Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

      “Lõpuks kooli ülema kannatus katkes ning ta tegi sektori ülemale esildise, et sinna tuleb visata antiainepomm ja pesa maatasa teha. Selle peale saadeti Maalt föderaalse keskkonnaministeeriumi komisjon asja uurima. Eks nad uurisidki, kordagi tankist välja ronimata; nad olid vaimustuses ja tulid järeldusele, et elukatel on potentsiaali kolmesaja tuhande kuni miljoni aasta jooksul areneda mõistuslikuks eluvormiks ning loomulikult võeti loomad ja nende pesa looduskaitse alla.

      Kamraadid viskasid selle üle nalja, et kui elukad söövad ära umbes kaheksakümmend õppurit aastas, mis oli meie brigaadi keskmine, siis jõuavad nad enne intelligentseks muutumist nahka pista kaheksakümmend miljonit õppurit. Ja kes garanteerib, et kui nad õppurite söömist juba nii pikka aega on harrastanud, siis pärast intelligentseks muutumist nad sellest kindlasti loobuvad?” Ma naersin.

      Kommodoor vaikis taas tükk aega. “Ma kuulen, kuulen seesmiselt, et sa nutad,” ütles ta järsku.

      “Kommodoor näeb mind läbi,” mõtlesin endamisi ning mind hämmastas, et ma ei tunne ennast seepärast üllatununa, häirituna või tasakaalust välja viiduna. “Järelikult on teil lisaks psii-võimetele ka väga tugev empaatiavõime,” möönsin.

      “Ilma selleta ei saaks ma teenida laevaarsti ametikohal,” vastas ta ja naeratas omakorda.

      “See oli minu süü, et Toshio Fort Deathrow’sse sattus,” alustasin. “Me olime koolis pinginaabrid kuus aastat, esimesest klassist peale, ja kui me ühel ja samal päeval lahingukooli läksime, said meist loomulikult lahingupaarilised. Nii tegime koos läbi kogu lahingukooli esimese astme, kolm aastat. See oli teise astme alguses, kui kõik juhtus. Toshio oli väga andekas arvutisüsteemide tundja, nende pere võttis ka samast eksperimendist osa, millest ma enne rääkisin. Juba neljateistaastaselt oli ta saavutanud täieliku sümbioosi oma lahinguarvutiga, mis on väga haruldane. Ta aitas mul murda kooli julgeolekusüsteemi ning korraldada asjad nii, et võisin territooriumilt vabalt välja pääseda, kui vaid soovisin, aga süsteem näitas samal ajal, et olen kohal.”

      “Ei saa olla tõsi! Relvajõudude julgeolekusüsteemid on murdmatud,” katkestas kommodoor mu jutu.

      “Teoreetiliselt murdmatud,” parandasin.“Pole olemas arvutisüsteemi, mida poleks võimalik murda. Seda ei tohiks kunagi unustada,” rõhutasin veendunult.

      “Meid anti koos sõjakohtu alla. Toshiole oli see seda suurem häbi, sest tema eelkäijate hulgas oli kolm kindralit, sealhulgas kindral Toshio Kodama V, kes oli kuuenda maailmasõja ajal sektoriülem kaheksandas sektoris, kus oli teatavasti lahingute raskuspunkt. Toshio oli seitsme tähe kindrali järeltulija,” läksin oma jutuga edasi.

      “Meil oli jäänud vaevalt pool aastat kooli lõpuni, kui toimus viimane detsimeerimine ja Toshio sattus detsimeeritavate hulka. Küsisin oma otsestelt ülematelt luba pöörduda kooli ülema poole, ja kui olin loa saanud, palusin, et mind määrataks Toshio asemele. Ülem näis olevat liigutatud, kuid ta ütles, et mitte kellelgi, kaasa arvatud relvajõudude juhatajal ja Maa Föderatsiooni presidendil, pole õigust detsimeeritavaid määrata või välja vahetada. Samuti ütles ta, et Toshio Kodama ei sure, Toshio Kodama VII asemele tuleb Toshio Kodama VIII. Igaüks meist peab oma saatusele vastu astuma. Minu saatuseks oli näha, kuidas mu parim sõber detsimeeritakse.

      Enamik detsimeeritavaid sooritas kohapeal seppuku, see tähendab, et nad deaktiveerisid kaitseülikonna ja lasid endale plasmalaengu pähe. Toshio võttis oma relva ning läks üksi polügoonile. Mõne tunni pärast kuulsin kilomeetrite kauguselt, kuidas ta suri, sest me olime nii lähedased.

      Toshio on ainuke õppur kooli ajaloos, kes on julgenud midagi sellist teha, sest tõesti, ma pole oma elus kartnud midagi rohkem kui Fort Deathrow polügoonil üksijäämist.” Tõmbasin korraks hinge, kuid kogusin ennast kiiresti ja jätkasin oma jutustust: “Kuus kamraadi ei pidanud õigeks või vajalikuks või ei julgenud seppukut teha ning ma olin üks neist, kes nad maha lasi. Siis lasime maha süüdimõistetu, kuid see, et Toshio pidi surema, oli mitte tema, vaid minu süü. See on ainuüksi minu süü,” kordasin vaiksel häälel.

      “Sinna ei saa enam midagi parata,” ütles kommodoor.

      “See ongi kõige hullem,” vastasin. “See on mind kogu aeg vaevanud.” Vaikisime mõlemad mõne aja ja meie vestlus soikus.

      3. PEATÜKK

      Sõda ar’ashw’arhanghiritega

      “Milline oli sinu psii-võimete indeks pärast lahingukooli lõpetamist?” päris kommodoor seejärel.

      “Kui mind enne teenistusse astumist testiti, oli see sada kuuskümmend kuus ühikut.”

      “Väljapaistev СКАЧАТЬ