Kristina. Kristina Šmigun-Vähi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei heitunud, vaid kogusin koos vihaga piisavalt adrenaliini. Saavutasin ka järgmisel võistlusel superhea tulemuse. Alles siis hakati mõtlema, et äkki polnudki stopperid rikkis. Järsku Šmiguni plika ongi kiire?

      Hulluseni paisuv võiduiha lülitas välja ka mõtlemisvõime. Ma ei suutnud kainelt arutleda kaotuse põhjuste üle ega olnud võimeline kuulama ühtki loogilist seletust. Reaalne maailm lõpetas oma eksistentsi kohe, kui jäin kellelegi alla. Jäid ainud tunded – viha ja nördimus – ning kirglik soov saada veel paremaks ja pöörata senine seis ümber. “Ma pean veel rohkem töötamarügama-treenima!” vasardas mu peas. “Mina, Kristina, pean olema parem. Parim!”

      Esmakordselt Soome võistlema sõites olin täiesti kindel, et alistan seal kõik. Minu enesehinnang polnud kõrge, vaid ülikõrge. Arvasin endast tohutult palju.

      Finišis ei suutnud ma uskuda, et sain tappa, ja mitte niisama tappa, vaid häbistavalt. Minutiga. Olin pehmelt öeldes šokis.

      “Nad on ju sinust kolm-neli aastat vanemad,” üritas isa selgitada, kuid minu mõtlemisvõime oli halvatud. Me ju võistlesime üheskoos. Meil olid kõigil numbrid rinnas. Ja mina kaotasin. Mind purustati! Mis tähendab, et nad teevad minust rohkem ja paremini trenni. Mis omakorda tähendab, et mina treenin vähe. Tuleb treenida, treenida, treenida!

      Elu ühe suurima hoobi sain 1998. aastal, mil Katrin alistas mind esimest ja viimast korda suvelõpu testjooksul. Katrin oli jõudsalt treeninud ning tema kehakaal oli langenud, mis aitas jooksutulemust märgatavalt parandada. Talvel polnuks tal lootustki mind võita, kuid nii kaugele ei suutnud ma mõelda.

      Kui sain teada, et Katrin edestas mind viie sekundiga, vajusin musta auku. Ma ei saanud millestki aru. Ei-ei, see pole võimalik, siin on mingi viga. Ma kaotasin! Katrinile!!! Ma ei suutnud seda taluda.

      Mis järgnes, oli hullumeelsus: kihutasin joonelt uuele ringile. Viga tuli viivitamatult parandada. Ma ei saa olla kehvem kui Katrin!

      Tulemus oli uskumatu. Jooksin välja sama aja kui esimesel katsel, ent see ei rahuldanud mind. Katrin oli ikka viis sekundit kiirem.

      Läks nädal, enne kui suutsin rahuneda. Sel ajal ei rääkinud ma Katriniga sõnagi. Anna mulle andeks, Katrin!

      Kaheksas eluaasta oli märgilise tähendusega. Olin kannatlikult oodanud, millal saatuse jumalanna mind ükskord märkab. Kahju, et mul jäi mõnikord kannatlikkusest puudu siis, kui juba tegusid tegin. Üritasin saada kõike kohe ja korraga, siin ja praegu. Oleksin võinud mõelda tagasi lapsepõlvele: kel on määratud tee käia, sellele avanevad uksed ühel või teisel moel. Varem või hiljem.

      Koolis hakati hurjutama, et ma ei käi huvialaringis. Nimetati laisaks, vaevumata uurima, millest mu päevad koosnevad. Kehtis reegel: kes huviringis või trennis ei käi, see läheb rahvatantsu. Viksi koolitüdrukuna täitsin käsku. Paari tunni pärast olid mul jalad villis ja varbad sinised, kuna partner ainult neil talluski. Esitasin kodus nõudliku palve sokutada mind kuhugi mujale. Kui nad just kompjalgset tütart ei taha.

      Ema pakkus välja ujumise. Olime teel esimesse trenni, kui meile juhtus vastu legendaarne Herbert Abel, ema endine juhendaja.

      “Mis ujumine? Tüdruk tuleb suusatama!” oli Herbi resoluutne.

      Vaene ema. Aastaid peetud võitlus hoida mind suusatamisest eemal oli ühe lausega kaotatud.

      Üks eesmärk lõpuks saavutatud – ma olin sportlane, suusataja –, seadsin kohe järgmise.

      Imekaunil talveõhtul, kui lumi kuuvalguses tuhmilt hiilgas ning maailm tundus olevat täis kirgast rõõmu, heitsin pikali ja tegin lumeinglit. Liigutasin paksus lumes käsi-jalgu ja vaatasin taevatähti mustas öös. Ühtäkki kukkus täht. Nagu ilmutus. Taevane märguand. Kui täht kukub, siis peab midagi soovima ja see soov läheb täide.

      Soovisin, et minust saaks olümpiavõitja.

      See polnud käsk enesele ega lootuste hellitamine. Sel soovil polnud reaalsusega vähimatki seost. Tol imelisel hetkel teadsin, et see on minu tee.

      Maailmas pole teist Herbit. Kui ma astusin tema kuulsasse nunnakloostrisse, siis oli ta saamas 70aastaseks, täies elusjõus, tegus ja põhimõttekindel.

      Herbi käe alt oli käinud läbi valdav osa Eesti parimaist naissuusatajaist. Ka minu trennikaaslasteks said noored tähed Mall Alev, Ingrid Nöps, Silja Suija, kõik kolm-neli aastat vanemad. Olin kõige noorem, tatikas. Õhkkond oli sõbralik, mulle sobis vanemate tüdrukute seltskond… Kuni ma kõik ilusa nelja-viie aasta pärast ära rikkusin.

      Isa selgitas, et Herbi metoodika ja harjutused sobisid täiuslikult Eesti talulapse füüsise, maailmapildi ning iseloomuga. Arvatavasti poleks see süsteem üheski teises riigis toiminud.

      Treening, mängud ja lihtne talutöö vaheldusid ning tootsid üheskoos kombineerituna vastupidavuse, sitkuse ja töövõime, mille peale võis ehitada ükskõik mida.

      Mängud… Me panime slaalomisuusad alla ja mängisime kilgete saatel tund aega kulli, ajasime üksteist taga: sööst ja puhkus, sööst ja puhkus. Võtsime sarnase harjutuse hiljem enda treeningplaani: rahulik suusatamine, kiiruse kogumine ja 200 meetrit spurti – nii mitu korda järjest. See oli üks rängemaid harjutusi, mis võttis pildi eest ja muutis jalad pakuks, aga Herbi juures kutsuti sellist trenni, küll väiksemas mahus, mänguks.

      Herbi ideedepank oli ammendamatu. Ruusal, mis asus Kääriku ja Otepää vahel, oli paarisajameetrine saepururing koos tõusuga, kus me aasta läbi suuskadega kilomeetreid mõõtsime. Et saepuru libedam oleks, valasime ämbritest peale vett või ootasime vihma, siis oli eriti hea saepurutrenni teha. See oli meie suvine suusatunnel, kus värske õhk kopse paitas.

      Siis avastas Herbi, et slaalomisuuskadega saab lumeta tiigijääl suurepäraselt harjutada uisusammu tehnikat, pöördeid, kiirendusi. Kui jääle tekkis lumekiht, siis oli kõike raskem teha ning meie jõud aina kasvas.

      Karta on, et praegu pistetaks Herbi trellide taha või pääseks ta tänu kõrgele eale tingimisi karistusega. Õnneks ei peetud töökasvatust toona lapse “piinamiseks” , “kiusamiseks” ega “sundimiseks” ning ükski ametnik ei kutsunud kohale politseid.

      Ruusal olime liikumises hommikust õhtuni. Lisaks trennidele ja mängudele pidime enese eest ise hoolitsema: tassima vett, briketti ja puid, keetma süüa, pesema nõusid ja koristama, tegema puid ja heina. Oma pesu küürisime puhtaks palis käte vahel. Logelemiseks polnud ühtegi minutit. Kui trenn lõppes, siis sõime kõhu täis ja algas mäng. Kui mäng lõppes, siis algas töö. Õhtul varisesime voodisse jala pealt.

      Suvi 2006. Herbi õpetus on jäänud alatiseks: vettehüppel olgu keha akuraatselt sirge.

      Herbi oli lahke mees, kes oskas suurepäraselt ära kasutada meie nõrkusi. “Muidugi lähme ujuma! Jookseme Ruusa ringi, ja siis lippame Käärikule!” Ruusa ring oli kolm kilomeetrit, Käärikule oli kolm kilomeetrit, teist sama palju tulime tagasi.

      “Muidugi saate vettehüppeid teha! Ainult et ujuge enne kümme otsa ära!”

      Väärikas kehakultuuriharitlane Herbi ei lubanud lörtsida ühtki tööd ega trenni. Ta nõudis tehnilist täiuslikkust ka vettehüpete juures. Selg pidi algasendis olema sirge, hüpe akuraatne.

      Millise viisaka käitumise saatel ladusime puid virna! Herbi andis halge kerge kummardusega, vaadates samal ajal sügavalt silma, näol mahe naeratus, nagu kutsuks daami tantsima.“Palun!” СКАЧАТЬ