Aatomharjumused. James Clear

Чтение книги онлайн.

      Kõik suured asjad saavad alguse väikestest. Iga harjumuse seeme on üks tilluke otsus.25 Kui me aga seda otsust kordame, hakkab harjumus idanema ja kasvab tugevamaks. Juured sirutavad ennast kaugemale ja harud kasvavad pikemaks. Halva harjumuse murdmine on nagu võimsa tamme väljajuurimine. Ning hea harjumuse ülesehitamine on nagu õrna lille kasvatamine päev päeva haaval.

      Mis aga määrab selle, kas me hoiame harjumusest kinni küllalt kaua, et latentse potentsiaali platoo ületada ning murda välja teisele poole? Mis see on, mis paneb nii mõnegi inimese soovimatute harjumuste küüsi langema, ent laseb teistel nautida heade harjumuste kasvavat mõju?

      Üldiste tõekspidamiste järgi on selleks, et saavutada elus soovitud tulemusi ‒ saada paremasse vormi, ehitada üles edukas äri, lõõgastuda rohkem ja muretseda vähem, veeta rohkem aega sõprade ja perega ‒, vaja seada kindlad saavutatavad eesmärgid.

      Palju aastaid suhtusin ka mina oma harjumustesse samamoodi. Igaüks neist oli omaette eesmärk, mis tuli saavutada. Seadsin endale eesmärgiks, milliseid hindeid tahan koolis saada, kui suuri raskusi tahan jõusaalis tõsta, millist kasumit oma äris teenida. Mõne eesmärgi saavutamine mul õnnestus, aga palju läks ka luhta. Viimaks hakkasin taipama, et saavutatud tulemused olenevad väga vähe seatud eesmärkidest ja peaaegu täiel määral järgitavatest süsteemidest.

      Mis vahe on süsteemidel ja eesmärkidel? Ma õppisin nende eristamise ära Dilberti koomiksi loojalt Scott Adamsilt. Eesmärgid on seotud tulemustega, mida te tahate saavutada. Süsteemid on seotud protsessidega, mis viivad nende tulemusteni.

      Nüüd järgneb huvitav küsimus: kui te täielikult oma eesmärki ignoreerite ja ainult süsteemile keskendute, kas te saavutate siis ikkagi edu? Näiteks kui olete korvpallitreener ja ignoreerite oma eesmärki võita meistrivõistlused ning keskendute ainult sellele, mida teie meeskond iga päev treeningus teeb, kas te saavutate siis ikkagi head tulemused?

      Mina arvan, et saavutate.

      Iga sportlase eesmärk on lõpetada parima punktiskooriga. Naeruväärne oleks aga terve mänguaja ainult hindamistabelit vahtida. Ainus viis tõesti võita on iga päevaga paremaks saada. Kolmekordne Super Bowli võitja Bill Walsh on öelnud: „Punktiskoor muretseb enda eest ise.“ Seesama kehtib ka teistel elualadel. Kui tahate paremaid tulemusi, siis unustage eesmärkide seadmine ja keskenduge hoopis süsteemile.

      Mida ma selle all mõtlen? Kas eesmärgid on täiesti kasutud? Muidugi mitte. Eesmärgid on head suuna seadmiseks, aga süsteemid on parimad edusammude tegemiseks. Kui kulutate liiga palju aega eesmärkide peale mõtlemisele ega pühendu küllalt süsteemide loomisele, siis kerkib terve hulk probleeme.

      Eesmärkide seadmine kannatab tugevasti niinimetatud ellujääja kallutatuse (ingl survivorship bias) all. Me keskendume neile, kes lõpuks võidavad ‒ ehk ellujääjatele ‒, ning eeldame ekslikult, et ambitsioonikad eesmärgid aitasid neil edu saavutada. Samal ajal jätame aga tähelepanuta kõik teised, kellel olid samad eesmärgid, kuid kes ei saavutanud edu.

      Iga olümpiasportlane tahab võita kuldmedalit. Iga tööle kandideerija tahab endale töökohta saada. Kui edukatel ja edututel inimestel on ühed ja samad eesmärgid, siis ei saa ju eesmärk olla see, mis võitjaid kaotajatest eristab.26 СКАЧАТЬ