Kristina. Kristina Šmigun-Vähi

Чтение книги онлайн.

      Vaatasin kaaslasi ja tahtsin käratada: “Kullakesed, kas te ei näe, kuidas teid siin poputatakse? Meie Katriniga aga rügame, piits plaksumas seljal!” Olin siiski vait.

      Alles pärast Vancouverit selgitas isa: “Teistes polnud seda sisu, mis tippu viiks. Vastasel korral oleks nad käitunud teistviisi. Nagu sina. Sinul oli olemas kõik, mida vaja, et kasvada võitjaks. Sestap ei tohtinud sulle halastada. Sinust tuli kõik välja pigistada!”

      Lõpuks lagunes Herbi grupp laiali. Tüdrukud siirdusid piiri taha õppima ja treenima. Selleks siis oligi vaja inglise keelt.

      Isa oli kohutavalt nördinud. Tema, kel polnud tollal veel kodakondsustki, uskus Eestisse. Maarahva seas valitses mentaliteet: elame kui pasahunnikus, õnn on seal, välismaal.

      Selline suhtumine oli isale täiesti mõistmatu. Miks? Ta üritas vanemaid veenda: “Jätke lapsed koju, nad rikutakse seal ära, sellest kõigest ei tule head nahka.” Vastati: “Seal on haridus, targemad treenerid, õigem metoodika, paremad tingimused.” Isa oli masenduses. Nad ju mustavad oma riiki ja oma treenereid takkapihta!

      Meie jäime. Meil polnud mingit soovi kuhugi minna. Teadsin, et kui keegi suudab aidata mul unistusi täita, siis on see isa.

      Nüüd keskendus ta ainult minule ja Katrinile.

      Vastuvoolu

      Kasutades isa väljendit, sain ma Herbi trennidest ja lapsepõlvemängudest tugevaks kui teemant. Nüüd asus isa – nagu ise järgnevat protsessi kirjeldas – mind ja Katrinit briljandiks lihvima.„Mul on neid ju vaid kaks, sestap tuleb tüdrukuid õrnalt ja täpselt vormida ning sametlapiga hiilgama lüüa.“

      Paraku kujunes lihvimistöö üsna robustseks, täis eksimusi ja valusaid õppetunde. Kohati näis, nagu tungleksime kõnniteel, kus kõik tulevad vastu, ainult meie üritame endale küünarnukkidega ruumi tehes sinnapoole trügida. Meie all ei pea ta siinkohal silmas pelgalt ennast ja Katrinit, vaid kogu toonast suusapõlvkonda. Kas Andrus Veerpalul ja Jaak Mael kergem oli? Neil olid oma mured, meil omad. Aeg oli lihtsalt selline.

      Siiski pole mul möödunule mõeldes tekkinud iial kibestumist ega kahetsust. Kui saaksin elu uuesti elada, ei muudaks ma midagi. Käiksin läbi täpselt sama kadalipu. Kas just seepärast me polegi need, kes me oleme, sest suutsime end läbi murda nii paksust kui vedelast?

      Isa usub horoskoope või vähemalt üritab määratleda meie olemust tähtkujude ja Hiina kalendri abil.

      Olen mao aastal sündinud Kalad ehk isa meelest anakonda. Tema arvates suudan leida oma mina vaid üksinda vastuvoolu võideldes. Pärivoolu kulgedes sulanduksin halli massi. Mine võta kinni… Igatahes karjainstinkt mul puudub ja ühte sammu liikumist ma ei talu. Ma ei suuda kambas isegi treenida.

      Katrin on kitse aasta Kaalud. Isa teooria järgi ta kaalub ja kaalub ja kaalub ning tormab siis ikka sarvedega otse vastu müüri. Võtab uue hoo ja põrutab taas vastu müüri, nii et sädemeid lendab. Teda pole võimalik enda valitud rajalt kõrvale kallutada, isegi kui ta näeb, et see on vale.

      Perekond, kes elas spordile ja suusatamisele.

      Isa veenis Katrinit: ära põleta end suvel, põleta talvel. Treeni kas või üks aasta Kristina taga, mitte ees, ja sa näed, kuidas Kristinale lähemale nihkud. Aga ei. Nädal-kaks suutis Katrin mu kannul löntsida, kui laadisin endasse suvel mahutreeningutega energiat, mida talvel välja paisata. Siis tormas ta taas ette. Oma tempos.

      Katrin oli veendunud: kui ta pole suvel kiire ja võimas, siis kuidas saaks olla seda talvel! Minu näide talle korda ei läinud. Isal jäi üle vaid käsi laiutada, kui Katrin jõudis 30kilomeetrisel treeningjooksul finišisse juba siis, kui minul jäi veel viis kilomeetrit minna.

      Mulle sobib vastuvoolu ujuda. Tõsi küll, vanemad säästsid meid paljustki – milleks koormata tütreid muredega ja rikkuda nende närve? – ning võtsid palju hoope enda kanda. Sain alles hiljem teada, kuidas ema käis suusaliidus minu pärast võitlemas või isa tegi pangaarve tilgatumaks, et saaksime laagrisse minna, jättes emale kuuks ajaks vaid 150 krooni toiduraha. See polnud mingi eneseohverdus, vaid ajastu märk.

      Me ei kirunud olusid, küll aga ebaõiglust. Võitlesime enda eest – suuremalt jaolt lõid mu noorusaegadel lahinguid vanemad – ja naersime, et Šmigune peetakse pooletoobisteks. Eks see näita meie kõrget enesehinnangut! Kõrgemad instantsid määratlesid meid ilmselt kui täistoobiseid.

      Vastuvoolu ujumiseks tuleb olla tugev. Sa pead olema keegi, et nõudmisi esitada või midagi paluda ning seejärel loota, et need nõudmised ja palved ka täidetakse. Tugevaks saada on imelihtne! Tuleb teha vaid kolme asja: treenida, treenida ja veel rohkem treenida.

      Meie nädal oli kindlalt paigas. Esmaspäeval puhkasime, teisipäevast kolmapäevani harjutasime Tartus, neljapäeva õhtul põrutasime Otepää kanti. Reedel ma koolis ei käinud. See ei muutnud elu kergemaks, pigem vastupidi. Tuli õpetajatega kokku leppida, järele õppida-vastata.

      Elasime kui mustlased kõikjal. Otepääl, Kagal, Sulaojal, Käärikul, Mähal… Õnneks eraldas firma Tammeo meile Munamäe külje all puhkebaasis kolmeks aastaks kolm tuba. Riputasime kardinad akende ette, tõime mööblit ja vaipu ja olime maru rahul.

      Isal СКАЧАТЬ