Kolme keha probleem. Cixin Liu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tüdrukud 14-aastased.

      2. peatükk

      Hääletu kevad

      Kaks aastat hiljem Suur-Hingani mägedes

      „Palk kukub –“

      Pärast seda valju skandeerimist langes suur dauuria lehis, jäme kui Parthenoni sambad, mürtsatuse saatel maha ning Ye Wenjie tundis maad jalge all värisemas.

      Ta haaras oma kirve ja sae kätte ning hakkas tüve küljest oksi laasima. Iga kord, kui ta seda tegi, oli tal tunne, justkui puhastaks ta mõne hiiglase laipa. Mõnikord kujutas ta isegi ette, et see hiiglane on tema oma isa. Taas kerkisid esile tunded tollest jubedast ööst kahe aasta eest, mil ta surnukuuris isa surnukeha pesi, ning lõhed ja praod lehise koores tundusid muutuvad vanadeks armideks ja uuteks haavadeks isa ihul.

      Neisse hiiglaslikesse metsadesse ja rohumaadele oli laiali pillutatud enam kui sada tuhat inimest Sise-Mongoolia Tootmis- ja Ehitusvägede kuuest diviisist ja neljakümne ühest rügemendist. Jätnud linnad seljataha ja jõudnud siia, tundmatule kõnnumaale, oli paljudel vägede „haritud noortel“ – noortel tudengitel, kel polnud enam koole, kuhu minna – alguses romantiline soov: kui Nõukogude revisionistlikud imperialistid tankidega üle Hiina-Mongoolia piiri veerevad, asuvad nad relvile ning moodustavad omaenda kehadega rahvavabariigi esimese kaitsetõkke. Sedasorti ootused olidki üks strateegilisi kaalutlusi Tootmis- ja Ehitusvägede loomise taga.

      Kuid see sõda, mida nad ihaldasid, oli nagu mägi rohumaa teises servas: seda oli selgesti näha, kuid see oli niisama kaugel kui miraaž. Sestap pidid nad rahulduma põldude puhastamise, loomade karjatamise ja puude raiumisega.

      Noored mehed ja naised, kes varem olid kulutanud oma nooruslikku energiat ringsõitude peale mööda Hiina revolutsiooni pühapaiku, avastasid peagi, et võrreldes siinse laia taevalaotuse ja vaba õhuga polnud Hiina sisemaa suurlinnad midagi enamat kui lambaaedikud. Keset külmi ja lõputuid metsalaamu ja aasasid oli nende leegitsev ind täiesti mõttetu. Kui tuleks valada ka kogu oma veri, jahtuks see kiiremini kui lehmakook ning oleks märksa kasutum. Põlemine oli aga nende saatus, nad olid tuleroaks läinud põlvkond. Nii muutusid tohutud metsad nende mootorsaagide all viljatuteks seljakuteks ja alasti kistud küngasteks. Nende traktorite ja kombainide all said hiiglaslikest aasadest viljapõllud ning seejärel kõrb.

      Ye Wenjie oskas tema silme ees toimuvat raadamist üksnes hullumeelsuseks pidada. Kõrged dauuria lehised, igihaljad männid, sihvakad ja sirged valged kased, taevasse tungivad korea paplid, lõhnavad siberi nulud, lisaks veel mustad kased, tammed, jalakad, mandžuuria saared, tšoseeniad, amuuri tammed – kõik, mis neile silma jäi, saagisid nad maha. Tema mootorsaagidega relvastatud kompanii oli kui terasritsikate parv ning neist jäid maha üksnes kännud.

      Maha saetud dauuria lehis, mis oli nüüdseks okstest puhtaks laasitud, oli traktoriga minema vedamiseks valmis. Wenjie silitas õrnalt langetatud tüve ristlõiget. Ta tegi seda sageli, otsekui need pinnad olnuks hiiglaslikud haavad, otsekui ta tunneks puu valu. Äkitselt nägi ta veel üht kätt silitamas sedasama pinda kännul. Käe värinast oli aru saada, et seal tuksub üks süda tema omaga samas rütmis. Ehkki käsi oli kahvatu, nägi Wenjie, et see on mehekäsi.

      Ta vaatas üles. See oli Bai Mulin. Too kõhetu, hapra kehaehitusega prillikandja oli vägede ajalehe Kõrge Tootlikkuse Uudiskiri reporter. Ta oli saabunud üle-eelmisel päeval Wenjie kompanii kohta uudiseid hankima. Wenjiele meenusid tema artiklid, kirjutatud kaunis stiilis, tundlikult ja nõtkelt, mis ei sobinud hästi sinna karmi keskkonda.

      „Ma Gang, tule siia,“ hüüdis Bai ühele noormehele pisut kaugemal. Ma oli tünja rindkerega ja lihaseline, just nagu see dauuria lehis, mille ta just oli maha saaginud. Ta astus ligi ning Bai küsis talt: „Kas sa tead, kui vana see puu oli?“

      „Sa võid ju rõngad kokku lugeda,“ osutas Ma kännule.

      „Lugesingi. Üle kolmesaja kolmekümne aasta. Kas sul on meeles, kui kaua sa seda saagisid?“

      „Kõige rohkem kümme minutit. Ma ütlen, ma olen kompanii kõige kiirem mootorsaagija. Tööeesrindlaste rändpunalipp on alati selles rühmas, kus mina parajasti olen.“ Ma Gang oli elevil, nagu oli elevil enamik inimesi, kellele Bai tähelepanu pööras. Kõrge Tootlikkuse Uudiskirjas ära mainimine oli suur au.

      „Üle kolmesaja aasta! Kaksteist põlvkonda. Kui see puu oli alles põõsas, valitses veel Mingi dünastia. Kas sa kujutad ette, kui palju torme see puu kõigi nende aastatega üle elas, kui palju sündmusi ta pealt nägi? Aga sina saagisid ta mõne minutiga maha. Kas sa tõesti midagi ei tundnud?“

      „Mida ma pean sinu arvates tundma?“ Ma Gangi nägu oli ilmetu. „See on ainult mingi puu. Puud on ainus asi, millest meil siin kandis puudust pole. Siin on piisavalt teisi puid, mis on sellest veel vanemad.“

      „Pole midagi. Mine tööle tagasi.“ Bai vangutas pead, istus kännule maha ja ohkas.

      Ka Ma Gang vangutas pead, kuna oli pettunud, et reporter ei taha temaga intervjuud teha. „Intellektuaalid teevad alati sääsest elevandi,“ pomises ta. Seda öeldes heitis ta pilgu Ye Wenjiele ning seega käis tema hinnang nähtavasti ka Wenjie kohta.

      Puutüvi lohistati minema. Puukoor purunes maas olevate kivide ja kändude otsas veelgi enam, otsekui haavates hiiglaslikku laipa veelgi. Minema lohistatava puu raskusest jäi aastatega kogunenud kõdunevate lehtede lasusse sügav õnarus. Kraav täitus kiiresti veega. Vesi oli kõdunevatest lehtedest karmiinpunane ja meenutas verd.

      „Wenjie, tule puhkama.“ Bai viipas vabale kännupoolele. Ye oli tõesti väsinud. Ta pani oma tööriistad käest, astus ligi ning istus Bai juurde maha, seljad teineteise poole.

      Pärast pikka vaikust purskas Bai: „Ma tean, mida sa tunned. Meie kaks oleme ainsad, kes niimoodi tunnevad.“

      Ye oli vait. Bai teadis, et ta tõenäoliselt ei vasta midagi. Ta oli vähese jutuga naine ning ajas harva kellegagi juttu. Mõned uued saabujad pidasid teda eksikombel isegi tummaks.

      Bai rääkis ise edasi. „Ma käisin siin kandis aasta eest. Mäletan, et saabusin keskpäeva paiku ning mu võõrustajad ütlesid, et lõunaks on kala. Vaatasin puukoorega tapetseeritud onnis ringi ja nägin pajas ainult vett. Ei mingit kala. Kohe, kui vesi keema läks, astus kokk tainarulliga välja. Ta jäi onnist mööda voolava oja äärde seisma, äigas tainarulliga paar korda vette ning koukis paar suurt kala veest välja … Milline viljakas paik! Aga kui nüüd seda oja vaatama minna, on see lihtsalt surnud, porine vesi kraavis. Ma pole üldse kindel, kas ehitusvägi ehitab või hävitab.“

      „Kust sulle sellised mõtted tulevad?“ küsis Ye vaikselt.

      Ei olnud aru saada, kas naine on temaga nõus või mitte, kuid Bai oli rõõmus juba selle üle, et ta üldse suu avas. „Ma lugesin hiljuti üht raamatut ja see liigutas mind väga. Kas sa inglise keeles loed?“

      Ye noogutas.

      Bai võttis kotist välja siniste kaantega raamatu. Ta vaatas ümberringi, ega keegi pealt vaata, ning ulatas selle naisele. „See avaldati 1962. aastal ja on läänes väga mõjukas.“

      Wenjie pööras kännul ringi ja võttis raamatu vastu. „Hääletu kevad“, oli kaanel kirjas. Autor oli Rachel Carson. „Kust sa selle said?“

„See raamat jäi kõrgetele ülemustele silma ning nad tahavad seda jagada valitud kaadritele* ametialaseks kasutamiseks. Mina vastutan metsi käsitleva peatüki tõlkimise СКАЧАТЬ