Kolme keha probleem. Cixin Liu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      „Eskortige ta üheskoos kuritöötõenditega täna pärastlõunal diviisi peakorterisse,“ ütles direktor Zhang osavõtmatul ilmel.

      #

      Kolm ülejäänud naisvangi oli ükshaaval minema viidud, kuni Ye jäi kambrisse üksinda. Nurgas olnud väike hunnik sütt oli otsas ning juurde ei toonud seda keegi. Tuli ahjus oli juba mõne aja eest kustunud. Kongis oli nii külm, et Ye pidi end teki sisse mässima.

Enne pimedat tuli tema juurde kaks ametnikku. Naissoost vanemat kaadrit tutvustas tema kaaslane kui keskastme rahvakohtu sõjaväelist esindajat*.

      „Minu nimi on Cheng Lihua,“ tutvustas kaader ennast. Ta oli mundrikuues ja paksude raamidega prillidega neljakümnendates eluaastates naine. Tal oli õrn nägu ning oli näha, et noorena oli ta olnud väga kaunis. Rääkides ta naeratas ning hakkas sulle otsekohe meeldima. Ye Wenjie sai aru, et sedavõrd kõrgest kaadritöötajast oli ebatavaline külastada peagi kohtu alla minevat vangi. Ta noogutas Chengile ettevaatlikult ning nihutas end, et teha talle oma kitsale koikule istumiseks ruumi.

      „Siin on väga külm. Mis teie ahjuga juhtus?“ Cheng vaatas pahaselt kongiuksel seisvat kinnipidamisasutuse ülemat. Ta pöördus tagasi Ye poole. „Hm, te olete väga noor. Isegi noorem, kui ma arvasin.“

      Ta istus koikule otse Ye kõrvale ning soris edasi pomisedes oma portfellis. „Wenjie, te olete suures segaduses. Noored on kõik ühesugused. Mida rohkem te raamatuid loete, seda suuremasse segadusse te satute. Ah, mis ma oskan öelda …“

      Ta leidis selle, mida oli otsinud, ning võttis välja väikse paberikimbu. Ta vaatas Ye’d, silmad tulvil hellust ja kaastunnet. „Aga pole lugu. Milline noor inimene ei teeks vigu? Minagi olen vigu teinud. Kui ma olin 4. väliarmee kunstirühma liige, spetsialiseerusin ma nõukogude laulude laulmisele. Ükskord poliittunnis kuulutasin, et Hiina peaks lakkama olemast omaette riik ning liituma NSV Liiduga ja saama liiduvabariigiks. Niimoodi tugevneks rahvusvaheline kommunism veelgi. Kui naiivne ma olin! Aga kes siis pole kunagi naiivne olnud? Mis tehtud, see tehtud. Kui sa teed vea, on tähtis seda viga tunnistada ja parandada. Siis saad revolutsiooni jätkata.“

      Chengi sõnad paistsid Ye’d talle lähendavat. Tohutud läbielamised olid aga Ye’le ettevaatust õpetanud. Ta ei söandanud uskuda seda headust, mis oli peaaegu nagu luksus.

      Cheng pani paberihunniku voodile Ye ette ning ulatas talle sule. „Olge hea, kirjutage sellele alla. Siis me saame ajada südamest südamesse juttu ning teie ideoloogilistele erimeelsustele lahenduse leida.“ Tema hääletoon oli nagu emal, kes püüab oma tütart sööma innustada.

      Ye silmitses paberihunnikut sõnatult ja liikumatult. Ta ei võtnud sulge kätte.

      Cheng naeratas talle andestavalt. „Wenjie, te võite mind usaldada. Mina isiklikult tõotan teile, et sellel dokumendil pole teie juhtumiga mitte midagi pistmist. Laske käia. Kirjutage alla.“

      Tema kaaslane, kes seisis sealsamas kõrval, lisas: „Ye Wenjie, esindaja Cheng püüab teid aidata. Ta on teie heaks palju tööd teinud.“

      Cheng viipas, et ta vaikiks. „See on täiesti arusaadav. Vaene laps! Te olete nii ära hirmutatud! Mõne seltsimehe poliitiline teadlikkus ei ole piisavalt hea. Mõnedel ehitusvägede liikmetel ja mõnedel rahvakohtu inimestel on nii lihtsakoelised meetodid ja nad käituvad väga ebaviisakalt. See ei kõlba kuhugi! Hea küll, Wenjie, aga äkki loete seda dokumenti? Lugege seda hoolikalt.“

      Ye võttis dokumendi kätte ning lehitses seda kongi hämaras kollases valguses. Esindaja Cheng polnud valetanud. Sel dokumendil polnud tõesti tema juhtumiga mitte midagi pistmist.

      See oli hoopis tema isa kohta. Seal olid üles tähendatud tema isa suhtlus ja jutuajamised mõnede inimestega. Info oli pärit Wenjie noorema õe Wenxue käest. Wenxue oli üks kõige radikaalsemaid punavalvureid ning oli alati innukalt isa paljastanud ja koostanud ohtraid ettekandeid tema väidetavate pattude kohta. Muist temalt pärit materjalist oli viimaks põhjustanud isa surma.

      Ye sai aga aru, et seda ettekannet ei ole õde ise kirjutanud. Wenxue kirjutas pinevas ja kannatamatus stiilis. Kui tema ettekandeid lugeda, mõjus iga rida plahvatuslikult otsekui ilutulestiku ragin. See dokument oli koostatud aga vaoshoitud, kogenud ja piinlikkuseni täpses stiilis. Kes rääkis kellega, millal, kus, millest – kõik oli kirjas kuupäeva täpsusega. Kogenematule pilgule oli see lihtsalt igav päevik, aga selles peituv kalkuleeriv ja kalk sihikindlus erines vägagi Wenxue lapsikust veiderdamisest.

      Ye ei saanud päris hästi aru, kuhu see dokument sihib, aga ta tajus, et sel oli midagi pistmist mingi tähtsa riigikaitsealase projektiga. Füüsiku tütrena arvas Ye, et tegu oli 1964. aastal käivitatud ning maailma šokeerinud kaksikpommi projektiga, mis andis Hiinale tema esimese aatomi- ja esimese vesinikupommi.

      Kultuurirevolutsiooni tollel perioodil oli kõrgel kohal töötava inimese ametist kõrvaldamiseks vaja koguda tõendeid puudujääkide kohta valdkondades, mis olid tema vastutusalas. Selliste poliitiliste mahhinatsioonide sepitsejate jaoks oli kaksikpommi projekt aga kõva pähkel. Et kultuurirevolutsioon seda ei häiriks, oli see kõige kõrgema juhtkonna tugeva kaitse all. Kurjade plaanidega inimestel oli keeruline sinna oma küüsi taha saada.

      Perekondliku tausta tõttu ei vastanud isa poliitilistele nõudmistele ega töötanud kaksikpommi projektis. Ta oli selle jaoks teinud vaid vähetähtsat teoreetilist tööd. Teda oli aga lihtsam ära kasutada kui neid, kes töötasid vahetult kaksikpommi projekti kallal. Ye Wenjie ei osanud öelda, kas dokumendi sisu vastas tõele või mitte, aga ta oli üsna kindel, et iga viimane kui märk ja kirjavahemärk selles oli poliitiline relv. Lisaks neile, kes olid nende relvade lõplikuks sihtmärgiks, võis see dokument muuta loendamatult paljude teistegi inimeste saatust.

      Dokumendi lõpus oli suurte märkidega kirjas tema õe allkiri ning Ye Wenjielt oodati, et ta sellele tunnistajana alla kirjutaks. Ta pani tähele, et kolm tunnistajat olid oma allkirjad juba andnud.

      „Ma ei tea nendest jutuajamistest mitte midagi,“ ütles Ye vaikselt. Ta pani dokumendi käest.

      „Kuis nii? Paljud neist toimusid teie oma kodus. Teie õde teadis neist. Küllap teate teiegi.“

      „Tõesti ei tea.“

      „Aga need jutuajamised leidsid tõepoolest aset. Uskuge meid.“

      „Ma ei öelnudki, et see ei ole tõsi. Kuid ma tõesti ei ole neist teadlik. Seega ei saa ma alla kirjutada.“

      „Ye Wenjie!“ Chengi kaaslane astus sammu lähemale. Cheng aga peatas ta taas. Ta nihkus Ye’le veelgi lähemale istuma ning võttis ühe tema külma käe enda kätte.

      „Wenjie, ma panen oma kaardid lauale. Teie juhtumi puhul on süüdistajal kaunis palju mänguruumi. Ühest küljest võime me selle pisendada juhtumiks, kus haritud noor lasi reaktsioonilisel raamatul end petta – see pole teab mis suur asi. Meil pole vaja isegi kohtuprotseduure läbida. Te osalete poliitkursusel, kirjutate mõned enesekriitilised ettekanded ning lähete tagasi ehitusvägedesse. Teisest küljest võime me aga seda juhtumit menetleda täiel määral. Wenjie, võtke teadmiseks, et teid võidakse kuulutada aktiivseks kontrrevolutsionääriks. Selliste poliitiliste juhtumitega, nagu seda on teie oma, on kõik süüdistusorganid ja kohtud pigem ülemäära ranged kui liiga leebed. See tuleb sellest, et teie liiga range kohtlemine oleks lihtsalt meetodi vale kasutamine, liiga leebe kohtlemine oleks aga viga poliitilises suunavalikus. Lõpliku otsuse teeb aga ikkagi sõjaväeline kontrollkomisjon. Seda räägin ma teile mõistagi üksnes omavahel.“

      Tema СКАЧАТЬ