Sõbrad, kes jäävad. Mischief Bay, 2. raamat. Сьюзен Мэллери

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et teie tulete täna ka,“ ütles ta neile lehvitades. „Meil tuleb tore õhtu.“

      „Cece!“

      Kaksikud viskasid kotid käest ja jooksid tüdrukut tervitama ja kallistama.

      „Kas Tyler tuleb ka?“ uuris Kenzie.

      „Tuleb. Nad jäävad vist natuke hiljaks.“ Cecelia saatis tüdrukud laua äärde. „Hakake teie joonistama, kuni ema söögiga tegeleb.“

      Gabby kasutas selle hetke ära, et minna põlle ette panema. Ta võttis oma lehe, kus oli kirjas, millises järjekorras ta töökohad läbib.

      Õhtusöök Koju Kaasa polnud sugugi ainulaadne idee. Riigis oli selliseid ettevõtteid mitmeid. Kuigi Morgan, kellele see restoran kuulus, polnud Gabbyl just eriline sõbranna, tuli talle anda au oskuse eest klientide käest iga viimne kui sent välja pigistada.

      Kliendid võisid lapsed kaasa võtta, aga pidid maksma iga lapse eest viis dollarit tunnis. Gabby puhul tähendas see kolmekümnedollarilist väljaminekut, aga see oli kergem kui ise lapsehoidjat otsida. Iga söögi juurde pakuti lisaraha eest veine. Gabbyle tundus, et juurdehindlus oli sada protsenti nagu restoranides kombeks. Pärast oma einete valmis tegemist võis maitsta – jällegi – lisatasu eest veini ja eelroogi.

      Morgani õde, Gabby sõbranna Hayley, tuli mitmel päeval nädalas varem kohale, et söögid ette valmistada. Tema hakkis suurema osa aedvilju, avas maitseainepudelid ja tomatipurgid. Gabby juhtus teadma, et Hayleyle tasuti selle eest söögiga.

      Kuigi Hayley ise kinnitas, et see on väga hea tehing, kahtles Gabby selles sügavalt. Üldiselt tundus, et Morgan oskas igas olukorras võitjaks jääda, ning oli väheusutav, et kokkulepe Hayleyga sellest kuidagi erines.

      Restorani sisenes veel mitu naist. Igal sessioonil osales maksimaalselt kolmkümmend kaks klienti, kuigi päevaste sessioonide ajal oli kliente pigem kakskümmend viis. Restoran oli avatud neljapäevast pühapäevani ka õhtuti kella neljast poole üheksani. Gabby silm tabas Hayley, Nicole’i ja Nicole’i poja Tyleri. Nicole viis poja Cecelia hoolde ja nad läksid koos käsi pesema.

      „Tere,“ ütles Gabby sõpru kallistades.

      Nicole oli pikka kasvu, heledate juustega ja kadestamisväärselt nõtke. Gabby ei osanudki öelda, kui suur osa tema kehast oli selline tänu geenidele ja kui suur osa tänu sellele, et ta oli elukutselt treener. Gabby tõotas endamisi ikka, et hakkab ka Nicole’i juures trennis käima. Tal oli pärast sünnitust ikka veel kümmekond lisakilo, aga kuna tüdrukud lähevad varsti juba eelkooli, tuleb kas lisakilodega midagi ette võtta või lõpetada nende ajamine laste kaela.

      Hayley oli samuti kõhn, aga sedasorti kõhn, mis tegi Gabby murelikuks. Hayley oli – nagu ikka – kahvatu ja ta silmaalused olid mustad, kuid üle pika aja oli ta tulvil energiat.

      „Tänased söögid on nii põnevad,“ ütles ta. „Aedviljad olid eriti värsked ja mul on tunne, et uus enchilada retsept võidab kõigi südamed.“

      „Sa tundud õnnelik,“ lausus Gabby restorani rohelist põlle ette pannes. „Mis lahti?“

      „Ei midagi erilist.“

      Gabby kahtles, kas see on ikka nii. Hayley elu oli nii füüsilises kui emotsionaalses mõttes tõeline Ameerika raudtee, sest ta üritas kõigest väest rasedust lõpuni kanda. Viimane raseduse katkemine oli olnud kõigest paari kuu eest ja nüüd tegi ta arstide korraldusel pausi.

      Nicole kinnitas pikad juuksed hobusesabasse. „Oled sa ikka kindel?“ küsis ta. „Sa oled kuidagi väga vallatu.“

      Hayley puhkes naerma. „No see pole küll eriline kompliment.“

      Nad seisatasid oma esimese töökoha juures. Juhised olid kirja pandud lamineeritud kaardile. Hautise kihtideks vajalikud toiduained olid kaussides ja kottides. Maitseainepurkidel korralikult sildid.

      Nad võtsid endale fooliumpannid. „Lausa uskumatu, et juuli keskpaik on juba käes,“ ütles Nicole panni põhja maisitortiljasid pannes. „Mul oli plaan minna Tyleriga paariks päevaks puhkusele, aga nüüd küll selleks enam aega ei jää. Lasen nagu orav rattas töö ja tema vahet.“

      „Sul on ju oma firma,“ ütles Gabby taas süümepiinu eirates. Ka temal peaks olema oma firma. Või siis tuleks käia tööl täiskohaga. Ja teha kõik õhtusöögid nullist. Tal polnud ausõna aimugi, kuhu ta päevad kadusid. Kaksikud käisid iga päev kaheksast üheni suvelaagris. Viieteistaastane kasutütar Makayla oli teises laagris, mis kestis kaheksast neljani. Ta oleks ju pidanud jõudma kõik asjad aetud, pesta pesu, teha söögid ja lisaks sellele veel midagi ka maailma hüvanguks. Aga see polnud nii.

      „Alati on ju võimalus minna Disneylandi,“ soovitas Hayley alusele kanatükke pannes. Hayley kasutas ühe suure aluse asemel kaht väikest. Nii sai ta kaks korda rohkem sööke. Aga tema tegi ju süüa vaid endale ja Robile.

      „Tylerile meeldib Disneyland,“ ütles Nicole. „Aga see pole päris see.“

      „Ole tänulik, et see on nii lähedal,“ ütles Gabby.

      Tohutu suur lõbustuspark oli Mischief Bayst kõigest viiekümne kilomeetri kaugusel. Vähem kui tunniajane autosõit, kui liiklusjumalad sattusid sinu poolt olema.

      Gabby võttis Nicole’il ümbert kinni. „Asi võiks ju palju hullem olla. Mis siis, kui oleks olemas Draakon Bradi Maa? Siis oleksid sa omadega täiesti sees.“

      Nicole naeratas. „Sellele tahaks küll tule otsa panna.“

      Nii Hayley kui Gabby puhkesid naerma.

      Draakon Brad on populaarne lasteraamatute sari. Paljud väikesed poisid – Tyler kaasa arvatud – olid selle suured austajad. Mingil Gabbyle täiesti arusaamatul põhjusel ei talunud Nicole seda kangelast ning vihkas raamatu autorit. Ta väitis, et oli kunagi lugenud üht artiklit, kus väideti, et Jairus Sterenberg kirjutas neid üksnes raha pärast, et ta oli kuri ja õel ja suure tõenäosusega ka läheneva zombiapokalüpsise põhjus. Gabby polnud selles sugugi nii kindel. Loomulikult oli terve rida lapsevanemaid, kel oli kõrini ka „Lumekuningannast“ või „Käsilastest“.

      „Kuidas Hawaii oli?“ küsis Nicole.

      Gabby noogutas, meenutades eelmisel kuul veedetud kümmet päeva Mauil. Vaid nemad neli. Makayla oli oma ema juures.

      „Imeline! Ilus ilm ja nii palju teha. Tüdrukutel oli väga tore.“

      „Kuidas Makayla teie äraolekul hakkama sai?“ küsis Hayley.

      Gabby ohkas. „Normaalselt. Ta emale ei meeldi, et ta on tema juures rohkem kui paar päeva nädalavahetusel, nii et seetõttu on olukord keeruline. Mina ei saa sellest aru. Makayla on viisteist. Hea küll, et pisut terava keelega, aga ta on ju ikkagi tema laps. Oma last peaksid ju armastama.“

      „Kas ta on nüüd sinu juures tagasi?“ küsis Nicole.

      „Ema tõi ta ära kohe, kui me koju jõudsime.“

      „Kahju, et te ei saanud teda kaasa võtta,“ ütles Hayley.

      „Mhmh,“ pomises Gabby neutraalselt, raputades valmis roale enne kaane pealepanekut juustu. Sest kuigi ta oleks vist pidanud soovima, et Makayla oleks saanud nendega kaasa tulla, СКАЧАТЬ