Sõbrad, kes jäävad. Mischief Bay, 2. raamat. Сьюзен Мэллери

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pihkudes ja silitasid koerale toetudes ta siidist karva. Jasmine vaatas kraanikausi juures matil lamades kõike pealt, just nagu tema oleks siin peremees. Ja nii see ilmselt oligi. Jasmine’ile meeldis olukordi kontrollida.

      „Mis sa selga paned?“ küsis Kenzie. „Sa teed end ilusaks.“

      „Tänan. Selles ma veel kahtlen.“

      „Kleit,“ teatas Kennedy. „Ja kontsad.“

      Sest kaksikutele meeldis täiskasvanuid mängides kontsakingi kanda.

      „Ja huulepulk,“ lisas Kenzie.

      Gabby pani aluspesu selga ja läks suurde garderoobi, mida ta Andrew’ga jagas. Kui Andrew pool oli korras ja kõik riided tüüpide ja värvide järgi organiseeritud, siis tema poolel ei valitsenud nii suur kord. Mõned asjad olid riidepuude all põrandal maas. Ta ei osanudki öelda, kas see oli nii mõeldud või oli Jasmine need maha tõmmanud, ja praegu polnud õige hetk seda uurida.

      Sisseehitatud kummut ja topeltstanged oleksid asja parandanud, aga millegipärast ei jõudnud ta selleni. Vähemalt oma poolel mitte. Andrew’ sahtlid olid piinlikus korras. Sokid olid sorteeritud värvide järgi, trennisärgid ja alussärgid eraldi. Miks see küll nii oli? Tema pani ju riided pärast pesemist ära. Nii et ta hoolitses Andrew’ asjade korrasoleku eest, kuid lasi enda poolel valitseda kontrollitud kaosel.

      Aga praegu polnud nende põhjuste üle arutlemiseks õige aeg, mõtles ta oma stangelt talutavalt puhast ja pisut peenemat musta kleiti otsides. Ta leidis selle taganurgast karvase roosa hommikumantli kõrvalt, mis talle üldse ei meeldinud.

      Põlvini kleit oli pikkade varrukatega ja rinnaosa topeltkangast. Ta polnud seda mõnda aega kandnud, aga see tundus küllalt puhas. Kui jätta välja hommikumantli karvad, mille saab rulliga eemaldada. Hoopis tõsisem küsimus oli aga see, kas kleit talle ka selga läheb.

      Kuskil peaks olema Spanx-kombinee, aga enne, kui taluda selle kandmisega kaasnevat alandust, tahtis ta näha, kas see kleit tuleks üldse kõne alla. Ta tõmbas kleidi küljeluku lahti ja ajas selle üle pea.

      Varrukad tundusid kitsad ja kangas kiskus rindade kohalt. Ta sikutas ja tiris ja vedas, kuni sai kleidi selga. Kuid juba enne, kui ta jõudis luku kinni tõmmata, oli tal selge, et asi pole nii lihtne.

      Kleit nägi ta seljas välja kohutav. See tõi esile täidlase piha ja rasvarulli selle kohal. Luku juures oli kümnesentimeetrine vahe ja polnud lootustki, et see võiks kinni minna. Siin ei aita isegi Spanx.

      Kui palju ta siis õieti kaalub? Ta polnud juba ligemale aasta aega kaalule astunud. Pärast tüdrukute sündi olid mõned kilod peale jäänud, aga praegune olukord oli ootamatu. Ega ta siis ometigi olnud veel kaalus juurde võtnud?

      Mõeldes küpsisele, mille ta reeglina pärast hommikusööki endale lubas, ja šokolaadivarule öökapisahtlis, otsustas ta mitte teemast kõrvale kalduda. Andrew on iga hetk kodus. Cecelia on kohe kohal, Makaylat tabab enne ema juurde minekut kriis ja kaksikud on vait ja saavad ise endaga hakkama kõigest kakskümmend minutit korraga. Aeg hakkab kohe otsa saama.

      Ta võttis kleidi seljast ja viskas põrandale ning haaras mustad püksid, mis ikka hädast välja aitasid. Püksid olid värvlist välja veninud ja tuleks välja vahetada, aga see kõik pole praegu oluline. Need lähevad jalga.

      Ta pani püksid jalga ja otsis sinna juurde midagi, mis oleks asjalik ja samas pidulik. Ta leidis musta jaki, mis aitas alati hädast välja, aga sellel oli rinnal plekk. Ta lappas riidepuid, püüdes mõelda, mida tal veel on, mis pole liiga väike, liiga kulunud või liiga inetu. Ta kõri nööris paanika. Ta peas tiksus kohutava kiiruga kell ja sellele lisandus õudutekitav arusaam, et ta oli mingil hetkel paksuks läinud.

      Ta märkas ülemise stange tagumises otsas punast varrukat. Ta tõmbas pluusi riidepuult ja hingas kergendatult. Okei, värv pole just parim, aga siidpluus on avar ja istub. Kangas oli pisut läbipaistev ning sellesse oli põimitud kuldne niit, mis talle eriti ei meeldinud. Tal polnud aimugi, miks ta oli selle üldse ostnud. Aga ta oli ikkagi tänulik, et tal on vähemalt midagi selga panna.

      Ta pani selga lihtsa musta alussärgi, haaras punase pluusi ja läks kiiruga tagasi vannituppa. Kaksikud lamasid Boomeri vastas. Jasmine’i polnud näha. See polnud mingi üllatus – kassil oli suurepärane enesealalhoiuinstinkt. Ta tundus tajuvat väga hästi, millal majas on tulemas mingi kriis, ning kadus enne, kui see jõudis vallanduda.

      Meik, mõtles Gabby kuumi rulle sisse lülitades paaniliselt. Juuksed lokkida, meikida, õhtusöök, Makayla, Cecelia, loomadele süüa, kaksikutega rääkida ja uksest välja. Ta veenis end, et see on võimalik. Ebatõenäoline, aga võimalik.

      Ta viskas punase pluusi vanniservale. Kennedy kirtsutas nina.

      „Emme, sa ütlesid ju, et paned kleidi.“

      „Ei, seda ütlesid sina. Minule meeldivad püksid.“

      „Sa oled ikkagi ilus,“ kiitis Kenzie lojaalselt.

      „Tänan, kallis.“

      „Issile meeldib, kui sa kannad kleiti.“ Kennedy ilme oli kangekaelne. „Ja kontsi.“

      „Ma panengi kontsakingad.“ Mitte eriti kõrged, mõtles Gabby, tundes juba, kuidas varbad protestivad.

      „Gabby, kus mu valged püksid on?“ küsis vannitoa uksel seisev Makayla. „Panin need hommikul pessu.“

      Gabby haaras kammi. Ta eraldas salgu ja keeras rulli juustesse. „Reedeti ei pese ma valget pesu. Valget pesu pesen esmaspäeviti ja neljapäeviti.“

      „Aga sa ju teadsid, et mul on neid nädalavahetusel vaja.“ Makayla oli ärritunud näoga ja ta hääl tõusis. Oht. „Sa meelega ei pesnud neid ära.“

      Kaksikud vaatasid teineteisele otsa. Ühesugused suud moodustasid täiuslikud O-d oodates, mis edasi saab.

      Igal reedel, kui Makayla läks ema juurde, kaasnes sellega kriis, tüli või midagi. Ja see oli alati tema süü. Seep, seep, seep.

      Gabby vaatas kasutütrele otsa. Taas kord läksid ta mõtted hetkeks mujale, kui ta nägi, kui ilus tüdruk on ja kuidas suure osa Makayla elust määrab ära tema ilu. Oh, oleks ka ise niimoodi neetud, mõtles Gabby kurvalt.

      „Makayla, sa ju tead, et mul on pesupesemisgraafik. Nii on see olnud sellest ajast peale, kui sa kahe aasta eest meie juurde elama tulid. Valget pesu pesen ma esmaspäeviti ja neljapäeviti. Kui sul on erisoove, siis aitan rõõmuga, aga sa ei öelnud, et need on mustad. Mul polnud aimugi, et need on pesus.“

      Makayla silmad läksid märjaks. „Sa oleksid pidanud vaatama.“

      See väide oli ebaõiglane ja tekitas Gabbyl rinnus pitsituse. Hinga sügavalt sisse. „Ja sina oleksid võinud ju mulle seda öelda. Ega ma mõtetelugeja ole. Kas sul midagi muud pole siis kaasa võtta?“

      „Ei, nädalavahetus on rikutud!“

      „Kuidas nii?“

      See küsimus kostis magamistoast. Gabby tundis, kuidas pitsitus rinnus pisut järele andis. Kaksikud ajasid end jalule ja tormasid kõneleja poole, Boomer samuti.

      Hüüetele „Issi! Issi!“ lisandus Boomeri klähvimine ja Makayla kurtmine, et tal pole valgeid pükse.

СКАЧАТЬ