Sõbrad, kes jäävad. Mischief Bay, 2. raamat. Сьюзен Мэллери

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ puitpõrandad olid algupärased, samuti kamin. Kuigi nad ei kasutanud seda eriti sageli. Los Angelesi talved polnud külmad. Aga kamin oli ilus ja aeg-ajalt langes temperatuur nii madalale, et tuli tahtmine paar halgu põletada.

      Hayley läks kööki ja pani söögikarbid ära. Kaks pani ta külmikusse, ülejäänud sügavkülma. Sellega ühele poole saanud, lülitas ta ahju sisse ja otsis välja salatimaterjali. Ta pani kotid lappesse ja viis väikesesse pesuruumi ning vaatas siis köögis kriitilise pilguga ringi.

      Köögi plaan oli hea. Lauapinnad olid kaetud kahes toonis roheliste viiekümnendatest pärit plaatidega ja kuigi need polnud tänapäevased, sobisid need siia. Valgust oli palju ja panipaiku samuti. Puitkapid olid ilusad, kuigi tuleks üle värvida ja vahetada metallosad. Ta tõmbas käega üle kapiukse, rehkendades, kui palju see võiks maksma minna. Kas nad saaksid sellega ise hakkama?

      Põrand oli kaetud üsnagi õnnetus seisus linoleumiga, aga selle väljavahetamine oleks liiga kallis. Kraanikauss oli uuem ja kui vana ahi andis otsad, olid nad vahetanud selle ilusama mudeli vastu.

      Kui jätta samad plaadid ja uuendada kappe... Seegi juba aitaks. Uus värv annaks samuti ilmet.

      Lühike koridor viis suurde vannituppa ja kahte magamistuppa. Nad olid Robiga vannitoa üle omajagu vaielnud. Ka see oli algupärane, plaadid olid kahes värvitoonis ja vann suur. Rob tahtis teha vannitoa moodsamaks. Hayleyle aga meeldis selle hõng.

      Teiste magamistubadega pole midagi keerulist. Ülevärvimine annab palju juurde ja kardinad võiks välja vahetada. Tagumine, väiksem tuba, oli kodukontor. Teine – noh, sinna tuppa ta ei läinud. Ta teadis, milline see on. Helekollased seinad ja läikiv puitpõrand. Nurgas kiiktool. Ja oligi kõik.

      Nende enda magamistuba, saadud juurdeehituse tulemusena,oli maja teises otsas. Ka selle toa võiks üle värvida ja osta uued voodiriided. Maja oli korralik ja rajoon hea. Maja eest tuli lihtsalt natuke rohkem hoolt kanda.

      Ta kuulis välisukse avanemist ja elutoas samme.

      „Mina olen,“ hüüdis Rob.

      Hayley läks teda tervitama. „Tere! Jõudsin ise ka just äsja koju. Õhtusöögiks on enchilada-hautis.“

      Rob oli pisut alla meeter kaheksakümne, ta juuksed olid helepruunid ja silmad sinised. Ta kandis prille ja ta naeratus oli soe. Ta oli sedasorti inimene, keda vaistlikult usaldati, ja Haylele oli ta meeldinud kohe esimesest kohtumisest.

      Ta kallistas meest. Rob suudles teda põsele.

      „Kuidas su päev möödus?“ küsis Rob.

      „Hästi. Tegemist oli palju. Käisin restoranis Õhtusöök Koju Kaasa.“

      „Seda ma arvasingi. Sa ju tead, et need enchilada´d meeldivad mulle.“

      „Tean.“

      Robi pilk peatus ta näol. „Kuidas sa end tunned?“

      „Hästi. Tunnen, et mul on jõudu.“

      Robi nägu ilmutas kahtlust, kuid ta naeratas. „Tore. Õhtu on mõnus. Võime süüa õues.“

      Kui ülejäänud Los Angeles vaevles juulikuu kuumuse käes, mõjus ookeanilt puhuv tuul Mischief Bays loodusliku kliimaseadmena.

      „Hea mõte.“

      Nad läksid koos kööki. Sel ajal, kui Rob pesi käed, pani Hayley söögi ahju ja taimeri peale. Rob võttis külmikust kaks õlut ja kapist kaks klaasi. Ta valas õlle klaasi ja andis Hayleyle. Nad läksid ida poole avanevasse aeda, kus kivikattega terrassil oli mitu tooli.

      Hayley istus oma tavalisse kohta ja tõstis jalad pingile. Rob tema vastu.

      „Ja kuidas sinu päev möödus?“ küsis ta. „Hästi?“

      Rob noogutas. „Midagi ei lennanud õhku.“

      „Hea seegi.“

      Ta leidis, et see oli mõnus nali. Poole aasta eest oli Rob saanud Mischief Bay BMW müügisalongis teenindusjuhi asetäitja koha. Tema esimesel tööpäeval toimus töökojas plahvatus. Midagi, mis oli seotud kompressori ja kuumusega. Keegi ei saanud viga ja ükski auto ei saanud kannatada, aga Robi esimene tööpäev ei olnud igav.

      See töökoht oli Robile suur samm edasi nii karjääri kui ka raha mõttes. Tööpäevad olid pikad, aga tal polnud vaja lähetustel käia ja Hayleyle meeldis, et ta oli kodus. Kohaga kaasnesid ka soodustused, mis oli samuti hea. Millalgi tuleb isegi puhkus, aga see on veel mitme kuu kaugusel. Aga see on ikkagi hea, kui Hayley saab lapse. Nädalavahetustel aitas Rob ühel sõbral vanu autosid üles putitada. Mehel, kes armastab autosid, ei murra see konti.

      „Tunned sa end ikka tõesti hästi?“ küsis Rob.

      Ta hääletoon oli kerge, aga Hayley tajus mehe sõnades muret. Ning teadis ka põhjust. Ta ju nägi oma nägu peeglis ja teadis, et sealt olid ta meditsiinilised katsumused näha. Hind, mida tuleb maksta, mõtles ta kibestunult. Ja ta maksab seda kõigele vaatamata ka edaspidi. Sest unistus oli liiga oluline.

      „Pole midagi,“ kinnitas ta. Ta nügis jalaga mehe reit. „Sa muretsed.“

      „Ma armastan sind.“

      „Mina sind ka ja ma olen mõelnud.“

      Robi õlleklaas peatus poolel teel suu juurde. „Kas see meeldib mulle?“

      „Jah. Täna koju sõites vaatasin meie rajoonis ringi. Meie maja on siin kõige inetum ja see ei tohiks nii olla. See on ju nii armas maja. Aga meil pole olnud aega seda remontida. Peaksime midagi ette võtma.“

      Rob kummardus talle lähemale. „Jah? Väga hea mõte. Täiesti nõus. Meie maja riivab teiste silma. Ootan juba hirmuga, et naabrid algatavad petitsiooni. Mul on palju ideid.“

      See ei üllatanud Hayleyt sugugi. Nad olid ikka ühtemoodi mõelnud.

      „Fassaadiga pole probleemi,“ jätkas Hayley. „See vajab lihtsalt aega.“

      Rob oli kõhklev. „Hayley, kullake, sa ei tohi end pingutada. Ühe kolleegi vend töötab aiaplaneerimisfirmas. Võime lasta selle paari päevaga üsna odavalt korda teha ja osta siis uued taimed. Sellega saaksime ise hakkama.“

      Hayleyle ei meeldinud mõte raisata raha aia koristamise peale, aga Robi jutus oli iva. Ta oli ikka veel kaunis nõrk ja Robil oli kaks töökohta. „Aga ma ei taha liiga palju raha raisata,“ alustas Hayley.

      „Nõus. Ütlen Rayle, et ta vend astuks läbi ja teeks pakkumise. Teeme majaesise korda.“

      „Nõus.“ Tagaaed polnud kõige hullemas seisus. Terrassile lisaks oli siin paar puud. Muu osa aiast oli muru all. Kui korralikumalt kasta, läheb see peagi roheliseks.

      „Aga mis mõtted sul sisetöödega on?“ küsis Rob. „Köök tuleks ringi teha.“

      Hayley üritas kõigest väest mitte nina kirtsutada. „Kui alustaks õige värvimisega,“ pakkus ta, „ja paneks uued kardinad.“

      Ta kartis, et Rob võib vastu vaielda, aga mees üllatas teda, vastates noogutades: „Sul СКАЧАТЬ