Kristina. Kristina Šmigun-Vähi

Чтение книги онлайн.

      See oli ilmselge kius, kui Herbi saatis Ruusa laagri esimesel päeval vanemad tüdrukud suurele ringile, aga mulle teatas: “Nooremad treenivad pisikesel ringil.”

      No mida ma sel 500meetrisel lõigul kökerdan?! Proovisin Herbile selgitada, et minu pärast pole vaja karta ega muretseda, saan suure ringi laskumistega suurepäraselt hakkama, olin ju suve läbi Otepää rollerirajal treeninud ega karda keda kuraditki. Herbi jäi endale kindlaks. Noored treenivad väikesel ringil ja jutul lõpp!

      Olin vihane, solvunud ja pettunud, nühkisin toda ringi, silmad pisarais. Siis kihvatas: “Vaat ei kavatse ilmselge ebaõiglusega leppida! Vaat ei tee nii, nagu treener ütleb!” Põrutasin suurele ringile.

      Apteekrimäel sai Herbi mu kätte – ta oli tulnud autoga – ning keeras mulle laskumisel ette. Pöörasin enese päästmiseks suure sahinaga võpsikusse.

      Herbil jäi õigust ülegi: “Sa teed nii, nagu treener ütleb!”

      Herbi ei suutnud uskuda, et olen saanud vanematest tüdrukutest tugevamaks, sestap seadis ta mind laagri alguses erandkorras kolm päeva järjest ühele joonele seniste staaridega. Iga päev uus vastane. Distants kolm kilomeetrit ehk tavapärane Ruusa ring.

      Ma ei halastanud enesele, vastasele ega Herbile. Pressisin endast iga kord välja viimase. Võitsin nii esimesel, teisel kui kolmandal päeval. Neljandal toimus ametlik jooksuvõistlus ja ma sain tappa.

      Herbi oli rahul. Pole see Kristina nii hea ühti! Teda ei veennud tõsiasi, et esimesel jooksupäeval olin saanud kirja pool minutit parema aja kui ametliku jooksu võitja.

      Millegipärast muutus Herbi korraga leebeks. Pehmeks. Kadus endine jäikus ja karm kord. Ühtäkki tekkis laagris trend, et on vaja õppida inglise keelt. Õppimine pole iseenesest ju patt, aga sõltub, mille arvelt seda teha. Kas oleks Herbi veel mõni aasta tagasi lubanud tüdrukutel keset päeva päikese käes vedeleda, olgugi õpikud pihus?

      Tööd langesid minu, Katrini, Jana ja teiste nooremate õlule. Ma ei võtnud juhtunut südamesse, sest olin lugenud Marja-Liisa Kirvesniemi biograa-fiat, kus ta kiitis talutööd ja kinnitas, et just see muutis ta tugevaks.

      Haarasin sellest mõttest kinni, kütsin end sisemiselt üles ning võtsin nõuks lõhkuda ja tassida kuu aja jooksul kõik puud ning vedada kõik veed. “Ma saan tugevaks!”

      Ma pole just fanaatiline lugeja. Kooli kohustusliku kirjandusega oli nagu oli, peatükid venisid kui kummipael. Ent neelasin spordiraamatuid, just elulugusid. Mind vaimustasid Kirvesniemi, Jordan, Gretzky. Sain neilt õpetust, õigemini kinnitust: kõik on sinu enese kätes.

      Sina oled oma saatuse looja. Kui sa väga tahad, ja oled valmis selle nimel piiritult vaeva nägema, siis sa ka saad. Ükskõik mida. Sa suudad isegi lennata, kui seda kõigest hingest ihkad!

      Sain kinnitust sellelegi, et iga sportlase elus on aeg, kus ta ainult rügab ja rügab ja rügab ja loodab, et kunagi tuleb ka tulemus. Mitte kohe, aga kunagi. Tulevikus.

      Hiljem, enne Torino olümpiat, mil kohtusin motivatsioonikoolitaja Peep Vainuga, olin ühest küljest hämmastunud, teisalt pettunud. Tema ideed, mõtted ja soovitused olid täpselt samad, mille olin hankinud juba teismelisena oma sisemaailma korrastades, enda ja teiste kogemustest järeldusi tehes ning raamatuid lugedes.

      Tundus, et neist treeningutest, mida Herbi plaanide järgi Ruusal tegime, jääb väheks. Õigupoolest tundus Ruusa pärast isa laagreid kui puhkekodu. Hakkasin vaikselt lisa hankima.

      Tõmbasin tossud jalga ja suundusin jooksuringile.

      “Tatt, ei lähe midagi nii palju trenni tegema,” üritati mind hõigetega takistada.

      “Käige te…” vastasin mõttes ja jätkasin oma teed.

      Kummaline, et sattusin kogu aeg konflikti seetõttu, et tahtsin rohkem trenni teha. Kas ei peaks olema vastupidi?

      Dünamo laagris tekkis probleeme eelkõige seetõttu, et olin treeneri tütar. Kui sattusin rolleriringil peale viilijatele, siis hõigati kohe: “Mine jah, kaeba isale ära!”

      Miks pidanuks? Mis mul teistega asja? Kord põrutasin südamepõhjast vastu: “Mul on täiesti ükspuha, mida teie teete või ei tee. Mul on täiesti kama, mis teist tulevikus saab. Minust saab igatahes olümpiavõitja!”

      Või läksime Pühajärvele aerutama. Olime paadis kambakesi, pidime sõudma kordamööda. Piisas aga saare taha jõuda, kui aerud tõmmati paati ja algas logelemine.

      Olin hämmingus. Kellele te, kallid neiud, treenite? Endale või treenerile? Haarasin vihaga aerud ning andsin hagu.

      “Tahad Smetaninaks saada?” irvitati.

      “Ei! Paremaks kui Smetanina!” pressisin läbi hammaste ja sõudsin kas või õlad paigast.

      Eks leidus neidki, kel jäi millegipärast mulje, nagu huvitaks mind väga nende tulevik ja saatus.

      Isa oli Herbi grupi juba üle võtnud, treenisime Otepää rollerirajal. Taevast kallas vihma. Raja kõrval oli katusealune, roheline konn, nagu seda nimetasime, ja istus seal üks…

      “Oled suhkrust või? Vaata, et ära ei sula!” pidasin vajalikuks hõigata.

      Kuulsin vastuseks, et mingu ma isale kituma.

      Muutusin СКАЧАТЬ