Kristina. Kristina Šmigun-Vähi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rasket füüsilist tööd. Kui suudad teha tööd, siis oled järelikult tugev. See mõtteviis jäi külge. Aastaid hiljem läksime Katriniga Otepääl suviti hommikvõimlemisele, kirved õlal, sest olime avastanud kusagil pakud, mida oli vaja lõhkuda. Lõhkusime tunnikese, tasuks sitked käed ja tugev selg. Käisime alatasa ümbruskonnas uurimas, kas kellelegi pole puid toodud.

      Mõni itsitas pihku, mõni aasis, nähes meid taas kirvestega pakuhunniku poole suundumas: “Noh, puulõhkujad!” Irvitage. Mõelge, mida soovite. Meie ajame oma asja. Olime ilkumisega harjunud.

      Kaheksa-aastaselt hakkasin pidama trennipäevikut. Nüüd loen ja imestan: küll aga andsime Ruusal tuld!

      Sissekanne 1989. aasta suvest: “Äratus. Läksime oja äärde pesema. Tegime metsatööd. Hommikune trenn: jooksuga kuus kilomeetrit Otepääle, tund sõitu rullidel, jooksuga tagasi. Õhtupoolikul matk Apteekrimäele, seal kaks ringi ja jooksuga tagasi: kokku 13 kilomeetrit. Siis tegime veel tööd ja läksime magama. Oli tore päev!”

      Herbi oli küllalt karm, kord pidi majas olema. Tema mõttemaailm oli isepärane ja äraarvamatu. Mingit osa plikade sehkendustest ta talus, teist mitte. Missivalimisi ja lambada-tantsu – parajad lollitamised mõlemad – tuli isegi piidlema, aga padjasõja käratas hoobilt lõppenuks: “Teil pole midagi tarka teha või? Marss tööle!”

      Järgmisel õhtul algatas Herbi haridusprogrammi, sundis meid lugema. Raamatusse tuli süveneda vaikselt, kuid huuled pidid liikuma, et ta näeks, kas loeme või ei.

      Mu hingesopis hakkas närima kummaline uss. Tundus, et sellest, mida me teeme, jääb väheks. Ma ei tunnetanud mingit selget soovi vanematele tüdrukutele ära teha, nad olid liiga palju suuremad, ent alateadlikult tekkis kihk olla parem. Salamisi hakkasin tegelema pettusega: tsipa rohkem treenima.

      Lugesin saepururaja tõuse vähem, kui olin teinud.“Ei-ei, mul kolm tõusu veel võtta!” Endal oli kordade arv täis.

      Kui Herbi andis ette kindla tempo – esmalt stardivad Ruusa ringile vanemad tüdrukud, siis keskmised ja lõpuks nooremad ning vanematest mööda ei tohi minna –, siis leidsin väljapääsu. Püüdsin esimese seltskonna kinni, pöörasin ümber, jooksin tagasi, taas pööre, edasi, pööre, tagasi, pööre, edasi… Nii pendeldasin rajal edasi-tagasi, kuid treeneri käsust üle ei astunud.

      Hiljem, kui hakkasime treeningul Katriniga konkureerima, muutus rohkem treenimine kohati paranoiliseks. Isa oli meiega tõsiselt hädas. Mina oleks püsinud mõistuse piires, Katrin aga lisas niigi raskele koormale alati veel kuhjakese. Kui pidime jooksma või suusatama kolm ringi, siis läks Katrin kindlasti ka neljandale. Mina muidugi samuti. Ei tohtinud tekkida võimalustki, et Katrin saab minust paremaks.

      Üritasin Katrinit veenda: “Teeme nõnda palju, nagu treeningplaanis ette nähtud!” Ta nõustus… ja lidus järgmisele ringile, mina tulitigedana sabas, mõttes sõimamas: “Kuradi Kats, sa veel maksad selle eest!” Eks ta maksiski. Tihtipeale tõusis tüli, kumb treenib rohkem, ning puhuti kasvas tüli kakluseks.

      1988. aasta talvel hakkas Herbi ime tasapisi hääbuma. Avariil, mis viis mind mitmeks nädalaks haiglasse, polnud otsest tähendust, kuid ometi kuulutas see lõpu algust.

      Herbi viis meid võistlema, kuhu ainult sai. Jooksime läbi kõik orienteerumisneljapäevakud ja rahvajooksud. Loomulikult ei jäänud vahele ükski suusavõistlus. Mõnikord pakkis Herbi meid oma Žigulisse ja palus veel kellegi autoomanikust lapsevanema appi, mõnikord sai kasutada spordikooli bussi.

      Tol saatuslikul päeval startisime Ruusalt Vana-Otepää spordibaasi. Herbi oli alalhoidlik autojuht. Kui spidomeeter kruttis 70 kilomeetrini tunnis, siis tähendas see kohutavat kihutamist. Soigusime alatasa tagaistmel, et jalgratastel jõuaks võistluspaika kiiremini.

      Esimeses teeristis polnud kiirust ollagi, ent Herbi ei osanud arvestada vastutuleva bussi pöörderaadiust. Kokkupõrge oli hämmastavalt võimas, Žiguli kuulus hoobilt mahakandmisele.

      Šokk muutis mind tundetuks. Üritasin tagaistmelt välja ronida, kuid ei suutnud – jalg ei kandnud. Ma ei teadnud veel, et reieluu on pooleks, aga sain kohe teada, kui luuots läbi naha välja tungis. Ega teisedki tüdrukud kergemini pääsenud: murti lõualuu ja hüppeliiges, Herbil oli katki paar roiet.

      Kiirabi tuli kiirelt, ent valu veel kiiremini. Piinav valu. Teel Tartu haiglasse, mööda rappuvat teed, hakkas teadvus kaduma, silme ees virvendasid hägused sinised tuled.

      Haiglas pandi jalg viieks päevaks venitusse, siis lõigati lahti ja luu fikseeriti kruvide ja naeltega.

      Kui pisarates ema palatisse sööstis, katkestasin ta nutu kui noaga ning nõudsin, et ta kohe Otepääle kihutaks, otsiks üles autovraki ning võtaks pagasnikust mu suusad ja koti, kus olid Adidase suusasaapad. Isa oli need Moskvast välja kaubelnud, sest Eestis polnud nii väikest numbrit saada.

      “Kuidas sul on? Kuidas jalg?”

      “Emme, mul on kõik hästi. Suurepärane. Ära passi siin, torma Otepääle!”

      Emal ei jäänudki üle muud, kui uksest välja marssida. Olin täiesti kõigutamatu. Peagi oli ta tagasi uudisega, et saapad on leitud. Muidugi ei käinud ta Otepääl. Ajas udu, et mind rahustada.

      11. sünnipäeva veetsin haiglas ning õppisin elu tundma ja mõistma. Õnn peitub nii väheses. Kel käed-jalad küljes ja liiguvad, neil pole ainsatki põhjust viriseda ega hädaldada. Ole, ela, tööta! Miski ei piira unistuste täitumist. Võid saada kõike, mida soovid.

      Milline rõõmupäev see oli, kui jalg venitusest lahti võeti ning ma sain iseseisvalt tualetti komberdada. Elamist väärt elu!

      Kolme nädala pärast lubati mind haiglast välja, kuid kipsi pidin kandma kauem. Jäin kõhnaks, kaalusin koos kipsiga kõigest 35 kilo. Vigastatud jala lihas oli kärbunud – see ei taastunud täielikult enam iial – ning mul tuli uuesti käima, jooksma ja suusatama õppida. Liipasin tükk aega, enne kui jala alla sain.

      Taastumine oli vaevaline. Isa, kes oli lõpetamas Moskvas kõrgemat treenerite kooli, koostas kava: vannid, ujumised, rattasõidud…

      Kõik käis läbi valu ja vaeva. Jooksmine valmistas talumatut piina, sest kruvi ots kriipis vastu puusaluud. Panime isaga mängu kogu oma veenmisoskuse ning suutsime arstid pehmeks rääkida: kruvi eemaldati kuu aega varem. Oli august. Võisin hakata valmistuma talveks, luud-kondid terved ja kriipiv kruvi kadunud.

      Samal suvel sain elu ühe suurima emotsionaalse elamuse, nähes, kuidas Erika Salumäe Soulis kullale kihutas. Olin tol ajal ülitundlik, iga väiksemgi asi – melanhoolne film, omade võit, isegi Nõukogude Liidu hümn – pani pisarad jooksma. Aga kus sa vanemate silme all vesistad, ise suur tüdruk!

      Finaalsõite ei julgenud me Katriniga jälgida, tõmbasime tekid üle pea ja kuulasime kommentaari, ärevusest üle kere higised. Kui Salumäe kolmandas sõidus Christa Luding-Rothenburgerile paarikümne sentimeetriga koha kätte näitas, sööstsin sprinteri kiirusel pesuruumi nutma.

      Vaatasime autasustamist, sõidu kordust, autasustamise kordust, Salumäe ja Tiit Soku kojutulekut ja vastuvõttu Raekoja platsil, ning pisarad aina voolasid.

      Pärast avariid polnud Herbi enam endine. Minagi olin muutunud. Isa töötas Dünamo juunioride naiskonnaga, hakkas meid Katriniga tasapisi treenima ja võttis mind Venemaale laagritesse kaasa. Tegevus muutus professionaalsemaks.

      Kui Venemaa koondis Otepääl harjutas, pandi rajad kinni. Meil oli treenimiseks eriluba.

      “Kuhu teie, tüdrukud, lähete, rada on suletud, СКАЧАТЬ