Sõbrad, kes jäävad. Mischief Bay, 2. raamat. Сьюзен Мэллери

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Gabby ja Nicole lugesid retsepti.

      „Huvitav hautis,“ märkis Nicole kahtlevalt. „Informatsioon haudepotis hautamise kohta on hea.“

      „Sinu häälest ei kosta veendumust,“ pomises Gabby.

      „Praegu on suvi. Mina ei taha suvel haudepotiroogasid teha.“ Nicole vangutas pead. „Klassikaline esimese maailma probleem? Aga Tylerile meeldivad hautised, mis tähendab, et süüa on lihtne teha ja tema sööb. Nii et ma ei punni vastu.“

      „Õige suhtumine,“ kinnitas Gabby silma pilgutades. „Sa teenid täna välja kuldtähe.“

      „Just nende nimel ma elangi.“

      Hayley osutas üles rivistatud maitseainepurkidele. „See tuleb hea,“ kinnitas ta. „See meeldib teile kindlasti. Ja järgmise töökoha söök on tulel grillimiseks.“

      „Sa oled tõesti heas tujus,“ märkis Nicole. „Mis on? Kas said palka juurde?“

      „Ei, ja sellest pole midagi.“ Hayley avas suure kilekoti ja asus maitseaineid mõõtma. „Gabby mainis samuti mu meeleolu. Kas ma olen siis muidu pahur?“

      „Sugugi mitte,“ kinnitas Gabby kähku. Ta ei teadnud, kuidas seletada, et Hayley tundus ühtaegu õnnelik ja pingevaba. Kui ta poleks teadnud, et Hayley peab lapse saamisel pausi, oleks võinud arvata, et sõbranna ootab last. Kuid veel enne kui ta jõudis välja mõelda, kas peaks ikkagi küsima, võttis Hayley punase veini pudeli, mõõtis sealt pool klaasi ja valas kotti.

      Ei, mõtles Gabby. Last ta küll ei oota. Aga midagi on tõesti lahti.

      Nad käisid kõik töökohad läbi ja tõstsid söögid kottidesse. Gabby viis kotid enne lastele järeletulekut autosse.

      „Kas olete valmis?“ küsis ta.

      Kenzie ja Kennedy vaatasid enne talle noogutamist teineteisele otsa.

      „Nad olid väga tublid,“ kiitis Cecelia.

      „Me olime väga head,“ lisas Kenzie.

      „Selles ma ei kahtlegi.“

      Kaksikud olid vanuses, kus nad käitusid kõigiga peale tema nagu inglilapsukesed. Gabby oli lugenud kümneid lastekasvatamise kohta kirjutatud raamatuid ja ekspertide sõnul võitles vajadus suurema iseseisvuse järele vajadusega emme järele. Nii et kui kõik teised said naeratuste ja hea käitumise osaliseks, jäid tema osaks pisarad ja jonn.

      Ta ootas, kuni tüdrukud olid Ceceliat kallistanud. Nad kasvavad nii kiiresti, mõtles ta rahulolevalt. Nad on andekad, uudishimulikud ja armastavad. Võttes arvesse, kui hästi kõik tema elus on, tuleb ta hootiste jonnihoogudega toime.

      Nad lahkusid lastenurgast ja läksid ukse poole. Täna olid tüdrukud valinud ühesugused riided. Sinised lühikesed püksid ja sinise-valgekirjud kiisudega T-särgid. Enam polnud nad väikelapselikult pontsakad ja nägid nüüd välja nagu väikesed tüdrukud.

      Nad olid erimunakaksikud, aga nii ühtemoodi, et neid peeti identseteks. Mõlemal olid suured pähklipruunid silmad ja punakasblondid juuksed. Nad rääkisid ühtemoodi ja olid mõlemad energilised.

      Aga neis oli ka erinevusi. Näiteks lõuajoon, ja Kennedy juuksed olid paksemad ja pisut rohkem lokkis. Kenzie oli pisut pikem. Koolis saab olema huvitav, mõtles Gabby. Kennedy oli avatum, aga Kenziel oli kannatlikkust, mis jäi õel vajaka. Gabby ei osanudki öelda, millised iseloomujooned võiks tähendada edu saavutamist.

      Nad jõudsid auto juurde ja ta avas juhipoolse tagumise ukse.

      „Ronige sisse.“

      Tüdrukud ei teinud teist nägugi.

      „Meie tahame istmekõrgendusi,“ teatas Kennedy kindlalt. „Turvatoolid on titadele. Emme, me lähme ju eelkooli.“

      „See tähendab, et me pole enam titad,“ lisas Kenzie.

      Gabby ei teadnud, kes suvelaagris olnud lastest oli öelnud midagi turvatoolide kohta, aga ta soovis väga, et seda poleks tehtud.

      Ta mõtles restoranis ootavate veinipudelite peale. Võiks ju viia tüdrukud tagasi Cecelia hoolde, võtta paar klaasi veini ja helistada Andrew’le, et ta nad koju viiks. Võiks taguda pead vastu autot, kuni valu on suurem kui vaidlus. Või siis neelata see alla ja tuletada endale meelde, et teda on õnnistatud ja tal on vedanud, ja lihtsalt taluda.

      Vaatamata sellele, et mõte veinist oli väga ahvatlev, läks ta viimast teed.

      „Te kasvate suuremaks,“ ütles ta leebet tooni säilitades. „Ja ma armastan teid väga. Sellepärast ma tahangi, et te oleksite kaitstud. Palun istuge toolidele, et me saaksime minna koju ja panna isale söögi hakkama.“

      Kaksikud ei liikunud jonnakalt paigast.

      Gabby surus ohke maha. Sellest võitlusest polnud võimalik võitjana väljuda. Ta ei kavatsenud lasta end viieaastastel ümber sõrme keerata. „Boomer ja Jasmine tahavad samuti süüa. Mina tahan koju minna. Palun istuge nüüd oma kohale.“

      „Ei istu.“ Kennedy pani käed rinnal risti. Kenzie tegi sama, sest Kenzie tegi alati seda, mida Kennedy ees.

      „Te kaotate iga siin raisatud minutiga viisteist minutit teleka vaatamise aega,“ ütles ta tüdrukutele. See oli üsna tõsine karistus, sest Shaeferite majapidamises oli teleka vaatamise aeg limiteeritud.

      Tüdrukud vaatasid teineteisele otsa, siis uuesti tema poole. Kenzie sosistas õele kõrva: „Viisteist minutit on pikk aeg.“

      Kennedy ohkas raskelt ja istus autosse. Kenzie tegi sama. Gabby tõotas endamisi, et katsub pärast mehega rääkida ja mingi lahenduse välja mõelda. Või siis võtta vähemalt klaasi veini ja rahustada ennast, et kümne aasta pärast, kui kaksikud tahavad poistega käima hakata, meenutavad nad autoistmetüli kui vana head aega.

      TEINE PEATÜKK

      „KUULSIN juba,“ ütles Crayon lastelaualt värvipliiatseid kokku korjates.

      Nicole Lord surus raske ohke maha ja manas näkku laia naeratuse. „Selge see. Kas pole tore? Me oleme kõik nii kohutavalt elevil.“

      Cecelia langetas talle lähenedes häält. „Ära muretse. Tyler on eemal.“

      Nicole vaatas saali teises otsas Hayleyga mängiva poja poole ja siis uuesti lapsehoidjale otsa. „Kas pole uskumatu? No on vast vedamine. Tyler on nii põnevil. Ta loeb päevi. Kui ta oskaks, siis loeks lausa minuteid.“

      „Ja sina?“ küsis Cecelia.

      Nicole pööritas silmi. „Mina loen ka minuteid, ainult et hoopis teisel põhjusel.“

      „Ega sa kavatse teda läbi peksta? Mulle ei meeldiks sugugi lugeda uudistest, et politsei on su vahi alla võtnud.“

      Küsimus, mis pidi olema naljakas, tõi Nicole’i silme ette vägagi ahvatleva pildi. Ta ei pidanud silmas vahi alla võtmist. Kuigi ta vaatas naistevanglast rääkivat telekomöödiat „Oranž on uus must“ suurima mõnuga, poleks vanglaelu temale sugugi istunud. Aga Jairus Sterenbergi läbipeksmine oli hoopis midagi muud. СКАЧАТЬ