Kristina. Kristina Šmigun-Vähi

Чтение книги онлайн.

      Ma kaotasin. Kaotasin kolme sekundiga ja olin ahastuses. Nutsin autos terve kodutee. Ma ei otsinud vabandusi, kuigi õigupoolest oleks pidanud määrdeta suuskadel paaristõuget kühveldades ikka võitma. Olin lihtsalt õnnetu.

      Hiljem mõistsin, milline väärtus oli sel kaotusel. Pole vaja ülbet enesekindlust, pigem mõtle endast kehvemini. Õpi kaotama, sest kaotused õpetavad palju enam kui võidud.

      Siiski oli vaja veel paari hoopi, et omandaksin selle elutõe lõplikult ja kirjutaksin päevikukaanele Gunde Svani kuldsed sõnad: “Ole sa nii hea kui tahes, alati leidub keegi, kes on parem.”

      Mulle meeldis märksa rohkem rinda pista täiskasvanute kui juunioridega. Juuniore ma pidin võitma, see oli kohustus, mis ei lubanud olla mina ise. Tekkisid põhjendamatud pinged. Ma ei läinud võitma, läksin mitte kaotama. Täiskasvanute vastu pidasin lahingut. Teadsin, et nad on tugevad ja pean hullult pingutama, et vastu hakata.

      13aastaselt võitsin esimese täiskasvanute medali – Piret Niglase järel hõbeda –, põhjustades sellega kerge pinnavirvenduse veeklaasis. Meedia võttis teema üles. Üks arvas, et varajane edu on piisav põhjus mind lõplikult maha kanda. Teine leidis võistluste põhjal, et Niglasel puudub tõsiseltvõetav mantlipärija. Esimene seisukoht ajas mind raevu, teine naerma: vaatame veel seda asja!

      Aasta hiljem tegin eestikatel – nii nimetame Eesti meistrivõistlusi – üsna puhta vuugi, võitsin kolm individuaalkulda. Niglast stardis polnud, küll oli ta kohal 20 km vabasõidus ja pani mind enam kui pooleteise minutiga paika. Meedia kuulutas, et õiglus on taas maa peale laskunud, Niglas näitas taas, kes on Eesti vabariigi esinumber.

      Kui nüüd möödunule tagasi mõtlen, siis olen sunnitud hämmastusega tunnistama, et ei mäleta esimest täiskasvanute medalivõitu – küll aga järgnenud artikleid – ega järgmise aasta kullakogumist. Küsisin isalt. “Midagi sa seal võitsid jah,” ei suutnud temagi meenutada.

      Soovimata kedagi solvata, aga ma ei pidanud Eesti meistrivõistluste medaleid tähtsaks. Isegi mitte esimesi. Tore, et võitsin! Sellega emotsioonid piirdusid. Kord ei raatsinud ma Vooremäe kivisel rajal Fischeri suuski lõhkuda ja panin alla vanad Visud. Kaotasin seetõttu kulla. No ja siis? Kriimudeta suusapõhjad olid mitu korda väärtuslikumad.

      Aastaid hiljem öeldi mulle, et olen saanud juba 19 kodust kulda. “Ahah,” vastasin, “kui 19, siis 19.” Mulle ei läinud need kullad korda. Eestikad olid kui kesine treening, kus jagatakse šokolaadimedaleid. Pidasin õigeks neid medaleid, mis riputatakse kaela maailmas.

      Kas säärane suhtumine on ülbus? Ei, pigem reaalsus. Julgus ja soov seada suuri eesmärke juba lapsena ning teada, et neid on võimalik saavutada. Ma pole kunagi unistanud Eesti meistritiitlist, küll aga olümpiavõidust.

      Esimesed medalid veel, aga hilisemad… No milline väärtus on kullal, mille võidad just täpselt nii suure edumaaga, kui ise soovid. Mille üle peaksin rõõmustama? Et olen kõigist üle? Ma tean seda niigi.

      Isa tõi tihtipuhku Eesti meistrivõistluste tulemusi näiteks, miks mõni võidab maailma tasemel, aga teine mitte. Ta kasutas seejuures küll minu nime, kuid viitas ka teistele, kel on samasugused omadused: “Kristina võidab eestikatel teisi kahe, MK-etappidel nelja ja olümpial kuue minutiga. Miks? Mida tähtsam on võistlus, seda rohkem suudab ta ennast mobiliseerida ja energiast tühjendada. Tal on võitja loomus. Kusjuures kogemustega pole siinkohal mingit pistmist. Kui nõnda on, siis on noorest peale.”

      Kui ülbusest rääkida, siis ei saa salata, et nooruses seda jätkus. Ka häbematust. Mida puberteediealiselt ikka tahta! Kord hakkasime välisreisil võistluspaigast koju sõitma ja Niglas utsitas mind suveniirtaldrikuid ostma. Nähvasin: “Sina kogu taldrikuid, mina kogun medaleid!”

      Ühel hetkel leidsin, et olen piisavalt tark, et isa õpetada! See polnud vastuhakk ega vaidlemine vaidlemise pärast. Mul tekkis ettekujutus, kuidas treeningut läbi viia, lisades ühe või teise harjutuse. Loomulikult andsin sellest kohe trenni alguses teiste tüdrukute juuresolekul teada.

      Oma teismelise aruga ei suutnud ma mõista, et isa ei saa mind kuulda võtta juba kas või treeneri autoriteedi pärast. See polnud peamine. Isa selgitas hiljem, et minu pakutud variandid viiksid sama tulemuseni, kuid pikemat teed mööda, olles sestap kasutud. Olin rikkunud oma kõvahäälse iseteadlikkusega kogu treeningu ja isa tuju. Tegin seda jätkuvalt. Ma olin üksinda targem kui kogu maailma targad kokku!

      Kust, pagana päralt, võtsin ma kõik need ideed ja arvamused? Miks oli vaja neid ette kanda!? Ma ju teadsin ette, millega kõik lõpeb.

      Lõppes sellega, et isa käratas mind pärast suupruukimist karmide sõnadega trennist minema: “Kao silmist ja treeni omal moel, kui sa nii tark oled!” Korra läks ta nõnda närvi, et äsas suusakepiga üle turja.

      Löntsisin minema, kuid olin viie minuti pärast tagasi, nutuvõru ümber suu. Palusin vabandust. Isa muidugi andestas, kuid päev hiljem algas kõik otsast peale. Õnneks tuli lõpuks mõistus pähe, sain aru, et kui suusarajal võin isaga võistelda, siis treeneritarkuses kindlasti mitte.

      Märksa olulisem kui Eesti täiskasvanute esimene autasu oli koht Venemaa juunioride meistrivõistlustel Onegas 1991. aastal. Isa oli kohal Dünamo koondisega.

      Olin liiga noor, et startida, ent isa hakkas СКАЧАТЬ