Sõbrad, kes jäävad. Mischief Bay, 2. raamat. Сьюзен Мэллери

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis siis, kui ta ei saaks sellest teada?“ aasis Cecelia. Ta tõstis käe. „Hea küll, jätan su rahule. Aga sa ei salli seda meest tõesti silmaotsaski.“

      „Asi pole selles,“ vaidles Nicole vastu, soovides, et see oleks nii. „Kuidas ma saan mitte sallida inimest, keda ma pole kohanudki? Asi on lihtsalt selles, et...“ Ta raputas pead. „Kogu tema impeeriumis. Artiklis, mida ma mõne aja eest lugesin, kirjutati, et ta on kohutav inimene, teenib laste pealt raha. Mis tähendab, et ta on üks igavene siga, kes teeniks ka õhu pealt raha, kui oskaks välja mõelda, kuidas seda teha.“

      Draakon Brad oli saanud alguse pildiraamatutena ja oli jõudnud nüüd ka juturaamatutesse. Ja kõik temateemalised asjad! Kaisuloomad ja riided ja voodilinad ja mängud. See mees lausa ujub rahas, mõtles Nicole kibestunult. Ja see kõik laste ja nende vanemate arvelt.

      Ja veelgi hullem oli see, et ta oli hiljuti teada saanud, et see mees elab siinkandis. Ja oli teinud pakkumise, mida mõned pidasid suuremeelseks, viia suveprogrammi raames läbi võistlus. Selle sama suveprogrammi raames, kus Tyler oma päevi veetis.

      Lastele tehti ettepanek kirjutada, miks neile meeldib Draakon Brad. Ning Jairus isiklikult tuleb külla võitjale ja tema grupile ning kingib autogrammiga raamatu.

      Tyler oli võistlusest kuuldes suures elevuses ja kirjutas kaks nädalat oma lugu. See oli Nicole’ile teada, sest tema aitas poega igal sammul. Nad mõtlesid välja loo, kus Draakon Brad kohtub Tyleriga. Nad joonistasid isegi pildid.

      „Saan aru, et sinu arust pole ta halb inimene,“ ütles Nicole. „Aga mõtle nüüd ise: lapsed peavad kirjutama loo, enne kui saavad selle mehega kohtuda. Kas ta poleks siis võinud tulla laagrisse kohale nagu tavaline inimene? Aga eiiii.“

      Cecelia puhkes naerma. „Sul on selle vaese mehe jaoks nii palju energiat.“

      „Usu mind, ta pole kaugeltki vaene.“

      „Aga ikkagi – mis siis, kui ta pole paha?“

      „Siis on mul tema laimamise pärast väga häbi.“

      „On see võimalik?“ küsis Cecelia.

      „Mitte mingil juhul,“ kinnitas Nicole.

      Ta arutas Ceceliaga läbi järgmise nädala plaani ja läks Tylerile järele. Ta pidi vähemalt endale tunnistama, et tema viha Draakon Bradi autori vastu oli viimase aja nähtus. Et oma südames sai ta aru, et suunab tunded mehe vastu, keda pole elu seeski näinud.

      Ligemale kahe aasta eest tuli ta toonane mees töölt ära, et kirjutada stsenaarium. Kuid ei arutanud seda Nicole’iga ja rääkis talle sellest alles kaks päeva pärast selle sammu astumist. Ei mingeid läbirääkimisi, ei mingit hoiatust. Eric tuli lihtsalt töölt ära ja jättis perekonna ülalpidamise Nicole’i õlgadele, veetes ise päevi surfates, et „saada pea enne kirjutama asumist selgemaks“.

      Ning just sel ajal hakkasid Draakon Brad ja kõik selle temaatikaga asjad Nicole’ile närvidele käima. Mis nende kirjanikega küll on? Kas nad kõik on sellised enesekesksed idioodid? Või üksnes edukad? Sest Eric müüs oma stsenaariumi lausa uskumatuna tunduva miljoni dollari eest. Ja jättis siis Nicole’i maha.

      „Valmis?“ küsis ta Tylerilt.

      Tyler hoidis peenikeste kätega Hayleyl ümbert kinni ja toetus temale. Hayley kallistas last. Nad olid ikka lähedased olnud. Hayley oli läbi ja lõhki hea inimene.

      „Järgmise korrani,“ ütles Tyler Hayleyle.

      „Nii põnev,“ ütles Hayley. „Loodame, et Jairusega kohtumine on huvitav.“

      Tyleri nägu oli nii laial naerul, et see pidi lausa valus olema. „Ainult viis päeva veel.“

      „Kas tead, kui kaua see minutites on?“ küsis Hayley, kuid pani siis käe ehmunult suule, kui Tyler pöördus ema poole.

      „Emme?“

      „Anna andeks,“ lausus Hayley sosinal. „Valasin õli tulle?“

      „Elame üle.“

      Tyler kepsles ema ees. „Kas me oskame öelda, mitu minutit?“

      „Ikka. Koju jõudes võime välja arvutada. Selleks on vaja kalkulaatorit.“

      Hayley kirtsutas nina. „Nüüd pead sa minu pärast veel matemaatikat ka tegema.“

      Nicole kallistas teda. „Ma armastan sind, kuigi sa paned mu matemaatikat tegema. Aga kui ma hakkan uuesti vannitoa plaate vuukima, helistan esimesena sinule.“

      „Nõus.“

      Nicole ajas end sirgu ja uuris hetke Hayleyt. Nagu ikka, oli ta nahk kahvatu ja silmaalused mustad. Ta nägi välja nii, nagu võitleks raske haigusega. Nicole teadis, et tegelikult pole asi just nõnda hull, aga valu tegi see ikkagi. Hayley taastus järjekordsest nurisünnitusest.

      Nicole võttis Tyleril käest ja viis ta õue. Kui ta last autosse aitas, lobises too Draakon Bradist ja viljaka autori peatsest külaskäigust.

      Võib-olla pole see Jairuse süü, mõtles Nicole autoust sulgedes. Võib-olla tegu väga kena inimesega, kes armastab lapsi. Ta kahtles küll selles, aga lootis, et eksib. Sest ta ei tahtnud sugugi, et Tyleri süda murduks, kui ta avastab, et tema suur kangelane polegi täiuslik.

      Aga vähemalt oli Nicole pakkunud, et on visiidi ajal ise kohal. Nii et kui Jairus osutub täielikuks seaks, siis kavatses ta teha kõik, mis tema võimuses, et poega ja teisi lapsi kaitsta. Kui muud üle ei jää, võib ta mehele jala ette panna. Ja teda sõimata. Ning ta Draakon Bradi kaisuversiooniga läbi peksta.

      See mõte tõi ta näole naeratuse. Suhtumine. Nii palju siin elus sõltus suhtumisest.

      „„JA me õpime usaldama. Ja hakkame lõpuks elama.““

      Hayley Batchelor toksis sõrmedega vastu rooli ja laulis raadioga kaasa. Destiny Millsi uus laul pani ta istmel õõtsuma. Kui foorituli läks roheliseks, keeras ta paremale.

      Neljapäeva õhtul pool seitse oli liiklus tihe: naabrid keerasid majade ette, lapsed mängisid õues. Kiirusepiirang oli küll nelikümmend, aga keegi ei sõitnud ka kiiremini. See polnud sedasorti rajoon.

      Hayley märkas, et nurgapealsele majale oli kerkinud teine korrus. Maja juures oli käinud pikki kuid sekeldamine. Huvitav oli vaadata, kuidas lammutamisele järgnes ehitus. Maja on ilus, kui see valmis saab. Enamik siinse rajooni maju läbis samasugust protsessi: neid remonditi ja mukiti. Hayley teada oli selle kohta vist isegi eraldi termin.

      Järgmisel nurgal keeras ta oma tänavasse. Ka siin oli uue elujõu märke. Talle meeldis värske värv, uued uksed. Aga oma maja ette keerates kirtsutas ta nina. Räämas, mõtles ta rohtukasvanud aeda ja akende ümbert kooruvat värvi vaadates. Helehall kipskrohv oli ikka veel heas seisus, aga maja ise nägi välja just selline, nagu see oli: mõneks ajaks unarusse jäetud.

      Ta teadis kõiki põhjusi ja need kõlasid arukalt, aga olukord oli muutunud. Oli aeg, et nende maja kajastaks neid muutusi.

      Ta võttis autost söögikotid ja läks sisse.

      Maja oli väike – kõigest sada nelikümmend СКАЧАТЬ