääda, lisas ta mõttes.

      „Lähme joome konjakit,” kutsus ta naist. „Me mõlemad oskame halva mängu juurde head nägu teha, eks tehkem seda tänaselgi õhtul.

      „Sa oled küüniline, Paul.” Emma surus ennast mehe vastu. Poleks kunagi arvanud, et selles hügieenilises, arukas naises kass võib peituda. Või ma lihtsalt ei tunne teda veel küllalt hästi. Aga ta on endaga hakkama saanud ja see on hea. Errok läks laua juurde ja valas mõlemale konjakit, võttis siis klaasid kätte ja tuli tagasi Emma juurde.

      „Joome nende kahe aasta terviseks, Emma.”

      „Ise oled süüdi, et neid nii väheks jääb.”

      „Kahtlemata.”

      „Ma tahaksin ennast täna purju juua, Paul. Ma pole kunagi varem purjus olnud.” Naine jõi oma klaasi mõne sõõmuga tühjaks. „Vala mulle veel.”

      „Ma ei saa sind keelata,” ta valas naisele konjakit, „aga ma hoiatan, et see on pagana ohtlik.”

      „Tühja kah, sa oled alati öelnud, et ma olen mõistuseinimene. Sul on minuga vist sageli halb olnud, eriti seal.” Emma osutas diivanile.

      „Jäta, Emma, mul pole sulle midagi ette heita.”

      „Vala veel konjakit. Või olgu, ma teen seda ise, näen juba, et see sulle ei meeldi. Ära seisa nii mossis näoga, sul pole minu üle enam mingit õigust.”

      „Seda küll, aga ma ei taha, et sa hiljem midagi kahetsema peaksid.”

      „Miks ma peaksin kahetsema?” Emma põsed õhetasid ärevusest. „Miks peame meie, naised, tundma ja tegema seda, mida teie, mehed, õigeks peate? Te olete meid ju nii ilusti paigale pannud, et me teie soove СКАЧАТЬ