Kristina. Kristina Šmigun-Vähi
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kristina - Kristina Šmigun-Vähi страница 7

Название: Kristina

Автор: Kristina Šmigun-Vähi

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Биографии и Мемуары

Серия:

isbn: 9789949470372

isbn:

СКАЧАТЬ mis ümberringi toimub. Praegu vaatan: tüdrukud tulevad trenni, soengud peas, küüned värvitud. Näod meigitud! Ja siis löntsivad rajal. No milleks? Kui sa pole täiega asja sees, ei pinguta maksimaalselt ega keskendu viimseni tehnikale, vaid treenid kuidagiviisi, põlved nõtkumas, suusakepid lohisemas, siis milleks sa seda üldse teed? Keda sa petad? Ennast!

      Siis istutakse keset trenni potsti! maha, sest poisid sõidavad mööda. Vaja neid pika pilguga piiluda.

      Kulla sportlased, aeg on liiga kallis, et seda raisata. Lõpetage treeningu mõnitamine! Tehke midagi muud, tehke midagi kasulikku!

      Mida mu sõnad aitaks või päästaks? Igaüks loob ise oma tulevikku ja saatust.

      Kes arvab, et on tore olla treeneri tütar, see eksib rängalt. Vähemalt treener Anatoli Šmiguni tütred ei saanud mingit eelist. Kaugel sellest!

      Kui me Herbi juurest lahkusime – ema teatas ükskord kategooriliselt, et tema tütardel pole vaja enam seda jama taluda, kui ühed peesitavad päikese käes ja teised rügavad tööd –, kogunes teisigi tüdrukuid isa gruppi. Ühesõnaga, isa võttis Herbi töö sujuvalt üle. Ent tema treeningud olid märksa tõsisemad, see polnud enam mäng. Isa ei jätnud ära metsatööd, millesse ma uskusin, kuid lisas jõusaali ja trenažöörid. Nii mõnigi tõmbas nina kirtsu – raske! – ning virises minu ja Katrini kallal, miks on vaja seda ja miks teist.

      Miks sa meile räägid, et on raske? Kurda treenerile! Või nad kurtsid…

      Isa aitas teisi, kui oli vaja midagi tassida või tõsta. Meile teatas külmalt: “Igaüks kandku ise oma risti!”

      Kui teised jätsid sokid-saapad kuivama panemata, siis palus isa neil viisakalt asi korda ajada või tegi ise ära. Kui meie julgesime sama, siis saime nii, et tolmas.

      Mingil ajal sai mul mõõt erinevast kohtlemisest täis ja julgesin sellest piiksatada. Isa vastus oli etteaimatav: “Mis see sinu asi on, mida teised teevad või kuidas on. Sina teed nii, nagu sulle öeldi, ega vaidle siin!”

kristina-16.jpg

      Võidusära: Eestis polnud mulle noorteklassis vastast.

      Vaatasin kaaslasi ja tahtsin käratada: “Kullakesed, kas te ei näe, kuidas teid siin poputatakse? Meie Katriniga aga rügame, piits plaksumas seljal!” Olin siiski vait.

      Alles pärast Vancouverit selgitas isa: “Teistes polnud seda sisu, mis tippu viiks. Vastasel korral oleks nad käitunud teistviisi. Nagu sina. Sinul oli olemas kõik, mida vaja, et kasvada võitjaks. Sestap ei tohtinud sulle halastada. Sinust tuli kõik välja pigistada!”

      Lõpuks lagunes Herbi grupp laiali. Tüdrukud siirdusid piiri taha õppima ja treenima. Selleks siis oligi vaja inglise keelt.

      Isa oli kohutavalt nördinud. Tema, kel polnud tollal veel kodakondsustki, uskus Eestisse. Maarahva seas valitses mentaliteet: elame kui pasahunnikus, õnn on seal, välismaal.

      Selline suhtumine oli isale täiesti mõistmatu. Miks? Ta üritas vanemaid veenda: “Jätke lapsed koju, nad rikutakse seal ära, sellest kõigest ei tule head nahka.” Vastati: “Seal on haridus, targemad treenerid, õigem metoodika, paremad tingimused.” Isa oli masenduses. Nad ju mustavad oma riiki ja oma treenereid takkapihta!

      Meie jäime. Meil polnud mingit soovi kuhugi minna. Teadsin, et kui keegi suudab aidata mul unistusi täita, siis on see isa.

      Nüüd keskendus ta ainult minule ja Katrinile.

      Vastuvoolu

      Kasutades isa väljendit, sain ma Herbi trennidest ja lapsepõlvemängudest tugevaks kui teemant. Nüüd asus isa – nagu ise järgnevat protsessi kirjeldas – mind ja Katrinit briljandiks lihvima.„Mul on neid ju vaid kaks, sestap tuleb tüdrukuid õrnalt ja täpselt vormida ning sametlapiga hiilgama lüüa.“

      Paraku kujunes lihvimistöö üsna robustseks, täis eksimusi ja valusaid õppetunde. Kohati näis, nagu tungleksime kõnniteel, kus kõik tulevad vastu, ainult meie üritame endale küünarnukkidega ruumi tehes sinnapoole trügida. Meie all ei pea ta siinkohal silmas pelgalt ennast ja Katrinit, vaid kogu toonast suusapõlvkonda. Kas Andrus Veerpalul ja Jaak Mael kergem oli? Neil olid oma mured, meil omad. Aeg oli lihtsalt selline.

      Siiski pole mul möödunule mõeldes tekkinud iial kibestumist ega kahetsust. Kui saaksin elu uuesti elada, ei muudaks ma midagi. Käiksin läbi täpselt sama kadalipu. Kas just seepärast me polegi need, kes me oleme, sest suutsime end läbi murda nii paksust kui vedelast?

      Isa usub horoskoope või vähemalt üritab määratleda meie olemust tähtkujude ja Hiina kalendri abil.

      Olen mao aastal sündinud Kalad ehk isa meelest anakonda. Tema arvates suudan leida oma mina vaid üksinda vastuvoolu võideldes. Pärivoolu kulgedes sulanduksin halli massi. Mine võta kinni… Igatahes karjainstinkt mul puudub ja ühte sammu liikumist ma ei talu. Ma ei suuda kambas isegi treenida.

      Katrin on kitse aasta Kaalud. Isa teooria järgi ta kaalub ja kaalub ja kaalub ning tormab siis ikka sarvedega otse vastu müüri. Võtab uue hoo ja põrutab taas vastu müüri, nii et sädemeid lendab. Teda pole võimalik enda valitud rajalt kõrvale kallutada, isegi kui ta näeb, et see on vale.

kristina-17.jpg

      Perekond, kes elas spordile ja suusatamisele.

      Isa veenis Katrinit: ära põleta end suvel, põleta talvel. Treeni kas või üks aasta Kristina taga, mitte ees, ja sa näed, kuidas Kristinale lähemale nihkud. Aga ei. Nädal-kaks suutis Katrin mu kannul löntsida, kui laadisin endasse suvel mahutreeningutega energiat, mida talvel välja paisata. Siis tormas ta taas ette. Oma tempos.

      Katrin oli veendunud: kui ta pole suvel kiire ja võimas, siis kuidas saaks olla seda talvel! Minu näide talle korda ei läinud. Isal jäi üle vaid käsi laiutada, kui Katrin jõudis 30kilomeetrisel treeningjooksul finišisse juba siis, kui minul jäi veel viis kilomeetrit minna.

      Mulle sobib vastuvoolu ujuda. Tõsi küll, vanemad säästsid meid paljustki – milleks koormata tütreid muredega ja rikkuda nende närve? – ning võtsid palju hoope enda kanda. Sain alles hiljem teada, kuidas ema käis suusaliidus minu pärast võitlemas või isa tegi pangaarve tilgatumaks, et saaksime laagrisse minna, jättes emale kuuks ajaks vaid 150 krooni toiduraha. See polnud mingi eneseohverdus, vaid ajastu märk.

      Me ei kirunud olusid, küll aga ebaõiglust. Võitlesime enda eest – suuremalt jaolt lõid mu noorusaegadel lahinguid vanemad – ja naersime, et Šmigune peetakse pooletoobisteks. Eks see näita meie kõrget enesehinnangut! Kõrgemad instantsid määratlesid meid ilmselt kui täistoobiseid.

      Vastuvoolu ujumiseks tuleb olla tugev. Sa pead olema keegi, et nõudmisi esitada või midagi paluda ning seejärel loota, et need nõudmised ja palved ka täidetakse. Tugevaks saada on imelihtne! Tuleb teha vaid kolme asja: treenida, treenida ja veel rohkem treenida.

      Meie nädal oli kindlalt paigas. Esmaspäeval puhkasime, teisipäevast kolmapäevani harjutasime Tartus, neljapäeva õhtul põrutasime Otepää kanti. Reedel ma koolis ei käinud. See ei muutnud elu kergemaks, pigem vastupidi. Tuli õpetajatega kokku leppida, järele õppida-vastata.

      Elasime kui mustlased kõikjal. Otepääl, Kagal, Sulaojal, Käärikul, Mähal… Õnneks eraldas firma Tammeo meile Munamäe külje all puhkebaasis kolmeks aastaks kolm tuba. Riputasime kardinad akende ette, tõime mööblit ja vaipu ja olime maru rahul.

      Isal СКАЧАТЬ