Kolme keha probleem. Cixin Liu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Punavalvurid taandusid pisut ning hakkasid teivastatud surnukeha pihta märki laskma. Temale, kes nüüdseks midagi ei tundnud, ei olnud enam vahet tihedal kuulirahel ja pehmel vihmasabinal. Aeg-ajalt tõmblesid tema viinamarjavääte meenutavad käed pehmelt üle ta keha, otsekui pühkinuks ta endalt vihmapiisku.

      Ning siis lasti pool tema noorest peast otsast ning vaid üksainus kaunis silm jäi jõllitama 1967. aasta sinist taevast. Selles pilgus ei olnud valu, üksnes tardunud pühendumus ja igatsus.

      Ning võrreldes mõne teisega oli tal siiski õnne olnud. Vähemalt suri ta end ideaali nimel kirglikult ohvriks tuues.

      #

      Sedasorti lahingud möllasid kõikjal Pekingis nagu paralleelselt töötavad protsessorid, mille ühiseks väljundiks oli kultuurirevolutsioon. Sõgeduse tulv uputas linna enda alla ning imbus igasse viimasesse kui prakku ja nukatagusesse.

      Linnaservas Tsinghua ülikooli treeninguplatsil oli juba peaaegu kaks tundi kestnud tuhandete osalejatega „võitlusseanss“. See oli avalik kogunemine, mille mõte oli revolutsiooni vaenlasi rahvahulga ees verbaalse ja füüsilise vägivallaga alandada ja murda, kuni nad oma kuriteod üles tunnistavad.

      Kuna revolutsionäärid olid killustunud ohtratesse kildkondadesse, harrastasid vastasjõud kõikjal keerulisi manöövreid ja võistlusi. Ülikoolis puhkesid ägedad konfliktid punavalvurite, kultuurirevolutsiooni töörühma, tööliste propagandameeskonna ja sõjalise propagandameeskonna vahel. Aeg-ajalt jagunes iga fraktsioon uuteks mässulisteks gruppideks, mis kõik olid eri tausta ja eesmärkidega, ja see põhjustas veelgi ägedamat võitlust.

      Selle massivõitluse seansi puhul olid ohvriteks reaktsioonilised kodanlikud õpetlased. Need olid kõigi kildkondade vaenlased ning neil ei jäänud üle muud, kui igast küljest tulevaid julmi rünnakuid välja kannatada.

Võrreldes muude „koletiste ja deemonitega“*, olid reaktsioonilised õpetlased erilised: varaste võitlusseansside vältel olid nad sageli ülbed ja põikpäised. Selles faasis suri neid ka kõige rohkem. Ainuüksi Pekingis peksti neljakümne päeva jooksul surnuks enam kui 1700 võitlusseansside ohvrit. Paljud valisid selle hullumeelsuse vältimiseks lihtsama väljapääsu: Lao She, Wu Han, Jian Bozan, Fu Lei, Zhao Jiuzhang, Yi Qun, Wen Jie, Hai Mo ja mitmed teised – kes enne olid austatud intellektuaalid – lõpetasid kõik oma elu enesetapuga.*

      Need, kes selle algstaadiumi üle elasid, muutusid halastamatute võitlusseansside jätkudes järk-järgult tuimaks. Selline vaimne kaitsekoorik võimaldas neil vältida täielikku murdumist. Võitlusseansside ajal paistsid nad sageli pooleldi tukkuvat ning võpatasid ärkvele vaid siis, kui keegi karjus neile näkku, et nad kordaksid mehaaniliselt oma ülestunnistusi, mida nad olid juba loendamatuid kordi teinud.

      Siis jõudsid mõned neist kolmandasse staadiumi. Pidevad ja lakkamatud võitlusseansid süstisid elavhõbedana nende teadvusse erksaid poliitilisi kujutluspilte, kuni nende mõistus, mis kunagi seisis püsti teadmiste ja ratsionaalsuse najal, selle rünnaku all kokku varises. Nad hakkasid päriselt oma süüd uskuma, nägema, kuidas nad olid revolutsiooni suurele üritusele kahju teinud. Nad nutsid ning nende patukahetsus oli palju sügavam ja siiram kui neil koletistel ja deemonitel, kes ei olnud intellektuaalid.

      Punavalvuritele oli nendes kahes viimases vaimses staadiumis ohvrite vastu võitlemine erakordselt tüütu. Ainult need koletised ja deemonid, kes olid alles esimeses staadiumis, suutsid nende ülestimuleeritud ajudele anda seda põnevust, mida nad himustasid otsekui matadoori punast rätikut. Sedasorti ihaldatud ohvreid oli aga väheks jäänud. Tsinghuas oli neid järel vast ainult üks. Kuna ta oli nii haruldane, oli ta jäetud võitlusseansi kõige lõpuks.

      Ye Zhetai oli seni kultuurirevolutsiooni üle elanud, kuid ta oli endiselt esimeses vaimses staadiumis. Ta keeldus pattu kahetsemast, vabasurma minemast ja tuimaks muutumast. Kui see füüsikaprofessor rahvamassi ees lavale astus, ütles tema näoilme selgesti: olgu mu rist veelgi raskem kanda.

      Punavalvurid sundisid teda tõesti koormat tassima, kuid see ei olnud rist. Teistel ohvritel olid peas bambusraamidest kõrged mütsid, kuid tema oma oli keevitatud jämedatest terasvarbadest. Ning silt ta kaelas ei olnud puust nagu teistel, see oli laboriahju küljest võetud rauduks. Uksele oli järskude mustade märkidega kirjutatud tema nimi, millest oli suure X-ina läbi tõmmatud kaks punast diagonaali.

Ye’d eskortis lavale kaks korda rohkem punavalvureid kui teiste ohvrite puhul: kaks meest ja neli naist. Noormehed kõndisid enese- ja sihikindlal sammul justkui kehastunud küpsed noorbolševikud. Nad mõlemad olid neljanda kursuse tudengid*, kelle põhieriala oli teoreetiline füüsika, ning Ye oli nende professor. Naised, ehk õigupoolest tüdrukud, olid palju nooremad, ülikooli juures töötava põhikooli teise aasta õpilased*. Neil olid seljas sõjaväemundrid ja ümber padrunivööd, neist õhkus nooruslikku elujõudu ning nad ümbritsesid Ye Zhetaid nagu neli rohelist leeki.

      Ye Zhetai ilmumine tekitas rahvahulgas elevust. Pisut vaibunud loosungite hõikumine algas nüüd taas uue hooga ning mattis kõik enda alla nagu taaselustuv tõusulaine.

      Oodanud kannatlikult müra vaibumist, pöördus üks punavalvureist ohvri poole. „Ye Zhetai, te olete mehaanika alal asjatundja. Te peaksite aru saama, kui tugev on see ühisjõud, millele te vastu panete. Selline põikpäisus võib teile ainult surma tuua! Täna jätkame möödunud korral pooleli jäänud teemal ning pole mõtet sõnu raisata. Vastake järgmisele küsimustele ilma oma tavapärase vassimiseta: kas teie ise otsustasite aastail 1962–1965 lisada füüsika sissejuhatavasse kursusesse relatiivsusteooria?“

      „Relatiivsusteooria on üks füüsika fundamentaalsetest teooriatest,“ vastas Ye. „Kuidas saab üks sissejuhatav kursus seda mitte õpetada?“

      „Te valetate!“ karjus üks neidudest punavalvur tema kõrval. „Einstein on reaktsiooniline õpetlane. Ta oli valmis teenima iga isandat, kes tema nina all raha kõlgutas. Ta läks isegi Ameerika imperialistide juurde ja aitas neil aatomipommi ehitada! Revolutsioonilise teaduse loomiseks peame me ümber tõukama kapitalistliku teooria musta lipu, mida esindab relatiivsusteooria!“

      Ye vaikis. Ta pidi taluma valu, mida põhjustasid raskest rauast müts ja raudplaat ta kaelas, ning tal polnud jõudu, et vastata küsimustele, mis vastust ei väärinud. Tema selja taga kortsutas kulmu ka üks tema tudengeist. Sõna võtnud tüdruk oli neljast naissoost punavalvureist kõige intelligentsem ning ta oli selgesti valmistunud, kuna teda oli enne lavale astumist nähtud võitlusseansi stsenaariumi pähe õppimas. Kellegi Ye Zhetai suguse jaoks aga mõnest hüüdlausest ei piisanud. Punavalvurid otsustasid tuua lagedale uue relva, mille nad oma õpetaja vastu olid valmis pannud. Üks neist viipas kellelegi lava kõrval.

      Rahvahulga esimeses reas tõusis püsti Ye naine, füüsikaprofessor Shao Lin. Ta astus lavale, üll halvasti istuv roheline kostüüm, mis oli selgesti mõeldud imiteerima punavalvurite sõjaväemundrit. Neil aga, kes teda tundsid, oli meeles, et ta oli sageli loengud andnud elegantses qipao’s ning tema praegune välimus tundus sunnitud ja kohmakas.

      „Ye Zhetai!“ Shao Lin ei olnud selgesti sellise teatriga harjunud, ning ehkki ta püüdis valjemini rääkida, võimendas see ka värinat tema hääles. „Sa ei arvanud, et ma püsti tõusen ning sind paljastan ja kritiseerin? Jah, varem tõmbasid sa mu haneks. Sa pimestasid mind oma reaktsioonilise maailmavaate ja arusaamaga teadusest! Nüüd aga olen ma ärkvel ning mu silmad on lahti. Nende revolutsiooniliste noorte abiga tahan ma seista revolutsiooni poolel, rahva poolel!“

      Ta pöördus näoga rahva poole. „Seltsimehed, revolutsioonilised noored, revolutsioonilised õppejõud ja töötajad, me peame selgesti mõistma Einsteini relatiivsusteooria reaktsioonilist olemust. See on kõige päevselgem СКАЧАТЬ