Kolme keha probleem. Cixin Liu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Wenjie,“ jätkas Cheng. „Mu süda murduks, kui mu silmad peaksid nägema, kuidas teiesuguse haritud noore inimese elu läheb sellise asja pärast elu hukka. Ma tõesti tahan teid päästa. Palun, tehke koostööd. Vaadake mulle otsa. Kas te arvate, et ma teeksin teile liiga?“

      Kuid Ye ei vaadanud esindaja Chengile otsa. Selle asemel nägi ta hoopis isa verd. „Esindaja Cheng, ma ei ole teadlik selles dokumendis üles tähendatud sündmustest. Ma ei saa sellele alla kirjutada.“

      Cheng Lihua jäi vaikseks. Ta silmitses Ye’d mõnd aega ning kongi külm õhk tundus tahkeks muutuvat. Siis pistis ta dokumendi aeglaselt tagasi portfelli ning tõusis. Lahke ilme ei kadunud ta näolt, kuid tardus sinna nagu kipsist mask. Endiselt lahke ja kaasatundva olekuga astus ta kongi nurka, kus oli ämber pesuveega. Ta tõstis selle üles ning kallas pool vett Ye peale ning teise poole tema tekile, liigutused hetkekski minetamata metoodilist rahu. Siis viskas ta ämbri põrandale ning astus kongist välja, jäädes vaid hetkeks seisma ja pomisedes: „Põikpäine väike lits.“

      Kinnipidamisasutuse ülem lahkus viimasena. Ta põrnitses külmalt läbimärga ja tilkuvat Ye’d ning lõi kongiukse pauguga kinni ja pani lukku.

      Läbi märgade riiete pitsitas Sise-Mongoolia talvekülm Ye’d kui hiiglase rusikas. Ta kuulis oma hammaste plaginat, kuid lõpuks hääbus ka see heli. Külm tungis tal lihast ja luust läbi ning maailm muutus ta silmis piimjasvalgeks. Ta tundis, et kogu universum on hiiglaslik jääkamakas ning et tema on ainuke elusäde selle sees. Tema, tütarlaps, kes hakkas surnuks külmuma, kel polnud isegi peotäit tikke, üksnes illusioonid …

      Jääkamakas tema ümber muutus järk-järgult läbipaistvaks. Ta nägi enda ees kõrget hoonet. Selle katusel vehkis üks noor tütarlaps erepunase lipuga. Laia lipu taustal oli elava kontrastina tema sale kogu. See oli tema õde Wenxue. Sestpeale, kui Wenxue oma reaktsioonilistest õpetlastest perekonnaga sidemed katkestas, ei kuulnud Wenjie temast enam mitte midagi. Vaid hiljuti oli ta teada saanud, et väike õde oli ühes punavalvurite kildkondade vahelises sõjas kahe aasta eest hukkunud.

      Ye silme all sai lipuga vehkivast kogust Bai Mulin, kelle prillidelt peegeldusid hoone jalamil möllavad leegid, seejärel muutus see esindaja Chengiks, siis Ye emaks Shao Liniks, siis ta isaks. Lipukandja aina muutus, kuid lipp lehvis lakkamatult nagu mõni igavene pendel, mis loendas nulli tema lühikest elu.

      Vähehaaval tõmbus lipp ähmaseks. Kõik tõmbus ähmaseks. Universumit täitev jää sulges ta taas enda keskele. Sedapuhku oli see jää aga must.

      * Tõlkija märkus: Hiina kommunismi kontekstis ei tähenda „kaader“ mitte gruppi, vaid üht partei- või riigitöötajat.

      * Autori märkus: kultuurirevolutsiooni selles faasis oli enamik kesk- ja kõrgema astme rahvakohtuid ja prokuratuure sõjaliste komisjonide kontrolli all. Sõjaväelisel esindajal oli kohtuasjades otsustav hääl.

      3. peatükk

      Punane Rannik I

      Ye Wenjie kuulis valju katkematut mürinat. Ta ei teadnud, kui kaua aega vahepeal möödunud oli.

      Müra oli kõikjal ümberringi. Tema ähmasele teadvusele jäi mulje, justkui mõni hiigelsuur masin puuriks või saeks seda jääkamakat, mille sees ta oli. Maailm oli endiselt vaid üks suur pimedus, kuid müra muutus aina tõelisemaks ja tõelisemaks. Viimaks oli ta kindel, et selle müra allikas ei ole ei taevas ega põrgu.

      Ta adus, et ta silmad olid endiselt kinni. Pingutuse saatel kergitas ta oma raskeid laugusid. Esimene asi, mida ta märkas, oli sügavale lakke kinnitatud valgusti. See ergas hämaralt ning seda kattis nähtavasti kaitseotstarbeline metallvõre. Lagi paistis olevat tehtud metallist.

      Ta kuulis mehehäält vaikselt oma nime lausumas.

      „Teil on kõrge palavik,“ ütles mees.

      „Kus ma olen?“ Ye hääl oli nii nõrk, et ta ei olnud kindel, kas see oli tema enda oma.

      „Helikopteris.“

      Ye tundis end jõuetult ja vajus taas unne. Tukkudes pakkus müra talle seltsi. Peagi ärkas ta taas. Tundetus oli kadunud ning valu kinnitas taas kanda. Ye pea ja liigesed valutasid ning hingeõhk tundus olevat põletavtuline. Ta kurk valutas nii väga, et sülge neelata oli sama hea, kui neelata põlevat sütt.

      Ta pööras pead ning nägi kaht meest samasugustes mundrites, nagu oli olnud seljas esindaja Chengil. Erinevalt temast oli aga mõlemal mehel peas otsaette õmmeldud punatähega Rahvavabastusarmee puuvillane müts. Meeste sinelid olid lahti nööbitud ning ta nägi nende sõjaväemundrite kraedel punaseid eraldusmärke. Üks meestest kandis prille.

      Ye märkas, et temalgi oli sinel peal. Tal olid seljas kuivad ja soojad riided.

      Ta püüdis end istuli ajada ning endalegi üllatuseks sai sellega hakkama. Ta vaatas teise seina illuminaatorist välja. Pilved sõudsid aeglaselt mööda ja neilt peegeldus päikesevalgus. Ta pööras pilgu kõrvale. Kitsas kabiin oli täis sõjaväeroheliseks värvitud raudkaste. Teisest illuminaatorist nägi ta rootorite veiklevaid varje. Ta oli tõesti helikopteris.

      „Heitke parem pikali tagasi,“ ütles prillidega mees. Ta aitas Ye pikali ning pani talle sineli tagasi peale.

      „Ye Wenjie, kas teie kirjutasite selle artikli?“ Teine mees sirutas talle silme ette avatud ingliskeelse ajakirja. Artikli pealkiri oli „Faasipiiride olemasolu võimalikkus Päikese kiirgusvööndis ning nende peegeldavad omadused“. Ta näitas Ye’le ajakirja kaant: see oli 1966. aastast pärit The Journal of Astrophysics.

      „Muidugi kirjutas. Miks seda üldse küsida on vaja?“ Prillidega mees tõstis ajakirja eemale ja esitles siis mehi. „See on Punase Ranniku poliitkomissar Lei Zhicheng. Mina olen baasi peainsener Yang Weining. Maandume umbes tunni aja pärast. Seni parem puhake.“

      Teie olete Yang Weining? Ye ei öelnud midagi, aga ta oli rabatud. Ta nägi, et mehe näoilme oli rahulik ning ta ilmselt ei tahtnud teistele välja näidata, et nad tunnevad teineteist. Yang oli olnud üks Ye Zhetai lemmikõpilasi. Selleks ajaks, kui tema oma kraadi kätte sai, oli Wenjie alles esimesel kursusel.

      Tal oli selgesti meeles, kuidas Yang esimest korda neile külla tuli. Ta oli just alustanud oma doktoriõpinguid ning tal oli vaja professor Ye’ga arutleda oma uurimistöö suuna üle. Yang ütles, et ta tahtis keskenduda eksperimentaalsetele ja rakenduslikele probleemidele ning hoiduda teooriast.

      Ye Wenjiel oli meeles, kuidas ta isa toona ütles: „Ma pole selle mõtte vastu, kuid meil on ikkagi teoreetilise füüsika osakond. Miks te tahate teooriast hoiduda?“

      Yang vastas: „Ma tahan pühenduda praegusele ajastule, teha midagi, millest on päriselus kasu.“

      Wenjie isa ütles: „Teooria on rakenduse alus. Kas füüsikaseaduste avastamine pole siis kõige suurem panus meie ajastusse?“

      Yang kõhkles hetke ning ütles siis välja, mis talle päriselt muret tegi: „Teoorias on lihtne ideoloogilisi vigu teha.“

      Seepeale ei olnud isal enam midagi kosta.

      Yang oli väga andekas, tal olid head matemaatikateadmised ning väle mõistus. Oma lühikese doktoriõppe vältel aga hoidis ta oma juhendajast alati aupaklikku kaugusse. СКАЧАТЬ