Kolme keha probleem. Cixin Liu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tahan saata Pekingisse juhtkonnale kirja ehitusvägede vastutustundetu käitumise kohta,“ ütles Bai.

      Ye tõstis pilgu raamatult. Tal kulus mehe sõnade lahtimõtestamiseks pisut aega. Ta ei öelnud midagi ning pööras pilgu taas raamatusse.

      „Sa võid seda enda käes hoida, kui lugeda tahad. Aga ole ettevaatlik ja vaata, et keegi seda ei näe. Tead küll, et sedasorti raamat …“ Bai tõusis püsti, vaatas taas hoolikalt ümberringi ning lahkus.

      #

      Kolmkümmend kaheksa aastat hiljem meenutas Ye Wenjie oma elu viimastel hetkedel, kuidas „Hääletu kevad“ tema elu oli mõjutanud.

      Raamatu ainestik oli kitsalt piiritletud: putukamürkide ülemäärase kasutamise negatiivsed keskkonnamõjud. Autori vaatevinkel aga rabas Ye’d põhjalikult. Putukamürkide kasutamine oli Ye arvates olnud täiesti normaalne, sünnis (või vähemalt neutraalne) tegu, kuid Carsoni raamat näitas talle, et looduse seisukohast polnud sel kultuurirevolutsiooniga mingit vahet ning et see mõjus maailmale niisama hävitavalt. Kui see tõele vastas, siis kui paljud inimkonna talle normaalse või isegi üllana tundunud teod olid tegelikult niisamuti kuritegelikud?

      Neid mõtteid edasi mõlgutades tekitas üks järeldus temas judinaid: kas võib olla nii, et inimkonna ja kurjuse omavaheline suhe on midagi samasugust kui ookeani ja selle pinnal hulpiva jäämäe omavaheline suhe? Nii ookean kui ka jäämägi koosnevad ühest ja samast ainest. Jäämägi eristub üksnes seeläbi, et on teises olekus. Tegelikult on see üksnes hiiglasliku ookeani tibatilluke osa …

      On võimatu inimkonnalt endalt moraalset ärkamist oodata, just nagu pole võimalik eeldada, nagu suudaks inimene end juustest sikutades maast lahti tõmmata. Moraalseks ärkamiseks on tarvis väljastpoolt inimkonda lähtuvat jõudu.

      See mõte pani paika terve Ye edasise elutee.

      #

      Neli päeva pärast raamatu saamist läks Ye Bai juurde kompanii ainsasse võõrastemajja raamatut tagasi viima. Ye avas ukse ning nägi Baid voodis pikali, läbi väsinud ning üleni porine ja laastudega koos. Kui Bai Ye’d nägi, ajas ta end vaevaliselt püsti.

      „Kas sa käisid täna tööl?“ küsis Ye.

      „Ma olen siin kompanii juures nii kaua olnud ning ma ei saa lihtsalt päev läbi ringi tuiata ja mitte midagi teha. Ma pean töö juures kaasa lööma. Revolutsiooni vaim on ju selline, eks ole. Ah jaa, ma töötasin Radarimäe lähedal. Mets oli seal väga tihe. Ma vajusin põlvini kõdunevatesse lehtedesse. Mul on tunne, et ma jään nendest miasmidest haigeks.“

      „Radarimägi?“ Ye oli rabatud.

      „Jah. Rügemendil oli erakorraline ülesanne raiuda ümber mäetipu keeluala puudest paljaks.“

      Radarimägi oli mõistatuslik paik. Järsk ja varem ilma nimeta mägi oli oma nime saanud tippu püstitatud suure paraboolantenni järgi. Tegelikult teadsid kõik, kel vähegi aru peas, et see ei olnud radariantenn: ehkki antenni suund muutus iga päev, ei liikunud see kunagi järjekindlalt. Kui tuul antennist mööda puhus, ulgus see nii, et seda oli kaugele kuulda.

      Ye kompanii liikmed teadsid vaid, et Radarimägi oli sõjaväebaas. Kohalikud rääkisid, et kui baas kolme aasta eest ehitati, mobiliseeris sõjavägi rohkesti inimesi mäetippu viivat teed ehitama ja elektriliini vedama. Mäest veeti üles tonnide viisi varustust. Kui aga baas valmis sai, lammutati tee ära ning järele jäi üksnes puude vahel siuglev raskesti läbitav rada. Alailma oli näha mäetipule maanduvaid ja sealt õhku tõusvaid helikoptereid.

      Antenni polnud alati näha. Liiga tugeva tuulega tõmmati see kokku.

      Kui see aga püsti oli, hakkas ümbruskonnas igasugu kummalisi asju juhtuma: metsloomad läksid lärmakaks ja ärevaks, linnud tõusid puude vahelt parvede kaupa lendu, inimesi ajas iiveldama ja neil käis pea ringi. Neil, kes elasid Radarimäe lähedal, hakkasid ka juuksed välja langema. Kohalike sõnul algas kõik see alles pärast antenni ilmumist.

      Radarimäest räägiti rohkesti kummalisi lugusid. Ükskord, kui parajasti sadas lund, tõsteti antenn üles ning lumi muutus otsekohe vihmaks. Kuna maapinna lähedal oli temperatuur endiselt sügavas miinuses, jäätus vihm puude külge. Puude küljes rippusid hiiglaslikud jääpurikad ning mets muutus kristallpaleeks. Oksad murdusid aeg-ajalt jää raskuse all ning jääpurikad prantsatasid valju mürtsatusega maha. Mõnikord, kui antenn oli üles tõstetud, hakkas keset selget päeva välku lööma ja müristama ning öötaevas veiklesid kummalised tuled.

      Pärast ehitusvägede saabumist hoiatas komandör kohe kõiki kõva valve all olevale Radarimäele lähedale sattumast, kuna patrullidel oli luba ette hoiatamata tuli avada.

      Eelmisel nädalal olid kaks meest jahile läinud ning ajanud hirve Radarimäe jalamile, ilma et oleks aru saanud, kus nad olid, ning poolele mäele paigutatud tunnimehed avasid nende pihta tule. Õnneks oli mets nii tihe, et meestel õnnestus pihta saamata põgeneda, ehkki küll üks neist kusi püksid täis. Järgmisel päeval said mehed kompanii koosolekul noomida. Võib-olla just selle vahejuhtumi pärast oli baas otsustanud mäetipu ümber metsa hoiatuseks ohuala rajada. Baasi poliitilisest mõjuvõimust andis aimu ka see, et see sai ehitusvägedele töökäske jagada.

      Bai Mulin võttis raamatu Ye käest ning peitis selle hoolikalt padja alla. Sealtsamast tõmbas ta välja mõned tihedalt täis kirjutatud paberilehed ning ulatas need naisele. „See on minu kirja mustand. Kas sa oleksid nii hea ja loeksid seda?“

      „Mis kirja?“

      „Ma rääkisin sulle ennist, et ma tahan juhtkonnale Pekingisse kirja saata.“

      Käekiri oli väga lohakas ning Ye’l edenes selle lugemine väga aeglaselt. Kirja pandu oli aga informatiivne ja hästi argumenteeritud. Alguses kirjutas ta sellest, kuidas ajalooliselt viljakatest Taihangi mägedest on lageraie tõttu saanud viljatu ahermaa. Seejärel käsitles see viimasel ajal aset leidnud settetaseme kiiret tõusu Kollases jões. Kirja lõppjäreldus oli, et Sise-Mongoolia Tootmis- ja Ehitusvägede tegevusel on tõsised keskkonnamõjud. Ye märkas, et Bai Mulin kirjutas „Hääletule kevadele“ sarnases stiilis, täpselt ja lihtsalt, kuid siiski poeetiliselt. Ehkki Ye oli tehnikaharidusega, oli ilukirjandus talle meeltmööda.

      „See on väga ilus,“ ütles ta siiralt.

      Bai noogutas. „Siis saadan ma selle ära.“ Ta võttis mustandi puhtalt ümber kirjutamiseks mõned tühjad paberilehed, kuid ta käed värisesid sedavõrd, et ta ei suutnud ühtegi märki kirja panna. See oli nende puhul harilik, kes esimest korda mootorsaagi kasutasid. Nende värisevad käed ei suutnud isegi riisikaussi paigal hoida, rääkimata loetavalt kirjutamisest.

      „Ma võin selle ümber kirjutada,“ pakkus Ye. Ta võttis mehelt sulepea.

      „Sul on nii ilus käekiri,“ ütles Bai paberilt esimest märgirida vaadates. Ta kallas Ye’le klaasi vett. Ta käed värisesid endiselt sedavõrd, et muist vett loksus maha. Ye lükkas kirja kaugemale.

      „Sa õppisid füüsikat?“ küsis Bai.

      „Astrofüüsikat. Nüüd pole sellest enam mingit kasu.“ Ye ei tõstnud peadki.

      „Sa uurid tähti. Kuidas saab sellest mitte mingit kasu olla? Ülikoolid on viimasel ajal jälle lahti tehtud, kuid nad ei võta kõrgematesse õppeastmetesse vastu. Sinusuguste kõrgelt haritud ja suurte oskustega inimeste siia saatmine on СКАЧАТЬ