Inferno. Dan Brown

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ südamemonitor hakkas kiiremini piiksuma. “Kuidas palun?”

      Doktor Brooks rääkis rahulikult, kuid kiiresti. “Kuul riivas kolba ülemist osa ja põhjustas nähtavasti peapõrutuse. Teil vedas väga, et elus olete. Tolli võrra madalamalt ja…” Naine vangutas pead.

      Langdon tuiutas teda uskumatult. Keegi tulistas mind?

      Koridoris kostsid vihased hääled, tundus, et seal puhkes vaidlus. Paistis, et kes iganes Langdonile ka külla saabus, ei kavatsenud see isik hetkegi oodata. Peaaegu otsekohe kuulis Langdon, kuidas raske uks koridori kaugemas otsas pauguga lahti löödi. Siis nägi ta mööda koridori lähenevat inimkogu.

      Naine oli üleni musta nahka riietatud. Ta oli tugeva kehaehitusega ja tumedate turris juustega. Naine liikus kergelt, nagu ei puudutakski jalad maapinda, ning suundus Langdoni palati poole.

      Doktor Marconi astus kõhklemata avatud uksele, et takistada külalise läbipääs. “Ferma!” käratas mees, sirutades peopesa välja nagu politseinik.

      Sammu aeglustamata tõmbas võõras välja summutiga relva, sihtis doktor Marconile otse rinda ja tulistas.

      Kostis katkendlik sisin.

      Langdon vaatas õudusega, kuidas doktor Marconi, selg ees, palatisse tuikus ja rinnust haarates põrandale vajus, valge kittel verest punane.

      3. peatükk

      Kaheksa kilomeetri kaugusel Itaalia rannikust podistas seitsmekümne viie meetri pikkune luksusjaht Mendacium läbi Aadria mere vaikselt loksuvatelt lainetelt kerkiva koidueelse udu. Laeva kere oli värvitud sinakashalliks, andes jahile sõjalaeva heidutava välimuse.

      Üle kolmesaja miljoni USA dollari maksnud alusel olid kõik tavapärased luksused: spaa, bassein, kino, isiklik allveelaev ja helikopteri maandumisplats. Laeva mugavused ei pakkunud aga erilist huvi omanikule, kes oli jahi viis aastat tagasi oma valdusse saanud ja selle suures osas tühjaks teinud, et paigaldada sellesse tipptasemel elektroonikaga varustatud juhtimiskeskus.

      Mendaciumi juhtimiskeskuses, mille side tagasid kolm eriotstarbelist satelliitkanalit ja terve hulk maismaal asuvaid releejaamu, töötas peaaegu paarkümmend inimest – tehnikud, analüütikud, operatsioonikoordinaatorid –, kes elasid laevas ning olid pidevas ühenduses organisatsiooni arvukate maapealsete operatsioonikeskustega.

      Laeva turvateenistusse kuulus väike sõjaväelise väljaõppega üksus, kaks raketituvastussüsteemi ja uusim olemasolev arsenal. Ülejäänud tugipersonal – kokad, koristajad ja teenindajad – paisutas pardalviibijate koguarvu üle neljakümne. Mendacium oli sisuliselt liikuv büroohoone, kust omanik oma impeeriumi juhtis.

      Alluvate seas hüüdnimega provost tuntud mees oli pisikest kasvu ja kidur, päevitunud naha ja sügaval asetsevate silmadega. Tema silmatorkamatu füüsis ja otsekohene käitumisviis tundusid hästi sobivat inimesele, kes oli teeninud hiigelvaranduse, pakkudes ühiskonna hämaratel äärealadel tervet salateenuste eramenüüd.

      Teda oli nimetatud mitut moodi – tundetuks palgasõduriks, patule kaasaaitajaks, saatana käsilaseks – , kuid ta polnud ei üht ega teist. Provost pakkus oma klientidele lihtsalt võimalust püüelda tagajärgi kartmata oma ambitsioone ja ihasid; see, et inimkond on loomult patune, ei olnud tema probleem.

      Hoolimata mahategijatest ja nende eetilistest vastuväidetest, hoidis provosti moraalne kompass kindlat kurssi. Ta oli rajanud oma maine – ja oma Konsortsiumi – kahele kuldreeglile:

      Ära kunagi anna lubadust, mida ei suuda pidada.

      Ja ära kunagi kliendile valeta.

      Mitte kunagi.

      Oma professionaalse karjääri vältel polnud provost eales murdnud ühtki lubadust ega taganenud ühestki kokkuleppest. Tema sõna oli kaljukindel – täielik garantii – ja kuigi oli kahtlemata lepinguid, mille sõlmimist ta kahetses, ei olnud nendest taganemine iial kõne alla tulnud.

      Sel hommikul oma jahi luksuskajuti erarõdule astudes silmitses provost loksuvat merd ja püüdis tõrjuda hinge pugevat rahutust.

      Meie mineviku otsused on meie tuleviku arhitektid.

      Tänu minevikuotsustele suutis provost manööverdada läbi peaaegu igast miiniväljast ning tulla alati puhtalt välja. Kuid täna, silmitsedes aknast Itaalia ranniku kaugeid tulesid, oli ta ebatavaliselt närvis.

      Aasta tagasi sellelsamal jahil oli ta langetanud otsuse, mille tagajärjed ähvardasid nüüd lammutada kõik, mis ta oli ehitanud. Nõustusin pakkuma teenust valele mehele. Provost poleks mingil moel saanud seda tollal teada, ometi oli valearvestus toonud nüüd kaasa ootamatute probleemide maru, mis sundisid teda saatma oma parimaid agente välja korraldusega teha “ükskõik mida”, et hoida kreenis laeva kummuli minemast.

      Hetkel ootas provost uudiseid iseäranis ühelt väliagendilt.

      Vayentha, mõtles ta, kujutledes soonilist ogajuukselist spetsialisti. Vayentha, kes oli teda kuni selle missioonini täiuslikult teeninud, oli teinud eelmisel ööl vea, millel olid kohutavad tagajärjed. Viimased kuus tundi olid olnud kaos, meeleheitlik katse olukorda uuesti kontrolli alla saada.

      Vayentha väitis, et tema viga oli lihtsalt halva õnne tagajärg: tuvi kudrutamine valel hetkel.

      Ent provost ei uskunud õnne. Kõik, mida ta tegi, oli suunatud juhuslikkuse vältimisele ja riski kõrvaldamisele. Kontroll oli provosti spetsialiteet: iga võimaluse ettenägemine, iga reaktsiooni äraaimamine ja tegelikkuse kujundamine soovitud tulemuse suunas. Tema maine rääkis laitmatust edust ja saladusehoidmisest ning koos mainega tuli vapustav klientuur: miljardärid, poliitikud, šeigid ja isegi terved valitsused.

      Idas oli esimene nõrk hommikuvalgus hakanud silmapiiril madalamaid tähti neelama. Tekil seisis provost ja ootas kannatlikult Vayenthalt sõnumit, et naise missioon on laabunud täpselt plaanipäraselt.

      4. peatükk

      Hetkeks tundus Langdonile, nagu oleks aeg peatunud.

      Doktor Marconi lamas liikumatult põrandal, tema rinnast purskas verd. Rahusti mõjuga võideldes tõstis Langdon pilgu ogajuukselisele mõrvarile, kes kõndis ikka veel mööda koridori, kattes viimast paari meetrit, mis lahutasid teda Langdoni palati lahtisest uksest. Lävele lähenedes vaatas naine Langdoni poole ja suunas relva tema poole… sihtides mehe pead.

      Ma suren, mõistis mees. Siinsamas ja kohe.

      Kõmakas oli väikeses haiglapalatis kõrvulukustav.

      Langdon põrkas tagasi, kindel, et sai pihta, kuid paugatus ei tulnud ründaja relvast. Kõmatanud oli hoopis palati raske metalluks, mille vastu doktor Brooks ennast surus ja nüüd lukuaugus võtit keeras.

      Silmad hirmust pöörased, kükitas doktor Brooks järgmisel hetkel verest läbi ligunenud kolleegi juurde ja katsus ta pulssi. Doktor Marconi köhis välja suutäie verd, mis mööda ta põske ja üle paksu habeme alla nirises. Siis muutus mees lõdvaks.

      “Enrico, no! Ti prego!” karjus doktor Brooks.

      Väljas raksatas vastu ukse metallist väliskülge terve kuulide laviin. Koridori täitsid hirmunud hüüded.

      Äkki oli Langdoni keha liikumises, paanika ja instinktid said viimaks rahustist võitu. Kohmakalt voodist välja ronides rebestas paremat СКАЧАТЬ