Kristina. Kristina Šmigun-Vähi

Чтение книги онлайн.

      Isa oli Savi ja teiste sõnavõttude peale muidugi solvunud. Imestas, kuidas need, kes pole treeninguid näinud, kõike nõnda hästi teavad. Ja teiseks: miks alatähtsustatakse intuitsiooni? “Kel intuitsioon puudub, pole treener, vaid tunniandja. Tuleb täpselt teada, mida sportlane arenguks vajab. Lähed laia looga niitma, murrad vikatitera! Treenimine on täppisteadus.”

      Õigupoolest polnud kellelgi meie treeningutest ega metoodikast suurt aimu. Mulle ei meeldinud, kui mind kõrvalt jälgiti. See oli meie treening ja meie saladus! Võisin piidlejat märgates harjutuse isegi pooleli jätta.

      Isa võttis palju üle Herbilt, tegi täiendusi. Lisaks noppis üht-teist ühelt ja teiselt, aga mitte automaatselt. Oli kannatlik, vaatas, tegi järeldusi: kui see treening, harjutustekompleks, muudab rivaali paremaks, siis võib selle üle võtta. Aga mitte üks ühele, vaid omapoolsete lisanditega, ja mitte enne, kui eeltestid olid kinnitanud, et need harjutused arendavad meid.

      Oli aeg, mil trendiks said mäkkejooksud, liivakotid seljas. Või tehti treening raskemaks, kandes ümber säärte ja randmete tinarihmu. Proovisime meiegi rihmu, kuid heitsime kiirelt kõrvale, kuna need tundusid kohatud ja ebamugavad. Lisaks uuris isa tausta ja jõudis järeldusele, et tinarihmadega harjutamine suurendab märgatavalt liigeste vigastusi tulevikus.

      Milleks liivakott ja tinavöö, arutles isa. Tüdrukud on suvise treeningperioodi ajal kolm-neli kilo ülekaalus. Jooksevad ja sõidavad nagunii, raskus turjal. Teinekord saime riielda – mitte küll tõsiselt! –, kui olime ettevalmistushooaja eel võistluskaalus. Kergena on kergem treenida.

      Mingil ajal kasutasin lõigutreeningutel rajuvõimsat rock-muusikat. Pistsin klapid kõrva, et ennast ületada ja mitte tajuda valu. Muusikast saadud emotsioonid olid paraku nii võimsad, et pulss kargas lakke ning enesekontroll kadus. Nagu tantsuõhtul, kus võid tümaka saatel end oimetuks rabeleda. Sestap loobusin rock-trennist peagi.

      Isa mõtles meie arendamiseks mõndagi ise välja. Teatud harjutusi, mida ammusest ajast oleme kasutanud, hakkas ta alles hiljuti teiste suusatajate arsenalis nägema. Ühesõnaga, meil kujunes välja oma süsteem, mis täienes igal aastal.

      Jalgratast ta muidugi ei leiutanud. Isa peamine sõnum oli: treening peab olema vahelduv, järjepidev ja põhjalik. Hommikused harjutused kestsid kuni poolteist tundi: venitused, jõutreening, jooks, ujumine, jooks, võimlemine… Päeva esimene treening algas soojendusega, lõppes lõdvestusega ja pärast töötasime veel paarkümmend minutit trenažööridega. Kokku kolm tundi.

      Hämmastav oli vaadata, kuidas osa suusatajaist ruttas laagris lõunalauda, kuigi nägi meid trenažööre tõmbamas. „Ju nad on nõnda kõvad, et võivad vähem harjutada,“ kehitas isa õlgu ega öelnud neile midagi, sest: „Inimest ei saa sundida treenima. Ta kas tahab või ei taha.“

      Teinekord jälgisime, kuidas mõni jättis halva ilma tõttu harjutuskorra ära. Mine nüüd paduvihma kätte rullsuuskadega sõitma! Meie ironiseerisime: “Andekad võivad endale seda lubada. Meie pole andekad, meie saatus on liguneda.”

      Isa oli treenerina konkreetne. Pani ennast usaldama ja enesesse uskuma. Olin sajaprotsendiliselt veendunud, et kõik, mida me teeme, on õige. Tal polnud kahtlusi ega kõhklusi, vähemalt ei jaganud ta neid minuga. Ta ei hämanud.

      Kuidas saakski usaldada õpetajat, kes ei ole ise oma õpetuses kindel? Klassikatehnika legendaarne professor Hans Gross hakkas end meile peale suruma. Isa oli viisakas ega puigelnud vastu. Lootis, et ehk saab tarkust juurde.

      Treening. Gross selgitab mulle, kui teised võtavad lauget tõusu: “Näe, kus Piret Niglasel on ilus tehnika. Ürita jäljendada, see on võitja suusasamm!”

      “Aga Niglas ei võitnud ju tänavu!”

      “Teistel tüdrukutel on samuti väga korralik tehnika. Pane tähele ja õpi!”

      “ Nemad kah ei võitnud. Mina võitsin!”

      “No sinul ongi suurepärane tehnika!”

      Tänasin kenasti ja marssisin minema. Kahjuks jäi mul seetõttu välja uurimata, kellel siis lõpuks on Eesti parim klassikatehnika!

      Mul oli teine küsimus veel: miks peab võitjal olema parim suusasamm?

      Võistlemine oli kirg, jooksmine tegi tugevaks.

      Kes on kõva, see tõmbab isegi tagurpidi sõites tehnikageeniustele mütsi silmile.

      Läksin joonelt isa juurde ja deklareerisin: “Ma ei taha enam kunagi ühegi teise treeneriga tegemist teha! Sina õpetad mind väga hästi, mulle piisab sellest täielikult.”

      Nii jäigi.

      Taevas on mind õnnistanud suurepärase enesetunnetusega. See on justkui kaitserefleks, mis ei luba akul tulutult tühjaks joosta, ning hoiab kinni iga energiaraasu.

      Keset imitatsioonitreeningut – need on karmid harjutused, kuigi pealtnäha ei tundugi nii hullud – võisin ma ühtäkki tunda, et kõik. Enam ei jõua.

      Mul on piiraja peal. Võistlustel lülitasin piiraja lihtsalt välja, sõitsin aku tühjaks, aga treeningul pole seda vaja. Isa aktsepteeris tavaliselt väsimust, sest teadis mu kaitserefleksi. Ükski vägi poleks sundinud mind siis treeningut jätkama. Ta saatis mind kas rahulikule jooksule või sõudma. Sõudsime palju. Isa ohkas igatsevalt: “Oleks suusatajatel kah nõnda võimsad õlad, käed ja selg, süda ja kopsud, nagu on sõudjatel…”

      Muidugi põdesin, kui treeningu pooleli jätsin. Kutsusin teinekord ema paati, kui järvele läksin. Sain juttu ajades närve rahustada.

      Säästsin igati ka närve. Ma ei tahtnud teada, milline treening ees ootab. Isa selgitas meile Katriniga nädala alguses, millega hakkame lähipäevadel tegelema. Lasin jutu ühest kõrvast sisse, teisest välja.

      Katrin seevastu СКАЧАТЬ