Inferno. Dan Brown

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naine. “Nii jõuavad nad kiiremini verre ja avaldavad rahustile vastutoimet.”

      Langdon hakkas närima ja krimpsutas nägu. Tabletid olid kibedad, mõeldud tervelt allaneelamiseks. Doktor Brooks avas külmiku ja ulatas mehele pooltühja pudeli San Pellegrino vett. Langdon jõi tänulikult.

      Nüüd võttis hobusesabaga arst mehe parema käsivarre, eemaldas kuuest tehtud sideme ja asetas kuue köögilauale. Ta uuris hoolikalt haava. Langdon tundis, kuidas naise saledad käed värisevad.

      “Te jääte ellu,” otsustas doktor Brooks.

      Langdon lootis, et ka naisega on õige pea kõik kombes. Ta suutis vaevu mõista kõike, mida nad mõlemad olid äsja üle elanud. “Doktor Brooks,” otsustas ta, “me peame kellelegi helistama. Konsulaati… politseisse. Kellelegi.”

      Naine noogutas nõustuvalt. “Ja ärge kutsuge mind doktor Brooksiks. Mu nimi on Sienna.”

      Langdon noogutas. “Tänan. Mina olen Robert.” Tundus, et side, mis oli nende vahel surma eest põgenedes tekkinud, nõudis eesnimedele üleminemist. “Sa ütlesid, et oled britt?”

      “Sünni poolest jah.”

      “Ma ei kuule briti hääldust.”

      “Tore on,” vastas naine. “Ma nägin palju vaeva, et sellest vabaneda.”

      Langdon pidi juba küsima, miks, kuid Sienna andis märku, et mees talle järgneks. Ta juhtis Langdoni mööda kitsast koridori tillukesse süngesse vannituppa. Kraanikausi kohal peeglis nägi Langdon oma peegelpilti esimest korda pärast seda, kui oli end märganud haiglapalati aknal.

      Päris kole. Langdoni paksud juuksed olid pulstunud, silmad verd täis valgunud ja väsinud. Lõuga varjutas habemetüügas.

      Sienna keeras kraani ja juhtis Langdoni vigastatud küünarvarre jääkülma veejoa alla. Kipitus oli terav, kuid mees hoidis kätt nägu krimpsutades paigal.

      Sienna võttis puhta pesulapi ja pigistas sellele antibakteriaalset seepi. “Võib-olla tahad mujale vaadata.”

      “Pole hullu. Ma ei muretse…”

      Sienna asus ägedalt küürima ja mööda Langdoni käsivart sööstis üles tuline valujutt. Ta pigistas hambad kokku, et mitte karjuma hakata.

      “Põletikku sul küll vaja ei ole,” sõnas naine veelgi tugevamini hõõrudes. “Pealegi, kui sa kavatsed võimude poole pöörduda, peaksid olema ärksam. Miski ei aktiveeri adrenaliinitootmist paremini kui valu.”

      Langdonile tundus, et ta pidas vastu tervelt kümme sekundit küürimist, enne kui käe ära tõmbas. Aitab! Tuli tunnistada, et ta tundis end tugevamana ja rohkem ärkvel, valu käsivarres oli nüüd peaaegu täielikult varjutanud tuikamise peas.

      “Olgu,” sõnas Sienna, keeras vee kinni ja tupsutas käsivarre puhta käterätikuga kuivaks. Seejärel tegi ta mehe küünarvarrele väikese sideme, kuid samal hetkel tõmbas Langdoni tähelepani hoopis muu, mida ta oli äsja märganud – ja mis teda tõsiselt rööpast välja lõi.

      Langdon oli kandnud juba ligi nelikümmend aastat Miki-Hiire kollektsionääridele mõeldud sarja kella – kingitust vanematelt. Miki naerunägu ja hoogsalt vehkivad käed tuletasid talle iga päev meelde, et ta sagedamini naerataks ega võtaks elu nii tõsiselt.

      “Mu… kell,” kogeles Langdon. “Seda ei ole!” Ilma kellata tundis ta end äkki mittetäielikuna. “Kas see oli mul käe peal, kui ma haiglasse tulin?”

      Sienna heitis mehele uskumatu pilgu, ilmselgelt segaduses, et Langdon võib muretseda nii tühise asja pärast. “Ma ei mäleta kella. Tee ennast puhtaks. Ma tulen mõne minuti pärast tagasi ja me mõtleme välja, kuidas abi saada.” Naine pöördus minekule, kuid peatus lävel, silmitsedes meest peeglis. “Ja kuni ma ära olen, peaksid tõsiselt pead murdma selle üle, miks keegi sind tappa tahab. Usun, et see on esimene küsimus, mille võimud sulle esitavad.”

      “Oota, kuhu sa lähed?”

      “Sa ei saa politseisse poolpaljalt sisse marssida. Ma lähen otsin sulle riided selga. Mu naaber on umbes sinu kasvu. Ta on ära ja ma annan ta kassile süüa. Ta on mulle võlgu.”

      Nende sõnadega Sienna lahkus.

      Robert Langdon pöördus uuesti tillukese peegli poole kraanikausi kohal ja tundis vaevalt ära inimese, kes talle vastu vaatas. Keegi soovib mu surma. Mees kuulis peas jälle salvestust omaenda deliiriumipominast.

      Väga süüdi. Väga süüdi.

      Ta otsis mälust mõnd meenutust… midagigi, kuid nägi vaid tühjust. Langdon teadis üksnes seda, et ta on Firenzes, kuulihaav peas.

      Oma väsinud silmi uurides mõtles mees pooleldi hämmingus, kas ta võiks iga hetk ärgata kodus oma lugemistoolis, peos tühi martiiniklaas ja “Surnud hinged”, meenutus selle kohta, et Bombay Safiiri kokteili ja Gogolit ei maksa segamini tarbida.

      7. peatükk

      Langdon ajas verise haiglasärgi seljast ja keeras käterätiku piha ümber. Vett näkku visanud, puudutas ta ettevaatlikult õmblusi kuklal. Nahk oli hell, ent kui ta pulstunud juuksed haavakohale silus, kadus vigastus peaaegu täielikult. Kofeiinipillid hakkasid mõjuma ja viimaks tundis mees, et udu peas hajub.

      Mõtle, Robert. Püüa meenutada.

      Akendeta vannituba tekitas äkki klaustrofoobiat ja Langdon astus esikusse, liikudes vaistlikult valgusvihu suunas, mis paistis paokil ukse vahelt üle koridori. Tuba meenutas kabineti aseainet, siin oli odav kirjutuslaud, kulunud pöördtool, raamatud põrandal ja õnneks… aken.

      Langdon astus päevavalguse poole.

      Kaugel hakkas tõusev Toscana päike suudlema ärkava linna kõrgemaid tornitippe: kellatorn, Badia, Bargello. Langdon surus lauba vastu jahedat klaasi. Märtsiõhk oli karge ja külm, võimendades nüüd üle küngaste piiluva päikese sära.

      Maalikunstniku valgus, nii seda nimetati. Firenze silueti südames kerkis hiigelsuur punastest kividest kuppel, mille tippu ehtis tuletornina helkiv kullatud vaskkuul. Il Duomo. Brunelleschi oli teinud basiilika hiigelkuplit kavandades arhitektuuriajalugu ja nüüd, üle viiesaja aasta hiljem, seisis saja viieteistkümne meetri kõrgune ehitis endiselt paigas – liikumatu hiiglane keset Piazza del Duomot.

      Miks ma ometi Firenzes olen?

      Langdoni kui elupõlise Itaalia kunsti imetleja jaoks oli Firenze üks lemmiksihtkohti terves Euroopas. See oli linn, mille tänavatel oli Michelangelo lapsena mänginud ja mille ateljeedes oli sündinud Itaalia renessanss. See oli Firenze, mille galeriid meelitasid miljoneid rändureid imetlema Botticelli “Veenuse sündi”, Leonardo “Maarja kuulutust” ning linna au ja uhkust – Il Davide´t.

      Michelangelo Taavet oli Langdonit lummanud juba siis, kui ta seda teismelisena esmakordselt nägi… sisenedes Accademia delle Belle Arti hoonesse… liikudes aeglaselt läbi Michelangelo Prigioni galerii sünge rivi… ja tundes siis, kuidas pilku kisub järeleandmatult ülespoole, ligi kolme meetri kõrguse meistriteose suunas. Kuju tohutu suurus ja selgelt esile toodud lihaskond jahmatas enamikku esmakülastajaid, ometi oli Langdoni jaoks kõige lummavam Taaveti poosi geniaalsus. Michelangelo oli kasutanud klassikalist contrapposto traditsiooni loomaks illusiooni, et Taavet nõjatub paremale ning et vasak jalg СКАЧАТЬ