Inferno. Dan Brown

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Nüüd oli Langdon täiesti ärkvel.

      Marconi kõrval kükitav doktor Brooks otsis ikka veel pulssi, pisarad silmis. Äkki, nagu oleks naise sees lülitile klõpsatud, ajas ta ennast püsti ja pöördus Langdoni poole. Doktor Brooksi ilme muutus mehe silme all, ta noorele näole ilmus kriisiolukorras tegutseva kogenud kiirabiarsti rahulik otsustavus.

      “Tulge minu järel,” ütles doktor Brooks mehele.

      Ta haaras Langdonil käest ja tiris mehe üle ruumi. Kui Langdon ebakindlatel jalgadel edasi vaarus, kostis koridorist ikka veel tulistamist. Mehe pea tundus ergas, kuid uimastatud keha reageeris aeglaselt. Liiguta! Kahhelpõrand oli jalge all külm ning õhuke haiglasärk kattis ta meeter kaheksakümnest kogu hädavaevu. Langdon tundis, kuidas veri mööda küünarvart alla niriseb ja peopessa koguneb.

      Kuulid kõmatasid endiselt vastu rasket ukselinki ja doktor Brooks lükkas Langdoni kiiresti tillukesse tualettruumi. Naine pidi juba järgnema, kui peatus, pöördus, jooksis tagasi kapi juurde ja haaras mehe verise tviidkuue.

      Unusta see kuradima kuub!

      Naine jooksis kuube pihku pigistades tualettruumi ja lukustas kiiresti ukse. Samal hetkel raksatas palatiuks lahti.

      Noor arst võttis olukorra kontrolli alla. Ta tormas läbi tillukese tualettruumi teise ukse juurde, tõmbas selle lahti ja laskis Langdoni kõrvalpalatisse. Lasud kaikusid selja taga, kui doktor Brooks piilus koridori, ta haaras kiiresti Langdoni käsivarrest ja tõmbas mehe üle koridori trepikotta. Kiire liigutus pani Langdonil pea ringi käima; ta tundis, et võib iga hetk teadvuse kaotada.

      Ja siis muutus õhk külmaks.

      Ma olen õues.

      Kui doktor Brooks teda mööda pimedat põiktänavat hoonest eemale vedas, astus Langdon millelegi teravale ja prantsatas sillutisele. Naine püüdis teda jalule saada, vandudes valjusti, et oli meest uimastanud.

      Põiktänava lõppu jõudes komistas Langdon uuesti. Seekord jättis naine ta maha lamama, tormas tänavale ja karjus kellelegi kauguses. Langdon silmas haigla ette pargitud takso ähmast rohelist tuld. Auto ei liikunud, juht kahtlemata magas. Doktor Brooks karjus midagi ja vehkis kätega. Viimaks süttisid takso esituled põlema ja auto liikus laisalt nende poole.

      Langdoni selja taga põiktänaval löödi uks pauguga lahti, seejärel kostsid kiiresti liginevad sammud. Mees pöördus ja nägi tumedat kogu enda poole sööstmas. Langdon püüdis end püsti ajada, kuid arst haaras tal juba käest ja surus ootava Fiati takso tagaistmele. Mees maandus pooleldi istmel ja pooleldi põrandal, doktor Brooks vajus talle otsa ja tõmbas autoukse kinni.

      Unise pilguga taksojuht pöördus ja tuiutas pentsikut paari, kes oli äsja tema autosse kukkunud: noor hobusesabaga arstiriietes naine ja rebenenud haiglasärgis mees, käsivars verine. Oli näha, et juht valmistub neile teatama, et nad tema autost kus kurat kaoksid, kui küljepeegel äkki kildudeks raksatas. Põiktänavast tormas välja mustas nahas naine, relv väljasirutatud käes. Püstol sisises uuesti samal hetkel, kui doktor Brooks Langdoni pea alla surus. Tagaaken purunes kildudeks, külvates nad klaasitükkidega üle.

      Rohkemat ergutust juht ei vajanud. Ta surus jala gaasipedaalile ja takso võttis paigalt.

      Langdon vaarus teadvuse serval. Keegi üritab mind tappa?

      Kui takso oli ümber nurga keeranud, ajas doktor Brooks end istukile ja haaras Langdoni verise käe. Kanüül ripnes ebamugavalt käehaavast välja.

      “Vaadake aknast välja,” käskis arst.

      Langdon kuuletus. Väljas tuhisesid pimeduses mööda tontlikud hauakivid. Tundus kuidagi kohane, et nad sõidavad läbi surnuaia. Langdon tundis, kuidas arsti sõrmed õrnalt kanüüli kobavad ja siis, hoiatamata, tõmbas naine selle välja.

      Kõrvetav valunool sööstis otsejoones pähe. Langdon tundis, kuidas ta silmad pahupidi pöördusid, seejärel läks kõik mustaks.

      5. peatükk

      Telefoni kile helin viis provosti pilgu Aadria mere tüünestavalt udult. Ta astus kiiresti tagasi oma luksuskajutis asuvasse kontorisse.

      Oli ka juba aeg, mõtles mees uudiseid oodates.

      Arvutiekraan kirjutuslaual oli ellu ärganud, teatades, et saabuv kõne tuleb Rootsi Sectra Tiger XS-i krüpteerimisseadmega varustatud telefonilt, mis oli enne laevaga ühendamist nelja jälitamatu marsruuteri kaudu ümber suunatud.

      Provost pani kõrvaklapid pähe. “Provost kuuleb,” vastas ta aeglaselt ja selgelt. “Lase tulla.”

      “Vayentha siin,” vastas hääl.

      Provost tajus naise hääles ebatavalist närvilisust. Väliagendid rääkisid harva provostiga otse ning veelgi harvem jäid nad tema juurde tööle pärast säärast läbikukkumist, nagu oli juhtunud eelmisel ööl. Kuid provost oli vajanud kriisi lahendamiseks kohapeale agenti, ning Vayentha oli olnud selleks tööks parim valik.

      “Mul on uut infot,” ütles Vayentha.

      Provost vaikis, andes naisele mõista, et see jätkaks.

      Rääkima hakates oli agendi hääletoon emotsioonitu, ta üritas selgelt säilitada professionaalsust. “Langdon pääses põgenema,” ütles naine. “Objekt on tema käes.”

      Provost istus laua taga ja vaikis pikalt. “Selge,” sõnas ta viimaks. “Usun, et ta pöördub võimude poole niipea, kui saab.”

      Kaks tekki provostist allpool, laeva turvalises juhtimiskeskuses, istus vanemhaldur Laurence Knowlton oma eraboksis ja pani tähele, et provosti krüpteeritud kõne on lõppenud. Ta lootis, et uudised on head. Provosti pinge oli olnud kaks viimast päeva peaaegu kombatav, ning kõik pardal viibijad tajusid, et käimas on mingi kõrgete panustega operatsioon.

      Panused on uskumatult kõrged ja oleks parem, kui Vayentha seekord midagi untsu ei ajaks.

      Knowlton oli harjunud hoolikalt konstrueeritud plaane juhtima, kuid praegune stsenaarium oli lagunenud kaoseks ning provost oli operatsiooni juhtimise isiklikult üle võtnud.

      Oleme liikunud kaardistamata alale.

      Kuigi üle maailma oli hetkel pooleli veel pool tosinat missiooni, tegelesid nende kõigiga Konsortsiumi arvukad välibürood, vabastades provosti ja tema personali Mendaciumi pardal üksnes selleks operatsiooniks.

      Nende klient oli paari päeva eest Firenzes tornist alla hüpanud ja surma saanud, kuid Konsortsiumil oli tema arvel veel terve rida teenuseid – konkreetseid ülesandeid, mille mees oli sellele organisatsioonile asjaoludest sõltumatult usaldanud – ja nagu alati, kavatses Konsortsium need küsimusi esitamata täita.

      Olen korraldused saanud, mõtles Knowlton täie kavatsusega kuuletuda. Ta väljus oma helikindlast klaasboksist ja möödus veel poolest tosinast sarnasest kuubikust – mõned läbipaistvad, mõned mitte –, milles korrapidajad tegelesid sama missiooni teiste tahkudega.

      Knowlton kõndis läbi suure juhtimiskeskuse hõreda õhu, noogutas tehnilisele meeskonnale ja sisenes väiksesse turvaruumi, milles seisis tosin teraskappi. Mees avas ühe kapi ja võttis selle sisu välja: antud juhul oli tegemist erkpunase mälupulgaga. Pulga küljes oleva ülesandekaardi kohaselt oli sellel suur videofail, mis tuli kliendi juhiste kohaselt laadida kindlal ajal homme hommikul peamistele СКАЧАТЬ