Viimane raund. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ning taganes samas tühjuse ja lootusetuse valli taha.

      „Parem on, kui sa läheksid, Emma.”

      „Sa ajad mind ära?”

      „Me ei saa muidu sellest üle ning alustame homme uuesti. Lahku minnakse ainult üks kord, muidu see muutub farsiks.”

      „Ma tahaksin jääda täna siia, kõige kiuste.”

      „Mina ei soovi seda.”

      „Sa oled julm, kui saadad mu praegu sinna.” Emma näitas peaga hämarusse akende taga.

      „Ma panen su taksosse, siia ei või sa jääda. Tule.”

      „Sa veel kahetsed seda, Paul.”

      „Juba kahetsengi ja sellepärast lähmegi kohe, et ma ümber ei jõuaks mõelda.”

      „Sa oled kas loll või masohhist.” Emma vaatas teda imestunult, aga selles imestuses oli tubli annus iseteadvust.

      Nad riietusid ja väljusid öisele tänavale. Taksopeatus asus sealsamas tänavanurgal ja oli inimtühi, ka ühtegi vaba taksot ei olnud. Nad ootasid tükk aega teineteisest veidi eemal seistes ja vaikides. Kui lõpuks ilmus vaba takso ja Errok tahtis Emma kõrvale istuda, tõrjus naine teda tagasi: „Pole tarvis, Paul, ole tänatud õhtu eest. Sõidame!” pöördus ta juhi poole.

      Errok vaatas autole järele, kuni see tänavalaternate hämusse sulas. Siis läks ta tagasi. Külm liiv krigises taldade all. Varsti tuleb lumi maha, mõtles ta hajameelselt.

* * *

      Sool erroki sõrmede vahel oli juba elutu. Miks pagana pärast ei kutsu nad kiirabi varem välja? Mõni tund tagasi oleks sellest soolest veel asja saanud. Nöörjas väät oli pigistanud kinni teda toitvad veresooned, tursununa ja mustakstõmbununa eraldus ta selgelt ülejäänud hallikasroosast soolemassist. Ta lõikab siit tüki välja… „Sooleklemmid.”

      Errok pani klemmid peale ja lõikas läbi. Seejärel hakkas uut sooleühendust õmblema. Polikliiniku kirurg assisteeris kehvalt, jäi ühtelugu jalgu. Rohkem segas kui aitas. Errok kirus teda mõttes. Olla suures linnavalves sellise brigaadiga… Muidugi jäi polikliiniku kirurgidel puudu kogemustest, sellest võis aru saada. Noorte puhul oli mõistetav, kui nad tulid valvetesse õppima. See mees oli aga temast tublisti vanem. Millepärast tema siia tuli? Vaevalt et palk selleks sundis. Kas ta tõesti lootis korralikuks statsionaarikirurgiks saada? Hilja, lõplikult hilja. Kes tahab saada heaks kirurgiks, peab alustama alla kolmekümneselt. Õppimine keskmise ande korral võtab kuus-seitse aastat, siis kümme-viisteist aastat tipus püsimist ja uus vanadusega seotud langus. See, et aastad lõpmatult parandavad kirurgi oskust, on mittemeedikute loodud müüt. Kahjuks hoiavad ka paljud meedikud sellest kinni, aga selle taga on rohkem enesearmastust ning tahet säilitada oma kohta. Kümne aasta pärast tuleks ka temal minna. Võib-olla muutun siis ka ise samasuguseks kogemusteteooria pooldajaks. Errok muigas selle mõtte puhul. Ta keeras soole ringi ja hakkas õmblema eesmist seina. Jah, aga see probleem on tema puhul ülearune. Tema sureb oma tipul. Tema parimad operatsioonid jäävad tegemata. Vähemalt keegi ei näe mind vana ja viletsana teistel jalus, lohutas ta ennast mõttes.

      Siid lõikus sooleseinast läbi. Errok vandus vaikselt ja haaras nõelaga kaugemalt.

* * *

      „Miks sa mind niimoodi vaatad?”

      „Kuidasmoodi? ”

      „Noh, nii imelikult. Minu isa ja ema ei vaata mind kunagi niimoodi. Kas sa oma lapsi ka niimoodi vaatad?”

      „Mul ei ole lapsi.”

      „Ah siis sellepärast.” Poiss oli oma heleda pöetud pea sügavale patja surunud. Nüüd ilmus kahvatule näole mõistev naeratus.

      „Siis sellepärast. Minu ema ütleb, et need, kellel lapsi ei ole, ei salli neid.”

      „Alati pole see nii. Tegelikult mul on poeg, aga ta on kaugel. Lase ma katsun nüüd sinu kõhtu.” Errok libistas käega üle niiske sooja naha ning tundis, kuidas lihased sõrmede all pingule tõmbusid.

      „Ai, sa teed mulle haiget.” Poiss püüdis ta kätt kõrvale lükata.

      „Haigus istub sul kõhus ja me peame ta sealt kätte saama.”

      „On see väga valus?”

      „Sa ei tunne midagi. Sind pannakse magama, ja kui sa ärkad, on haigus väljas.” Ta tõmbas teki kõhule tagasi ja kavatses tõusta.

      „Ära mine veel ära,” palus poiss. „Keegi ei räägi siin minuga. Mul on üksi halb. Ütle, kas sinu poeg sõitis sinu juurest ära?”

      „Ei, miks sa seda arvad?”

      „Niisama. Tead,” poiss kahandas oma hääle sosinaks ja vaatas Errokile usalduslikult otsa, „mina tahtsin küll kodust jalga lasta, aga nad võtsid mu kinni.”

      „Kes võttis?”

      „Miilits. Võttis kinni ja viis enda juurde. Sealt tõi isa mind tagasi koju ja kolkis mu läbi.”

      „Sa ei oleks tohtinud jalga lasta. Nad tundsid sinu pärast muret.”

      „Muret?” Poiss kortsutas kulmu. „Neil on omavahel nii palju tegemist, et pole aega mind tähelegi panna. Kolki sain ma sellepärast, et nad pidid minu pärast häbi tundma. Aga ma lähen uuesti, kui see haigus,” ta osutas käega kõhu peale, „siit välja saab.”

      „Kuhu sa lähed?”

      „Lõunasse. Seal on soe ja palju puuvilju.”

      „Sa jääd seal hätta.”

      „Ma lähen sõbraga. Temal ka kodus muudkui kaklevad omavahel ja kolgivad teda. Nüüd me teeme seda hoopis kavalamini. Kas sinul on sõber?”

      „Ei ole. Õigemini oli.”

      „Siis on sul raske.” Uuesti ilmus poisi näole mõistev naeratus. „Sa tule vahetevahel ja räägi minuga, siis hakkab sul kergem. Ma tahaksin su sõber olla. Võid minu peale loota, ma ei reeda oma sõpru kunagi. Mul pole olnud veel ühtki suurt sõpra,” lisas ta nukralt.

      „Hästi, ma tulen. Kohe peseb õde sinu kõhu puhtaks ja siis võtame haiguse sealt välja.” Errok tõusis.

      „Sa ei peta mind?”

      „Ei.”

* * *

      Õemees tuli õhtuse rongiga.

      „Küll on teil siin aga vinge tuul, võtab näo kipitama.” Õemees hõõrus peeglisse vaadates oma ümaraid põski.

      „Jah, meri on ligidal.” Errok riputas mantli puule. „Ära sa kuube maha võta, tuba on kaunis jahe.”

      „Elad ikka üksi?” Õemees uuris arvustavalt tuba.

      „Üksi, aga süüa ja sooja teed saad sa sellegipoolest.”

      „Söögist pole lugu, aga kuuma tee vastu ei ole midagi. Ma kartsin juba, et vahest ei leiagi sind siit eest. Poissmehe asi. Ei jõudnud ette ka helistada, kõik tuli nii äkki.”

      „Ma olen rohkem kodune poissmees. Kuidas siis Tartumaal ka elatakse?”

      „Endist СКАЧАТЬ