Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda. Leo Kunnas
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda - Leo Kunnas страница 6

Название: Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda

Автор: Leo Kunnas

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежная фантастика

Серия:

isbn: 9789949475230

isbn:

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kui ma ennast taas iseendana tundsin, oli esimene pilt, mis mu silme ees avanes, kommodoori tõsiselt kohkunud nägu.

      “Nagu näha, te olete… selleks võimeline,” ütlesin vaevaliselt. „Esimene ilma lahinguarvutita psii-kontakt on alati spontaanne, tekib iseeneslikult hetkel, mil mingi emotsioon on piisavalt tugev ja terav ning on olemas kanal, kuhu seda suunata, see tähendab, et on keegi, kes suudab selle vastu võtta. See on otse kolonel Giapi monograafiast. Olite surmale väga lähedal.”

      “Ma tõesti ei tahtnud… sulle haiget teha, eriti sinu praeguses olukorras,” alustas kommodoor,“ma tõesti ei tea, kuidas see juhtus. Oleksin pidanud seda ette nägema.” Arst polnud ehmatusest veel toibunud.

      “See ei mõjuta kuidagi minu emotsionaalset seisundit. Kui olin Fort Deathrow’s, elasin läbi oma kõigi eelkäijate tähtsamad lahingukogemused, kaasa arvatud nende surma. Kõik nad, välja arvatud kolonel Anton Irv IV, kes lõpetas oma teenistuse 698. tankidiviisi staabiülemana ja sooritas üheksakümne kahe aastaselt seppuku, ning õppur Anton Irv III, kes sai surma viieteistaastaselt õppusel toimunud õnnetusjuhtumi tõttu, on langenud lahingutes või hukkunud teenistuses kahekümne viie kuni neljakümne kahe aasta vanusena, noorim, Anton Irv VI oli surmahetkel leitnant ja vanim, Anton Irv II kolonelleitnant. Ma olen sellega harjunud,” naeratasin taas.

      “Vähe on neid, kes söandavad oma eelkäijate elude uurimisel nii kaugele minna. See nõuab ülihead sümbioosi lahinguarvutiga ja väga tugevat psüühikat,” märkis kommodoor. “Kuid mille eest sind Fort Deathrow’sse saadeti?” küsis ta seejärel. Selle küsimuse esitamist, kas varem või hiljem, olin oodanud.

      “Kooli julgeolekurežiimi rikkumise, korduva loata viibimise eest väljaspool relvajõudude territooriumi ja ebaseaduslike kontaktide pärast tsiviilelanikega. Nii on sõjakohtu otsuses kirjas. Kui te juba nii põhjalikult selleks jutuajamiseks valmistusite, siis oletan, et nägite mu toimikus ka seda,” vastasin.

      “Sa olid siis viieteistaastane?”

      „Sain kuusteist täis, kui olin kartseris ning ootasin sõjakohtu otsust.”

      “Jah, nägin seda. Mind huvitab, mis tegelikult juhtus?” päris kommodoor. Oli näha, et ta on oma kohkumisest üle saanud.

      Libistasin parema käe sõrmedega masinlikult üle vasaku käe randme ning mu näpud puutusid vastu ebaühtlast armi, mis oli tekkinud loomulikul teel kinnikasvanud haavast. Verd oli voolanud ja voolanud ning Anna oli istunud mu kõrval hüljatud kosmodroomil ja vaikinud. Lõpuks oli tüdruk mu välivormi käise alla sikutanud ning esmaabisüsteem tööle hakanud. Tühine kriimustus võrreldes hilisemate haavatasaamistega.

      Anna. Mul oli järjest raskem uskuda, et olin teda kunagi tõesti kohanud. Vaid arm vasaku käe randmel tuletas mulle meelde, et kõik polnud toimunud unes, unistustes, täielikult interaktiivses holoreaalsuses või mõne mu eelkäija elus.

      Vaikisin mõnda aega. “Eelistaksin selle enda teada jätta, kui te lubate.”

      Kommodoor taipas, et ta ei saa küsimusele vastust ja muutis teemat: “Kas Fort Deathrow on tõesti nii karm koht, nagu räägitakse?”

      Mõtlesin hetke, mida talle vastata. “Te mõtlete õppurite alandamist instruktorite poolt või õppurite omavahelisi jõhkraid suhteid? Seda räägivad need, kes pole ise Fort Deathrow’s päevagi olnud. Kui relvajõududes on olemas koht, kus asjad käivad üheksakümmend üheksa protsenti määrustiku järgi, siis see koht on Fort Deathrow. Seal on väga head instruktorid ning iga jao kohta on kaks kasvatajat, mitte üks nagu tavaliselt, ning väljaõppe tase on selline, et kui ma pärast kahte ja poolt Fort Deathrow’s oldud aastat astusin kaheksateistaastaselt õppursõdurina teenistusse invasioonijalaväkke, ei olnud mul allüksuse kursusel vaja väga palju õppida ning tihti olin ise hoopiski abikoolitaja.” Tõmbasin korraks hinge.

      “Fort Deathrow on koht, kus instruktorid ei karju õppurite peale isegi mitte riviplatsil. Seda pole võimalik teha, sest Fort Deathrow on kolmanda astme vaenuliku keskkonnaga planeet. On vaid kaks lahingukooli, Fort Deathrow kuuendas ja Tian Yao üheksandas sektoris, mis on sellises keskkonnas. Ainukesed korrad, mil ma seal lahinguvarustuse ja hapnikugeneraatori seljast võtsin, olid iganädalased põhjalikumad hügieeniprotseduurid, mida sai ette võtta ainult kolmekordselt isoleeritud ja julgestatud keskkonnas, ning see on ka ainuke koht, kus saab suu lahti teha ja üldse midagi verbaalselt väljendada. Suhtlemine oli võimalik ainult lahinguarvuti kaudu.

      Kool on jaotatud üle kogu planeedi umbes viie tuhande mehelisteks õppebrigaadideks. Kui ma seal olin, oli komplekteeritud seitseteist brigaadi. Igal üksusel on oma õppekompleks ning polügoon, umbes kolmkümmend tuhat ruutkilomeetrit maapinnal ja kakssada kilomeetrit taevasse,” jätkasin oma jutustust elust Fort Deathrow’s.

      “Raskusjõukoefitsent on seal Maaga võrreldes üks koma nelikümmend kaheksa ja gravitatsiooni tasakaalustajate kasutamine polnud lubatud. Alguses oli väga raske, tundus, nagu oleks kogu maailm järsku selga kukkunud. Seal, kus minu üksus paiknes, kõikus temperatuur ööpäeva jooksul keskmiselt ligi kaheksakümmend kraadi, miinus kolmekümnest kuni pluss viiekümneni. Fort Deathrow’s pole mitte ühtegi tsiviilelanikku.

      Seal on ammoniaagipõhine biosfäär.Pean ütlema,et see on väga kaunis planeet, kirkad ja omapärased värvikombinatsioonid, seda peaks te nägema, tõesti, väga erinev hapnikukeskkonnaga planeetidest, erinevalt veel põhinevast elust on seal…” vakatasin, sest mõistsin, et räägin asju, mida MILNETist saab millisekundiga järele vaadata, kui vaid huvi on.

      “Andestage, kaldusin teemast kõrvale,” katkestasin, kuid samas jätkasin, “tahtsin vaid öelda, et kui instruktorid saakski karjuda, poleks seda vaja, sest relvajõudude kriminaalkoodeks ei kehti seal piiratud, vaid täies ulatuses, mitte nii nagu tavalistes lahingukoolides, vaid koos detsimeerimiste ja kõige muuga. Seal ei tehta mingit hinnaalandust.”

      “Ma ei ole kunagi oma elus detsimeerimist näinud,” tunnistas kommodoor.

      “2634. jalaväebrigaad moodustati üle kolmesaja aasta tagasi. See on üks väheseid armee üksusi, keda pole detsimeeritud kogu tema ajaloo kestel,” ütlesin uhkelt.

      “Kas teie üksust, ma mõtlen õppekompaniid Fort Deathrow’s, kunagi detsimeeriti?”

      “Kaks korda. Ühe korra sattusin ma komandosse.”

      “Komandosse? Mida see tähendab?” küsis kommodoor.

      “Kooli argoo. Komando on juhuslikkuse põhimõttel valitud jagu, kes hukkamisi täide viib.”

      “Mõistan või vähemalt arvan mõistvat, miks… minu surma läbielamine ei tekitanud sinus mingeid emotsioone,” märkis kommodoor.

      Hingasin korra sügavalt sisse. “Õppida surma mitte kartma, see on osa meie kasvatusest varasest lapsepõlvest peale, sellele on relvajõudude moraal üles ehitatud. Fort Deathrow on aga koht, mis muudab surma suhtes lihtsalt ükskõikseks. Surmahirmu puudumine või õigemini selle pidev ületamine ning ükskõiksus surma suhtes on aga kaks väga erinevat asja.

      Ükskõiksus surma suhtes võib teatud juhtudel olla lihtsõduri voorus. Aga allohvitserile, seda enam ohvitserile on see väga ohtlik, sest ükskõiksusest täieliku apaatiani on vaid lühike samm ning varem või hiljem võib see viia olukorrani, kus ülem, kes ei vastuta mitte ainult oma, vaid ka alluvate elude eest, ei suuda seda vastutust kanda. Võitlusvõimetu või hävitatud üksus ei saa enam täita ülesandeid,” selgitasin.

      “See on põhjus, miks otsustasin läbi elada oma eelkäijate lahingukogemused, kaasa arvatud nende СКАЧАТЬ