Inferno. Dan Brown

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Langdonile. “Töötan täna öösel koos doktor Marconiga.”

      Langdon noogutas jõuetult.

      Pikka kasvu ja sale doktor Brooks kõndis sportlase kindla sammuga. Isegi vormitus arstiriietuses oli temas mingi nõtke elegants. Kuigi Langdon ei näinud ainsatki märki meigist, tundus naise jume ebatavaliselt sile, ainsaks iluveaks oli tilluke sünnimärk huulte kohal. Naise silmad, kuigi mahepruunid, tundusid ebatavaliselt läbitungivad, nagu oleksid nad tunnistajaks mingile sügavale kogemusele, mis temavanusele harva osaks saab.

      “Doktor Marconi ei räägi kuigivõrd inglise keelt,” jätkas naine Langdoni kõrvale istudes, “ja ta palus mul teie paberid ära täita.” Naine naeratas uuesti.

      “Tänan,” krooksatas Langdon.

      “Nii,” alustas naine asjalikult. “Kuidas on teie nimi?”

      Selleks kulus mõni hetk. “Robert… Langdon.”

      Naine suunas Langdoni silmadesse pliiats-taskulambi valguse. “Kus te töötate?”

      See info ujus pinnale veelgi aeglasemalt. “Professor. Kunstiajalugu… ja sümboloogia. Harvardi ülikool.”

      Doktor Brooks laskis lambi alla ja paistis olevat jahmunud. Puhmaskulmudega arst tundus samavõrra üllatunud.

      “Te olete… ameeriklane?”

      Langdon tuiutas naist segaduses.

      “Lihtsalt…” Doktor Brooks kõhkles. “Kui te täna õhtul siia jõudsite, ei olnud teil ühtki dokumenti. Teil oli seljas Harrise tviidjakk ja jalas Somerseti mokassiinid, niisiis pidasime me teid britiks.”

      “Ma olen ameeriklane,” kinnitas Langdon, liiga kurnatud, et selgitada oma eelistusi hästi valmistatud riiete suhtes.

      “On teil valusid?”

      “Pea,” vastas Langdon. Ere valgus muutis tuikamise kolbas ainult hullemaks. Õnneks torkas naine nüüd lambi taskusse, võttis Langdoni randme ja kontrollis ta pulssi.

      “Te ärkasite karjudes,” jätkas naine. “Kas te mäletate, miks?”

      Langdoni silme ette kerkis taas kummaline nägemus looritatud naisest, keda ümbritsesid väänlevad kehad. Otsi, ja sa leiad. “Ma nägin halba und.”

      “Millest?”

      Langdon jutustas talle.

      Märkmeid tegeva doktor Brooksi ilme ei muutunud. “On teil aimu, mis võis selle hirmuäratava pildi esile kutsuda?”

      Langdon soris mälus ja raputas siis pead, mis hakkas protestiks uuesti tuikama.

      “Olgu, härra Langdon,” ütles naine ikka veel kirjutades, “nüüd veel paar rutiinset küsimust. Mis nädalapäev täna on?”

      Langdon mõtles hetke. “Laupäev. Ma mäletan, kuidas ma läksin läbi ülikoolilinnaku… pärastlõunasele loengule ja siis… see ongi vist viimane, mida ma mäletan. Kas ma kukkusin?”

      “Me jõuame selle juurde. Kas te teate, kus te viibite?”

      Langdon pakkus loogilise vastuse. “Massachusettsi üldhaiglas?”

      Doktor Brooks pani midagi jälle kirja. “Ja kas me peaksime kellelegi helistama? Teie naisele? Lastele?”

      “Mitte kellelegi,” vastas Langdon instinktiivselt. Ta oli alati nautinud üksindust ja sõltumatust, mida enda valitud poissmeheelu talle pakkus, kuigi tuli tunnistada, et praeguses olukorras oleks ta eelistanud, kui tema kõrval olnuks mõni tuttav nägu. “Võiksin helistada mõnele kolleegile, aga minuga on kõik korras.”

      Doktor Brooks lõpetas kirjutamise ja vanem arst astus lähemale. Puhmaskulme siludes võttis mees taskust väikese diktofoni ja näitas seda doktor Brooksile. Naine noogutas mõistvalt ja pöördus uuesti patsiendi poole.

      “Härra Langdon, kui te täna õhtul siia jõudsite, siis te aina pomisesite ja pomisesite midagi.” Naine vaatas doktor Marconi poole, kes vajutas digitaaldiktofoni nupule.

      Salvestus hakkas käima ja Langdon kuulis omaenda jõuetut häält, mis pomises korduvalt üht ja sedasama fraasi: “Va… ss… di. Va… ss… i.”

      “Mulle tundub,” sõnas naine, “nagu te ütleksite: “Väga süüdi. Väga süüdi.””

      Langdon nõustus ja ometi ei mäletanud ta sellest midagi.

      Doktor Brooks uuris teda häiriva pinevusega. “Kas teil on aimu, miks te seda ütlesite? Kas te kahetsete midagi?”

      Mälu pimedates soppides sorides nägi Langdon jälle looritatud naist. Naine seisis veripunase jõe kaldal, ümberringi väänlevad kehad. Jälle tundis ta surmalehka.

      Äkki haaras meest instinktiivne ohutunne… mitte ainult enda… vaid kõigi pärast. Südamemonitori piiksumine kiirenes järsult. Langdoni lihased tõmbusid pingule ja ta üritas ennast istukile ajada.

      Doktor Brooks pani kiiresti kindla käe Langdoni rinnale ja surus mehe uuesti pikali. Siis heitis naine pilgu habemikule arstile, kes astus lähedalseisva kapi juurde ja asus midagi ette valmistama.

      Doktor Brooksi hääl alanes sosinaks. “Härra Langdon, ärevus on ajuvigastuste puhul tavaline, kuid te peate oma pulssi vaos hoidma. Ärge liigutage. Ärge erutuge. Lihtsalt lamage vaikselt ja puhake. Teiega saab kõik joonde. Teie mälu tuleb aegamisi tagasi.”

      Arst naasis nüüd süstlaga ja ulatas selle doktor Brooksile. Naine süstis selle sisu Langdoni kanüüli.

      “Lihtsalt nõrk rahusti, et te maha rahuneksite,” selgitas ta, “ja see aitab ka valu vastu.” Naine tõusis, et lahkuda. “Teiega saab kõik joonde, härra Langdon. Magage nüüd. Kui midagi vajate, siis vajutage nupule voodi kõrval.”

      Naine kustutas tule ja lahkus koos habemiku arstiga.

      Pimeduses tundis Langdon, kuidas rohi peaaegu otsekohe läbi ta keha voogas, vedades ta uuesti sügavasse kaevu, millest ta oli äsja välja pääsenud. Mees pani tundele vastu, sundis end pimedas toas silmi lahti hoidma. Ta püüdis end istukile ajada, kuid keha tundus nagu tsemendist.

      Niheldes oli Langdon end jälle näoga akna poole keeranud. Tuled olid kustutatud ning tema peegelpilt oli tumedalt klaasilt kadunud, selle asemel paistis kauguses valgustatud horisont.

      Tornide ja kuplite kontuuri keskel domineeris Langdoni vaateväljal üks majesteetlik fassaad. See oli aukartustäratav kivikindlus sakilise laskeavadega kaitsevalli ja kõrge torniga, mis laienes tipu lähedal sakmeliseks rinnatiseks.

      Langdon ajas end tikksirgelt istukile ja tundis, kuidas valu peas plahvatab. Ta tõrjus tulised valusööstud ja põrnitses ainiti torni.

      Ta teadis seda keskaegset ehitist hästi.

      See oli maailmas ainulaadne.

      Paraku asus see Massachusettsist tuhandete kilomeetrite kaugusel.

      Langdoni akna taga Via Torregalli varjudesse peitunult ronis võimsa kehaehitusega naine vaevata oma BMW mootorrattalt maha ja liikus edasi oma saaki jälitava pantri pinevusega. Naise pilk oli terav. Ta lühikeseks pügatud juuksed, СКАЧАТЬ