Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mille pardal oli teie jalaväebrigaad, saatjaks vaid üks ristleja,” alustas kommodoor oma jutustust Paradise Valley kosmoselahingust.

      “Selline lahingukord kätkes endas väga suuri riske. Esiteks, admiral jagas oma niigi väikese lahingugrupi osadeks. Teiseks, transpordilaeva eskordiks oli määratud ainult üks ristleja. Kui vastane oleks selle oma esmaseks sihtmärgiks valinud, oleks suhteliselt kaitsetu laev kindlasti hävitatud ja kogu lahing oleks olnud mõttetu. Ükski klassikaliselt mõtlev admiral poleks iial sellist tegevusplaani valinud.”

      “Kui suur ülekaal ar’ashw’arhanghiritel tegelikult oli?” küsisin vahele.“Mida aeg edasi, seda legendaarsemaks on see lahing muutunud ja ka ar’ashw’arhanghirite laevastik on iga aastaga aina kasvanud.”

      “Nende ülekaal oli märkimisväärne, aga mitte valdav, ei tasu kõiki MILNETi avalikke allikaid puhta kullana võtta.Ar’ashw’arhanghiritel oli välja panna viis lahingulaeva, kaksteist ristlejat ja üle kahekümne väiksema laeva. Kuid on üks oluline asjaolu, mis on enamikus allikates pälvinud vähe tähelepanu või hoopiski kõrvale jäetud: seal oli seitse suure mahutavusega transpordilaeva, kuhu meie mõistes võinuks paigutada tugevdatud diviisi või isegi kaks maaväe diviisi.”

      “Kaks diviisi? Selline laev peab ju olema lausa hiiglaslik. Selliste monstrumite ehitamine ei ole mingil kombel ratsionaalne,” avaldasin oma siirast imestust.“Juhul kui see pihta saab, on diviis või kaks kohe mullatoidul või õigemini kosmilist tolmu söömas. Ükski mõistlik tsivilisatsioon ei saa endale sellist luksust väga kaua lubada,” väljendasin oma skeptilist suhtumist.

      “Mõistel “ratsionaalsus” võib eri tsivilisatsioonidel olla väga erinev tähendus. Me kaldume tihti teisi tsivilisatsioone nägema läbi oma väärtuste ja arusaamade prisma, mis on aga täiesti mõttetu vaatenurk. Kuid tõesti, meie ARGOS on nende hiigellaevade kõrval kääbus. Kujuta ette ketast, mille ulatus servast servani on umbes viiskümmend kilomeetrit ja läbimõõt keskpunktis ligi kolm kilomeetrit. Pole raske arvata, et selliste laevade ehitamine nõudis ar’ashw’arhanghiritelt nende mahajäänud tehnoloogilist taset arvessse võttes meeletuid jõupingutusi,” kinnitas kommodoor.

      “Mõistan nüüd, miks neil Paradise Valleyle nii palju üksusi oli koondatud. Väed pidid õige varsti laevadele asuma,” vastasin.

      Kommodoor noogutas. “Selles seisnebki lahingu tegelik tähtsus, et Paradise Valleyl paiknevad ar’ashw’arhanghirite maaväed ei saanud enam kunagi nende edasitoimetamiseks mõeldud transpordilaevadele asuda, sest need hävitati. Kosmosesõda ja sõjaline ülekaal kosmilises ruumis on loomulikult võtmetähtsusega meie strateegiliste põhieesmärkide saavutamisel, kuid see ei saaks ega tohiks kunagi muutuda eesmärgiks omaette. Sõjalisel operatsioonidel kosmoses on strateegiline väärtus vaid juhul, kui neid võetakse ette tähesüsteemide hõivamise ja koloniseerimise või siis nende kaitsmise huvides,” kinnitas kommodoor veendunult.

      “Kas see on admiraliteedi ametlik seisukoht? On laevastiku admiralid siis tõesti selles küsimuses lõpuks üksmeelele jõudnud?” küsisin ja lubasin endale väikese tagasihoidliku muige.

      “Oh ei. Kuid miks me peaksime alati kõiges konsensusele jõudma? Ma arvan, et selles seisnebki meie tsivilisatsiooni tugevus, et me ei mõtle kõik ühtemoodi, isegi relvajõududes mitte. Muidugi, igapäevase elu ja teenistuse muudab see meie tsivilisatsiooni üllas voorus kahjuks nii mõnigi kord üsna piinarikkaks.” Arst muigas omakorda.

      “Muide, veel üks vähetuntud asjaolu kosmoselahingu kohta: enne lahingut püüdis eelgrupi ülem kaks korda ar’ashw’arhanghiritega rahumeelsesse kontakti astuda, nii nagu Föderatsiooni Senati poliitiline juhis ette näeb. Ta kasutas ar’ashw’arhanghirite oma märgisüsteemi, mille me olime selleks ajaks juba ammu dešifreerinud, nii et mingi juhuse, arusaamatuse või meiepoolse tahtliku agressiivsusega, nagu mõned väheinformeeritud allikad siiamaani väidavad, siin küll tegemist polnud,” selgitas kommodoor.

      “Arvasin, et lahingu, nii nagu ka kogu sõja ajendiks oli koloonia hävitamine Paradise Valleyl ar’ashw’arhanghirite poolt,” avaldasin oma arvamust.

      “Ei, see polnud nii,” väitis kommodoor vastu. “Esiteks, admiral Nelson ei teadnud siis veel, et koloonia on hävitatud. Teiseks, koloonia polnud Maa Föderatsiooni subjekt, seega polnud see ka föderaalsete relvajõudude sõjalise kaitse all,” selgitas arst oma rahulikul, kuivavõitu toonil.

      “Kas see tähendab, et oleksime sellega pidanud lihtsalt leppima, et need kuradi,” otsisin hetke sobivaid sõnu, “ilged värdjad on kakssada viiskümmend tuhat inimest, tsiviilelanikku, kaasa arvatud naised ja lapsed, viimseni maha tapnud?” küsisin näiliselt rahulikult ja külmalt.

      “Ei, me poleks sellega leppinud. Kuid tsivilisatsioonidevahelises suhtlemises, diplomaatias ja välispoliitikas on teatud reeglid, mille me ise oleme endale kehtestanud. Me püüame sõjalisi konflikte vältida, kui see on vähegi võimalik,” vastas kommodoor.

      “Võib-olla tõesti, kakssada viiskümmend tuhat inimelu pole palju, kui võrrelda kolme miljardiga, kelle me kaotasime kuuendas maailmasõjas, või seitsme miljardiga, kes hukkusid Suurinvasiooni tõrjumisel, või kolmesaja üheksateistkümne miljardiga, mis oli Maa Föderatsiooni elanike arv enne, kui me seda rännakut alustasime. Nüüd on see kindlasti veel mõne miljardi võrra kasvanud.

      Ausalt öeldes on need arvud nii suured, et ma ei taha väita, nagu suudaks ma neid hoomata. Kui selles nullide hunnikus on viis või kümme nulli rohkem või vähem, mida see mulle ütleb? Mitte midagi. Kui palju täpselt on üks miljard inimest vähem kui kümme miljardit või sada miljardit rohkem kui kümme miljardit? Ma ei tea. Mu lahinguarvuti võib ju püüda seda mulle visualiseerida sajal eri viisil, kuid kas teeb see midagi selgemaks? Vaevalt.” Raputasin pead.

      “Kui me Paradise Valleyl maabusime, nägin meie rühma positsioonide juures kolme väikest rohtukasvanud luustikku. Matsime need maha. Kümne aastaga olid luud täiesti valgeks pleekinud. Kolm last oli seal nähtavasti mänginud, kui ar’ashw’arhanghirid tulid. Sellest saan ma aru,” ütlesin napilt, “siin oli mulle selge sõnum. Esiteks, see ei tohi mitte kunagi korduda. Teiseks, et see ei saaks korduda, tuleb need kuradi värdjad ära tappa.”

      “Kui universumis alluks kõik nii lihtsale, üheselt mõistetavale ja pealtnäha veatule loogikale, oleks meie eksistents väga palju lihtsam, kui see tegelikkuses on. Kuid maailm ei ole paraku must-valge,” avaldas kommodoor oma arvamuse.

      “Tahtsin vaid öelda, et kolm tapetud last on ühele sõdurile võimas ja arusaadav emotsionaalne sõnum. Kakssada viiskümmend tuhat või kolm miljardit või seitse miljardit hukkunut on vaid statistika, kuid statistika – see pole midagi enamat kui kõigest faktid lahinguarvutile meeldejätmiseks, sel pole emotsionaalset mõju,” selgitasin oma seisukohta. “Või kui siin sisaldubki emotsionaalne sõnum, siis on see paraku sedavõrd tugev, et inimaju keeldub juba puhtast enesealalhoiuinstinktist seda vastu võtmast.”

      Arst noogutas mõtlikult ja jätkas: “Kuid tagasi kosmoselahingu juurde. Nagu ma ütlesin, oli admiral Nelsonil täielik ülevaade ar’ashw’arhanghirite jõududest ja lahingukorrast. Eelgrupp toimis “söödana”, et rünnak enda peale tõmmata. Tema ülesandeks oli luua illusioon, et see ongi kogu meie laevastik Paradise Valley lähiruumis.

      Miinilaevad mineerisid samal ajal admirali juhendite kohaselt piirkonna; meie laevastiku käsutuses olid esmakordselt uue põlvkonna kosmosemiinid: tuhat viissada grammi kontsentreeritud antiainet, mis lõhatakse suunatud laenguna laevakere pihta. Julgen arvata, et meie Galaktikas pole veel konstrueeritud laeva, mille kere, soomus või kaitseväljad suudaksid sellele vastu pidada.

      Kuid nende miinide kõige tähelepanuväärsem omadus on hoopiski kompaktsus: poolteist kilo antiainet, stabiliseeriv väljageneraator, СКАЧАТЬ