Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ valgusaasta pikkust hüpet? Tead ka, kui palju see maksab? Selleks läheb nii palju energiat, et see teeb… see teeb terve sajandiku koloonia või väikeplaneedi aastaeelarvest,” ei suutnud nüüd kommodoor omakorda ärritust varjata.“Oleks admiral teadnud, et teid on nii kaugelt kohale toodud, poleks olnud raske oletada, et tegu on millegi enama kui plaanipärase suurõppusega.”

      “Kindral Panfilov või ükskõik kes ohvitseridest oleks talle seda kindlasti öelnud, kui te oleks küsinud.”

      “Kui te oleks küsinud! Kõik olid hõivatud isikkoosseisu ja varustuse pealelaadimisega, sest tähtajad olid väga karmid. Admiral jõudis kindralile vaevalt tassi kohvi pakkuda, ma olin juures, jutuajamine ei kestnud üle viie minuti, kolmkümmend sekundit viisakusi ja ülejäänud aeg kulus pealelaadimise teemadele.”

      “Ilmselt oletas kindral Panfilov, et admiral teab seda. Kas siis informatsiooni laevale paigutatava üksuse kohta ei edastatagi laeva ajule?” küsisin imestunult.

      “Loomulikult oli kogu info olemas, aga üksuse paiknemiskohaks oli märgitud Europe Kolm, varasema paiknemise kohta polnud midagi mainitud. Kuid lõppude lõpuks, kas see oleks meid palju aidanud, kui me oleksimegi teadnud? Vahest oleksin taibanud varem psii-võimetele tähelepanu pöörata ning nõnda oleksime suutnud vähendada kaotusi ka esimeses pataljonis ja pioneeripataljonis. Selline siis ongi GALNETi, MILNETi ja lahinguarvutite ajastu,” ütles kommodoor kuidagi resigneerunult ja jäi vait. Ootasin, et ta taas rääkima hakkaks, kuid arst näis olevat vajunud oma mõtetesse.

      “Härra kommodoor, kas see on kõik?” küsisin tasakesi. “Ilmselt oli valitsusele ja väejuhatusele oluline, et meie saatmine Gort Ashrynile jääks võimalikult kauaks saladuseks. Vähemalt meid on üsna hästi ära hämatud. Loodan, et mässajatega on sama lugu.”

      Jälgisin hoolikalt, et mu hääles poleks iroonia varjugi. „Lubage minna… magama, nagu te soovitasite. Major Zhao Weihan võiks siia tulla ja mind kaasa võtta,” tegin ettepaneku. Kuid arst ei reageerinud tükk aega mu soovile, näis, nagu oleks ta ennast reaalsusest välja rebinud ja sulgunud mõneks ajaks oma mõtetesse.

      2. PEATÜKK

      Fort Deathrow

      “Üks küsimus veel,” kuulsin kommodoori jälle minu poole pöörduvat, justkui vahepealset pikka mõttepausi poleks olnudki. “Sinu toimikus on kirjas, et lapsepõlves olid sinu loomupärased psii-võimed kõigest üheksakümmend viis ühikut, mis on isegi alla keskmise. Kuidas on võimalik, et sa oled praeguseks nii kaugele jõudnud?”

      “Ilmselt on tegu mitme asjaolu kokkusattumisega. Olen ise ka püüdnud mõista ja analüüsida, millest see võib tuleneda, aga ma ei saa väita, et oleksin kaugeltki selgusele jõudnud.”

      “Milliste asjaolude?” ei jäänud kommodoor minu umbmäärasevõitu vastusega rahule.

      “Pean siis üsna kaugelt pihta hakkama,” alustasin veidi kõhklevalt. “Ma olen kõige noorem brigaadikindral Vo Nguyen Giap VIII kuuest lapsest. Kindral oli siis seitsmekümne kuue aastane, olin viimane laps, keda tal lubati võtta; mu isa sai selleks eriloa, sest nagu te kindlasti teate, seitsekümmend viis on juba üle kahesaja viiekümne aasta olnud siin piirvanuseks…”

      “…mis on praeguseks ammu ajast maha jäänud,” katkestas kommodoor mu jutu poolelt sõnalt.“Teatud dogmad on visad muutuma, midagi pole teha. Laste võtmise lubatud vanusepiiri võiks väga rahulikult viie või isegi kaheksa aasta võrra edasi nihutada.”

      Noogutasin. “Just enne, kui ma kaheteistkümneaastaseks sain ning kodust lahkusin ja lahingukooli läksin, jooksis mu isa veel kilomeetri alla nelja minutiga. Ning mulle tundus, et iga aastaga muutub tema taip hoopiski teravamaks, võib-olla sellepärast, et kasvasin ise suuremaks ja hakkasin maailma asjadest paremini aru saama,” jutustasin naeratades.

      “Mu isa ja mu vanemad vennad Mohammad Saeed al-Faraj VI ja Rafael Eitan VIII olid minusse väga kiindunud. Mul vedas, sest olin Rafist ainult kaks aastat ja Mohammadist viis aastat noorem, nii saime olla terve aasta kolmekesi koos kodus, enne kui Mohammad lahingukooli läks. Mäletan hästi seda päeva, sest ma nutsin, aga mu isa ei karistanud mind selle eest. Nagu näete, olen üsna väikest kasvu, kaklesime mitu korda koos Rafiga suuremate poistega, kui need meile liiga tahtsid teha…” Jäin vait, sest taipasin, et olen teemast kõrvale kaldunud.

      “Väga huvitav. See on üsna haruldane, et kolm last saavad korraga kodus olla,” vangutas kommodoor pead.

      “Mu isal olid silmapaistvad psii-võimed, kakssada kakskümmend viis ühikut, nagu ka tema eelkäijatel kindralleitnant Vo Nguyen Giap VII ja kolonel Vo Nguyen Giap VI…” “Järelikult sama kolonel Giap, kes on „Psii-võimete ja nüüdisaegse sõja” autor.” See oli rohkem fakti möönmine kui küsimus.

      “Jah. Sama kolonel Giap, kelle psii-indeks ühena esimestest inimestest ületas kahesaja ühiku piiri, kes juhtis kuuenda maailmasõja ajal erioperatsioone kaheksandas sektoris, teenis välja neliteist autasu, anti sõjakohtu alla käsu täitmata jätmise eest, mõisteti surma ja uuesti õigeks, sama kolonel Giap, kes hakkas uurima psii-võimete sõjalise rakendamise võimalusi ammu enne, kui meie teadlased sellega tegelema hakkasid, ning kelle brigaadikindraliks ülendamise esildise Maa Föderatsiooni president kolm korda tagasi lükkas,” täpsustasin.

      “Kolonel Giap oli sõjakohtu all käsu täitmata jätmise eest? Tema eluloos see küll ei kajastu,” kergitas kommodoor kulme.

      “Ei saagi kajastuda, sest ta mõisteti õigeks. See teadmine kuulub tema pärandi hulka. Mu isa kasutas seda näitena, kui ta selgitas, millised peavad olema sõduri moraalsed väärtused. Isa lasi mul üheteistaastasena kogu kohtuprotsessi läbi teha kolonel Giapi meelte kaudu ning osa saada tema mõtetest ning emotsioonidest protsessi ajal,” selgitasin.

      “Isa lasi sul kodus lahinguarvutit kasutada? Kuidas on see võimalik?” Nähtavasti oli kommodooril täna imestamiste päev.

      “Mu isa oli üks kahekümne viiest tuhandest vabatahtlikust, kes võtsid osa eksperimendist, mille mõtteks oli välja selgitada, millist mõju avaldab lapse arengule varane järkjärguline integreerimine lahinguarvutiga. Või on õigem öelda vastupidi, lahinguarvuti integreerimine lapsega. Sain endale lahinguarvuti juba kuueaastasena, kohe kui kooli läksin.” Mulle tundus, et kommodoor kuulab väga tähelepanelikult.

      „Kellelegi pole saladus, et järsk integreerimine kaheteistaastasena lahingukooli minekul ei ole parim lahendus. Lahinguarvuti ei ole osa inimese loomulikust evolutsioonist, seepärast pole organism valmis äkiliseks sümbioosiks, mis inimese aju ja arvuti vahel aset peab leidma. Unetus, psüühilised probleemid ja isegi enesetapukatsed on lahingukoolis tavalised.” Mõistsin, et hakkan jällegi teemast kõrvale kalduma, korrutades iseenesestmõistetavusi, ning jäin vait.

      “Mul on üks hea sõber, ta hüppas umbes saja meetri kõrguselt kaljult alla kiviplatoole. Õnneks oli talle kiiver pähe jäänud või oli ta selle pähe unustanud ning talle suudeti kiiresti esmaabi anda. Aga tema keha tuli täielikult regenereerida. Nagu saatuse irooniana salvestas lahinguarvuti kristalse täpsusega kõik, mis temaga juhtus, kogu šoki ja valu, mis kaasneb inimese vägivaldse surmaga, kui nii võib väljendada, loomulikult ka selle, mis järgnes pärast teadvuse kaotust,” rääkis kommodoor poolihääli. Tema nägu ei väljendanud midagi.

      Järsku tajusin, et olen poiss, kes langeb, langeb keereldes läbi õhu, adudes meeletust koormast vabanemise tunnet, kuidas peaaegu seniidist paistev helesinine ja loojuv punane päike tekitavad kummalise värvidemängu valgel kaljupangal, kuidas kogu maailm ergab, nagu seda näeb mõnikord harva lapsepõlves, kuidas keha justnagu põrkab vastu maapinda, СКАЧАТЬ