Inferno. Dan Brown

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ neli tundi enne tähtaega tagamaks, et Konsortsiumil jätkub aega võimalikeks krüptimisteks, kompileerimisteks ja muudeks ettevalmistusteks, mis võivad osutuda vajalikuks enne õigel kellaajal üleslaadimist.

      Midagi ei jäetud juhuse hooleks.

      Knowlton naasis oma läbipaistvasse kuubikusse ja sulges raske klaasukse, blokeerides välismaailma.

      Ta vajutas seinal lülitit ning kuubik muutus hetkega läbipaistmatuks. Privaatsuse tagamiseks olid kõik Mendaciumi klaasseintega boksid ehitatud “peatatud osakestega“ nutiklaasist. SPD-klaasi läbipaistvust on lihtne muuta sisse või välja lülitades elektrit, mis klaasi vahel olevaid miljoneid imepisikesi osakesi joondab või, vastupidi, neid suvaliselt paigutab.

      Killustatus oli Konsortsiumi edu nurgakivi.

      Ole kursis vaid omaenda missiooniga. Ära jaga midagi.

      Oma privaatkuubiku eraldatuses torkas Knowlton mälupulga arvutisse ja klõpsas faili, et alustada kontrolli.

      Ekraan tuhmus otsekohe mustaks… ja Knowltoni valjuhäälditest kostis vee vaikset loksumist. Aegamööda ilmus ekraanile kujutis… vormitu ja ähmane. Pimedusest esile kerkiv pilt hakkas kuju võtma… koopa sisemus… või mingi hiigelsuur ruum. Koopapõrandaks oli vesi, see oli nagu maa-alune järv. Kummalisel kombel tundus vesi olevat valgustatud… nagu altpoolt.

      Knowlton polnud eales midagi säärast näinud. Kogu koobas säras võõrikus punakas valguses, selle heledatel seintel peegeldus lainetav vesi. Mis… koht see säärane on?

      Vee loksumise saatel hakkas kaamera allapoole kalduma ja vertikaalselt otse vee poole laskuma, kuni läbistas valgustatud veepinna. Loksumine kadus, asendudes salapärase kahinaga vee all. Kaamera laskus veel umbes meetri jagu allapoole, kuni peatus, keskendudes koopa mudasele põrandale.

      Põranda külge oli kinnitatud nelinurkne helkivast titaanist tahvel.

      Sellel oli kiri.

SELLES PAIGAS SELLEL PÄEVALMUUTUS MAAILM IGAVESEKS

      Tahvli alumises servas oli nimi ja kuupäev.

      Nimi kuulus nende kliendile.

      Kuupäev… oli homne.

      6. peatükk

      Langdon tundis, kuidas tugevad käed teda tõstsid… deliiriumist ärkvele tirisid, taksost välja aitasid. Sillutis paljaste jalgade all tundus külm.

      Pooleldi doktor Brooksi saleda kogu toel komberdas Langdon mööda kahe kortermaja vahelist inimtühja kõnniteed edasi. Koiduaegne tuuleõhk kahises, paisutades haiglasärki ning Langdon tundis jahedat õhku kohtades, kuhu see poleks pidanud ulatuma.

      Haiglas antud rahusti oli ähmastanud ta pead niisama palju kui nägemist. Langdonile tundus, nagu oleks ta vee all ja üritaks roomata läbi veniva hämaralt valgustatud maailma. Sienna Brooks lohistas meest üllatava jõuga toetades edasi.

      “Trepp,” hoiatas naine ja Langdon märkas, et nad olid jõudnud hoone külgukse juurde.

      Ta haaras käsipuust ja kõmpis oimetult edasi, üks aste korraga. Keha tundus nii kohmakas. Nüüd doktor Brooks lausa lükkas teda edasi. Mademele jõudes toksis naine vanal roostetanud klahvistikul mõned numbrid ja uks avanes surinal.

      Sees ei olnud õhk kuigivõrd soojem, kuid kahhelpõrand paljaste taldade all oli kõnniteega võrreldes nagu pehme vaip. Doktor Brooks juhtis Langdoni tillukese lifti juurde, tõmbas liigendukse lahti ja lükkas mehe kabiini, mis oli umbes telefoniputka suurune. Kabiin lehkas MS sigarettide järele: kibemagus lõhn, mida on Itaalias koos värske espresso aroomiga kõikjal tunda. Küll õige pisut, kuid lõhn aitas Langdonil pead selitada. Doktor Brooks vajutas nuppu ning kusagil kõrgel nende kohal hakkas väsinud kaadervärk kolinal liikuma.

      Ülespoole…

      Krigisev liftikabiin vibas ja värises tõusu alustades. Kuna seinteks oli vaid metallvõrk, siis nägi Langdon, kuidas liftišahti sisemus neist rütmiliselt mööda libiseb. Isegi pooleldi teadvusetus seisundis ei olnud Langdoni eluaegne hirm suletud ruumi ees kuhugi kadunud.

      Ära vaata.

      Mees toetus vastu seina ja püüdis hinge tõmmata. Küünarvars tuikas ja alla vaadates nägi Langdon, et tviidkuue varrukas oli kohmaka sidemena ümber ta käsivarre seotud. Ülejäänud kuub lohises narmendava ja räpasena maas.

      Langdon sulges piinava peavalu tõttu uuesti silmad ning pimedus haaras ta jälle oma võimusse.

      Silme ette kerkis tuttav pilt: majesteetlik looritatud naine amuleti ja hõbedaste kiharatega. Nagu enne, seisis naine ka nüüd veripunase jõe kaldal, ümbritsetuna väänlevatest kehadest. Naine rääkis Langdoniga, ta hääl oli anuv. Otsi, ja sa leiad!

      Langdonit haaras tunne, et ta peab naise päästma… kõik need inimesed päästma. Pooleldi maa sisse rammitud kehad, jalad püsti, lõtvusid…

      Kes sa oled!? hüüdis Langdon vaikuses. Mida sa tahad?!

      Naise paksud hõbedased juuksed lehvisid palavas tuules. Meie aeg hakkab otsa saama, sosistas ta, puudutades amuletti kaelas. Ja siis äkki lahvatas naine üle jõe kõrguvasse pimestavasse tulesambasse, mis nad mõlemad endasse haaras.

      Langdon hakkas karjuma ja lõi silmad uuesti lahti.

      Doktor Brooks silmitses teda murelikult. “Mis on?”

      “Jälle see hallutsinatsioon!” hüüatas Langdon. “Seesama pilt.”

      “Hõbedaste juustega naine? Ja surnukehad?”

      Langdon noogutas, ta laubal pärlendasid higipiisad.

      “Kõik saab joonde,” kinnitas naine, kuigi ta hääl värises veidi. “Korduvad nägemused on amneesia puhul tavalised. Ajufunktsioon, mis mälestusi sordib ja kataloogib, on ajutiselt sassi löödud ning paiskab kõik ühte pilti.”

      “See pole just kuigi kena pilt,” suutis Langdon pomiseda.

      “Ma tean, ent kuni te paranete, on teie mälestused segi paisatud ja kataloogimata: minevik, olevik ja kujutlusvõime on kõik segiläbi. Sama asi juhtub unenägudes.”

      Lift rappus seisma ja doktor Brooks tõmbas liigendukse lahti. Nad kõndisid jälle, seekord mööda kitsast hämarat koridori, ning möödusid aknast, mille taga hakkasid koidueelses valguskumas eristuma Firenze katuste tumedad siluetid. Koridori kaugemas otsas kükitas naine maha, võttis januse moega toataime alt võtme ja keeras ukse lukust lahti.

      Korter oli tilluke, õhus oli tunda jätkuvat lahingut vanillilõhnalise küünla ja vana vaipkatte vahel. Mööbel ja muu sisustus olid parimal juhul kasinad, nagu oleks naine möbleerinud korteri hoovimüügil. Doktor Brooks keeras termostaati ja radiaatorid ärkasid ellu.

      Naine seisatas hetkeks, sulges silmad ja hingas nagu end koguda püüdes sügavalt välja. Siis pöördus ta ümber ja aitas Langdoni tagasihoidlikku kööginurka, kus laminaatplaadiga laua ääres oli kaks kipakat tooli.

      Langdon astus tooli poole lootuses istuda, kuid doktor Brooks haaras tal ühe käega käsivarrest ja avas teisega kapiukse. See oli peaaegu tühi: küpsised, paar kotti makarone, kokapurk ja pudel NoDozi tablette.

      Doktor Brooks võttis СКАЧАТЬ