Sõbrad, kes jäävad. Mischief Bay, 2. raamat. Сьюзен Мэллери

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rasedaks jääda olid nõrgestanud Hayley organismi ja teinud pangakonto tühjaks. Nad oli sellest kõigest emotsionaalselt kurnatud.

      Aga Hayleyl olid köögiremondi mittetegemiseks teised põhjused. Mõne arust isekad. Aga tema vastuväide oli see, et teised ei saa aru, mida tema on pidanud läbi elama. Mis tunne on mitte saada seda ainsat asja, mida sa kõige rohkem tahad.

      Tal oli plaan. Lootus polnud veel kadunud. Ta ei kavatsenud alla anda.

      „Ehituspoes on saali tagumises osas odava väljamüügi osakond,“ ütles ta. „Lähme pärast õhtusööki sinna ja vaatame, kas neil on seal mõnd sellist värvi, mis meile meeldib. Meil läheb vaid paar purki kontori ja magamistoa jaoks. Ja mõtlesin, et võiksime ka köögi üle värvida.“

      Robi kulm läks kipra. „Sa pead silmas neid värvipurke, mida keegi ei taha?“

      „Mitte et ei taha. Need said lihtsalt vale tooni, kui üritati värve kokku sobitada, või siis ostetu ei meeldinud. Sealt võib saada värvi, mille eest maksad dollari liitrilt.“

      „Ma tean, kui väga sa üritad säästa, aga minu arust võime küll kulutada raha sellise värvi peale, mis meile meeldib, mis siis, kui selle eest tuleks maksta täishinda.“

      Rob aasis. Hayley kuulis seda ta hääles, nägi seda ta leebes naeratuses. Ta sundis end pingevabaks ning leppima Robi sõnadega just nii, nagu need olid mõeldud. Ning mitte kriiskama, et nad vajavad iga viimset kui senti. Et beebid maksavad raha ja tema puhul maksab rasedaks jäämine veelgi rohkem.

      Aga nad olid sel teemal ja muudel teemadel juba niigi küllalt tülitsenud. Selleks, et järgmised kuud üle elada, vajas ta Robi toetust. Nad peavad moodustama meeskonna. Järgmisel aastal samal ajal on kõik teisiti. Siis on neil perekond. Ta oli selles täiesti kindel. Sest ta teadis, et seekord sünnib ime.

      KOLMAS PEATÜKK

      „EMME, kas Boomer ja Jasmine saavad abielluda?“ küsis Kennedy. Oli reede õhtupoolik ja nad olid autos.

      „Ei saa.“

      „Sellepärast, et nad ei meeldi teineteisele?“ küsis Kenzie.

      „Neil pole teineteise vastu midagi,“ vastas Gabby, peatades auto teiste taga, kes olid tulnud suuremaid lapsi suvelaagrist koju viima. Loomulikult oli see teisel pool parki ja algas hommikul samal ajal kui see, kus käisid kaksikud. Gabby ei saanudki aru, mida küll linnavalitsus mõtles, kui korraldas laagrite alguse- ja lõpuajad ja lisaks veel liikluse, mis oli hommikul ühtedel tänavatel ajutiselt ühesuunaline, õhtul teistel. Ta lootis, et oma arust üritasid nad tagada liikluse sujuvust. Et keegi ei itsitanud, nähes tulemust, kui kahte vanusegruppi kuuluvate lastega emad hüppasid pükstest välja, et olla ühel ja samal ajal kahes erinevas kohas.

      „Nemad ei saa sellepärast abielluda, et Boomer on koer ja Jasmine on kass ja koduloomad ei abiellu.“

      „Aga kui nad armastavad teineteist?“ Kenzie hääl oli küsimust esitades unelev. Viieaastase lapse muinasjutud lõppesid pea alati „teineteise armastamisega“. Ja „õnnelikult kuni surmani“, mis oli sisuliselt sama asi.

      Gabby peast käis läbi mõte, et kui ta oleks parem ema, leiaks ta lastele ettelugemiseks lugusid, mis toetavad rohkem loovust ja paremat maailmatunnetust. Kus naised juhivad firmasid või loovad oma ettevõtte või neist saavad arstid, mitte printsessid, kes abielluvad sellepärast, et nad on ilusad ja elutud.

      Ta leidis, et selle probleemi peale võib mõelda mõnel teisel päeval, kuid oigas pilku autokellale heites.

      Ta oli viis minutit hilinenud, sest kaksikud keeldusid autosse istumast, kui ta neile järele läks. Taas need nõmedad turvatoolid. Nendega oli iga päev üks suur jama.

      Pikas autoderivis tollhaaval edasi liikudes mõtles ta, et tuleb veel tunnike vastu pidada ja siis saab end lõdvaks lasta. Ta annab lastele süüa ja läheb siis ülemisele korrusele oma vannituppa ja mõnuleb vannis ning Andrew...

      „Seep!“

      Sellest vingemat vandesõna ei saanud ta endale lubada. Sest lähiajal ei saanud ta endale vanni lubada. Ta oli täiesti unustanud, et nad pidid õhtul Andrew’ga ühele üritusele minema. Vist mingi Andrew’ tööga seotud üritus. Või poliitiline. Ta ei mäletanud. Kaks korda seep. Kas mustad püksid on keemilisest kätte saadud?

      Tema taga seisev auto andis signaali. Gabby taipas, et oli jätnud oma ja eesoleva auto vahele väikese augu. Ta nihkus edasi, üritades samal ajal mõelda, mida küll selga panna, kuulates ühe kõrvaga, kuidas Kenzie ja Kennedy arutasid, mida Jasmine võiks kanda, juhul kui ta saaks Boomeriga abielluda. Neid ei ajanud segadusse mitte niivõrd kleit kui pruudikimp. Kuidas kass sellega altari ette kõnniks?

      Gabby vaatas pargiservas seisvaid üksikuid lapsi ja leidis nende seast Makayla. Kasutütar oli pikka kasvu ja võimatult pikkade jalgadega. Ta heledad juuksed ulatusid poolde selga. Ta kandis lühikeste pükste peal avarat varrukateta särki. Ta oli ilus ja ikka veel pisut vilajas, aga paari aasta pärast on ta sundimatu ilu selline, mida kõik naised kadestavad.

      Makayla meenutas vägagi oma rabavalt ilusat ema. Gabby tundis end nende kõrval lühikesena ja paksu tagumikuga, kuigi see polnud Makayla süü.

      Ta peatas auto ja vaatas, kuidas tüdruk autole läheneb. Makayla meeleolu hinnata püüdes tõmbus tal sisimas krampi. Sel nädalavahetusel pidi tüdruk minema ema juurde, mis tähendas, et ta tuju võib olla hea või halb.

      „Tere,“ tervitas Gabby rõõmsalt, kui Makayla autoukse avas.

      „Tere.“ Makayla istus sisse, kinnitas turvavöö ja pöördus kaksikute poole. „Tere, pontsikud.“

      „Makayla!“ tervitasid tüdrukud teda rõõmsalt.

      „Meie arust peaks Boomer ja Jasmine abielluma,“ lisas Kennedy. „Valges kleidis.“

      „Äh. Minu arust ei sobi Boomerile valge kleit või mis teie arvate?“

      Kaksikud puhkesid naerma. Gabby naeratas, kujutades ette valges tüllkleidis taksikoera.

      „Mitte Boomer,“ parandas Kenzie. „Jasmine.“

      „Ah soo, no see on hoopis teine lugu.“

      Gabby pinge andis järele. Makayla tuju oli normaalne. Sel nädalal ei oota ees karjumine ja uste paugutamine. Ega pahur vaikimine. Ta seab end ema juurde minekuks valmis ja on nelikümmend kaheksa tundi ära. Võimalik, et pühapäeva õhtu tuleb kohutav – nii see tavaliselt oli –, aga pole mõtet nii pikalt ette mõelda.

      Viieteistkümneaastastele omased meeleolumuutused olid Makaylal suhte tõttu emaga võimendatud. Nende suhe oli parimal juhul ettearvamatu. Vahel tahtis Candace olla täiel määral ema, hetk hiljem aga leidis, et tütar on talle üksnes tüliks. Kahjuks polnud tal midagi selle vastu, et seda fakti ka Makaylaga jagada.

      Gabby üritas mõista, et sellega kaasnevad raevuhood ja masendus polnud temaga seotud. Makaylal oli vajadus kedagi süüdistada ja tema oli turvaline sihtmärk. Kui asjad läksid keeruliseks, oli alati võimalik otsida lohutust šokolaadist ja teadmisest, et olgu mis on, Makayla armastab oma poolõdesid.

      Gabby sõitis läbi reedeõhtuse liikluse. Lühikese jupi läbimiseks Pacific Coast Highwayl kulus ligemale veerand tundi, aga oma rajooni СКАЧАТЬ