Kolme keha probleem. Cixin Liu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jäi vaikseks. Kosta oli vaid sule kraapimist vastu paberit. Ye tajus Baist õhkuvat saepurulõhna. Esimest korda pärast isa surma tundis ta südames soojust ning ta lasi end lõdvaks ja lubas hetkeks langeda kõike kahtlustaval kaitsevallil maailma eest.

      Enam kui tunni pärast oli kiri ümber kirjutatud. Ye kirjutas Bai dikteerimise järgi ümbrikule aadressi ning tõusis püsti ja jättis hüvasti. Uksel pöördus ta ümber.

      „Anna oma kuub minu kätte. Ma pesen selle puhtaks.“ Ye oli omaenda julgusest üllatunud.

      „Ei! Ma ei saa seda teha.“ Bai vangutas pead. „Ehitusväe naisvõitlejad töötavad päev päeva järel sama kõvasti kui mehed. Mine parem tagasi ja puhka. Homme pead sa kell kuus ärkama ja mägedesse tööle minema. Ah jaa, Wenjie, ma lähen ülehomme diviisi peakorterisse tagasi. Ma räägin oma ülemustega sinu olukorrast. Võib-olla on sellest kasu.“

      „Aitüma. Aga mulle meeldib siin. Siin on vaikne.“ Ye vaatas Suur-Hingani mägede sünge metsa kuuvalgel paistvat ähmast piirjoont.

      „Kas sa põgened millegi eest?“

      „Ma lähen nüüd ära,“ ütles Ye tasa ning läkski.

      Bai vaatas, kuidas naise sale kogu kuuvalgusse kadus. Siis tõstis ta pilgu süngele metsale, mida ta oli näinud naist hetk varem silmitsevat.

      Radarimäe otsas kaugel eemal tõusis taas hiiglaslik antenn, mis helkis külmalt ja metalselt.

      #

      Ühel keskpäeval kolm nädalat hiljem kutsuti Ye Wenjie raielaagrist kompanii peakorterisse välja. Kontorisse sisenedes tajus ta otsekohe, et seal valitseb vale meeleolu. Lisaks kompanii komandörile ja poliitinstruktorile oli ruumis veel keegi range ilmega võõras. Võõra ees kirjutuslaual oli must kohver ning selle kõrval ümbrik ja raamat. Ümbrik oli avatud ning raamat oli toosama „Hääletu kevade“ eksemplar, mida Ye Wenjie oli lugenud.

      Noil aastail olid kõik omaenda poliitilise situatsiooni kohalt väga tundlikud. Ye Wenjiel oli see taju iseäranis tugev. Ta tundis maailma enda ümber kokku tõmbuvat nagu sulguvat kotisuud ning kõik rõhus teda.

      „Ye Wenjie, see on diviisi poliitosakonna direktor Zhang. Ta tuli siia asja uurima.“ Ye Wenjie poliitinstruktor osutas võõra poole. „Me loodame, et sa teed meiega täielikku koostööd ja räägid tõtt.“

      „Kas teie kirjutasite selle kirja?“ küsis direktor Zhang. Ta tõmbas kirja ümbrikust välja. Ye sirutas selle järele käe, kuid Zhang hoidis kirjast kinni ning näitas talle seda lehthaaval, kuni jõudis viimase leheküljeni, mis huvitas Ye’d kõige rohkem.

      Alla oli kirjutatud „Revolutsioonilised massid“.

      „Ei, ma ei kirjutanud seda.“ Ye raputas hirmunult pead.

      „Aga see on teie käekiri.“

      „On küll, aga ma kirjutasin selle lihtsalt kellegi jaoks ümber.“

      „Kelle?“

      Kui Ye’d kompaniis ebaõiglaselt koheldi, ta tavaliselt ei protesteerinud. Ta kannatas selle vaikselt välja ega mõelnudki kellegi teise asjasse mässimise peale. Sedapuhku olid aga lood teised. Ta sai väga hästi aru, mida see tähendas.

      „Ma aitasin üht Kõrge Tootlikkuse Uudiskirja ajakirjanikku. Ta oli mõne nädala eest siin. Tema nimi on –“

      „Ye Wenjie!“ Direktor Zhangi mustad silmad olid tema peale sihitud kui kaks relvatoru. „Ma hoiatan teid: katsed süüd teistele veeretada teevad teie olukorda üksnes halvemaks. Me oleme seltsimees Bai Muliniga asjad juba selgeks teinud. Tema puutus asjasse üksnes niipalju, et pani selle kirja teie juhiste järgi Hohhotis posti. Tal polnud aimugi, mis seal seisab.“

      „Kas ta … kas tema rääkis seda?“ Ye tundis, kuidas tal läheb silme eest mustaks.

      Direktor Zhang ei vastanud, vaid võttis hoopis raamatu kätte. „Teie kiri oli ilmselgelt ajendatud sellest raamatust.“ Ta näitas raamatut kompanii direktorile ja poliitinstruktorile. „„Hääletu kevad“ ilmus Ameerika Ühendriikides 1962. aastal ning sel on kapitalistlikus maailmas olnud üsna suur mõju.“

      Siis võttis ta portfellist ühe teise raamatu. Selle kaas oli valge, mustade märkidega. „See on selle hiinakeelne tõlge. Asjaomased võimud jaotasid seda valitud kaadritele ametialaseks kasutamiseks, et seda oleks võimalik kritiseerida. Nüüdseks on võimud sellele andnud oma selge hinnangu: see raamat on toksiline reaktsiooniline propaganda. See asub puhta ajaloolise idealismi positsioonile ning käib välja teooria viimsepäeva saabumise kohta. Keskkonnaprobleemide käsitlemise kattevarjus püüab see õigustada kapitalistliku maailma lõplikku mandumist. See raamat on sisult äärmiselt reaktsiooniline.“

      „Aga see raamat … see pole minu oma.“

      „Asjaomased võimud määrasid seltsimees Bai seda tõlkima. Seetõttu on selle raamatu tema käes olemine täiesti põhjendatud. Muidugi on ta süüdi selles, et ta oli hooletu ja lasi selle teil ära varastada, kui ta oli ehitusvägede juurde tööle määratud. Sellest raamatust saite te intellektuaalsed relvad sotsialismi ründamiseks.“

      Ye Wenjie hoidis keele hammaste taga. Ta teadis, et on juba sügaviku põhjas. Igasugune vastupanu oli asjatu.

      #

      Ehkki mõni hiljem avaldatud teatud ajalooline dokument väidab vastupidist, polnud Bai Mulinil algusest peale plaanis Ye Wenjied süüdi lavastada. Kiri, mille ta Pekingisse juhtkonnale saatis, oli tõenäoliselt ajendatud tõelisest vastutustundest. Toona saatsid paljud inimesed juhtkonnale kirju kõiksugustel isiklikel teemadel. Enamikule neist kirjadest ei vastatud kunagi, kuid selliste kirjade tulemusena tõusid mõned inimesed üleöö komeedina poliitikataevasse, mõnd teist tabas aga katastroof. Toonased poliitilised hoovused olid erakordselt keerulised. Ajakirjanikuna uskus Bai, et suudab neis hoovustes orienteeruda ja ohtlikult delikaatseid teemasid vältida, kuid ta oli ülemäära enesekindel ning tema kiri sattus miiniväljale, mille olemasolust tal aimugi polnud. Kui ta kuulis, millise vastuvõtu osaliseks see kiri sai, sai tohutu hirm kõigest võitu. Iseenda päästmiseks otsustas ta ohverdada Ye Wenjie.

      Pool sajandit hiljem olid kõik ajaloolased ühel meelel, et see 1969. aasta sündmus oli inimkonna ajaloos pöördelise tähtsusega.

      Baist sai ilma ette kavatsemata oluline ajalooline tegelane. Ise ta seda teada ei saanud. Ajaloolased panid ta ülejäänud sündmustevaese elu pettunult kirja. Ta jätkas tööd Kõrge Tootlikkuse Uudiskirjas kuni 1975. aastani, mil Sise-Mongoolia Tootmis- ja Ehitusväed laiali saadeti. Ta lähetati tööle ühte Kirde-Hiina linna teadusassotsiatsiooni juurde, kus ta töötas kaheksakümnendate aastate alguseni. Seejärel emigreerus ta Kanadasse, kus õpetas Ottawas hiina koolis kuni 1991. aastani, mil suri kopsuvähki. Terve oma ülejäänud elu vältel ei maininud ta Ye Wenjied kordagi ning pole teada, kas ta oma tegude pärast ka süümepiinu ja kahetsust tundis.

      #

      „Wenjie, kompanii on sind äärmiselt hästi kohelnud.“ Kompanii komandör puhus välja paksu Mohe tubakasuitsu pilve. Ta vaatas maha ja rääkis edasi. „Sünnipära ja perekondliku tausta tõttu oled sa poliitiliselt kahtlane. Me oleme aga sind alati omaks pidanud. Poliitinstruktor ja mina oleme mõlemad sinuga korduvalt rääkinud sinu kalduvusest inimestest eemale hoiduda ning sellest, kuidas sa ei suuda leida endas motivatsiooni areneda. Me СКАЧАТЬ