Aatomharjumused. James Clear

Чтение книги онлайн.

      harjumus

      1) rutiin või tegevus, mida sooritatakse regulaarselt;

      automaatne vastus mingile kindlale olukorrale

      SISSEJUHATUS

      Minu lugu

      Keskkooli teise aasta viimasel koolipäeval sain ma pesapallikurikaga näkku. Mu klassikaaslane oli just täiest jõust hoogu võtnud, kui kurikas tal käest libises. See lendas minu poole ja tabas mind otse silmade vahele. Tabamusest ei mäleta ma midagi. Kurikas lendas mulle näkku sellise jõuga, et mu ninast jäi järele ainult mingi moondunud U-kujuline moodustis. Kokkupõrge paiskas kogu mu aju pehme koe vastu kolju tagaseina ning otsekohe voogas paistetuse laine läbi mu pea. Sekundi murdosa vältel olin saanud endale murtud nina, mitmest kohast mõranenud kolju ja kaks purunenud silmakoobast.

      Kui ma silmad avasin, siis nägin, et inimesed vaatavad mind ja tormavad abi järele. Heitsin pilgu alla ja nägin oma rõivastel punaseid plekke. Üks klassivendadest võttis särgi seljast ja andis mulle. Sulgesin sellega purunenud ninast paiskuva verejoa. Olin šokis ja segaduses ega taibanud, kui tõsiselt olin vigastada saanud.

      Õpetaja võttis mul õlgade ümbert kinni ja me alustasime pikka teekonda õe kabineti poole. Meie tee viis üle välja ja mäest alla tagasi kooli juurde. Paljud käed toetasid mind külgedelt, hoides mind püsti. Me astusime tasapisi. Keegi ei taibanud, et iga minut on tähtis.

      Kui olime õe kabinetti jõudnud, küsis ta minult hulga küsimusi.

      „Mis aasta praegu on?“

      „1998,“ vastasin. Tegelikult oli 2002.

      „Kes on Ameerika Ühendriikide president?“

      „Bill Clinton,“ vastasin. Õige vastus oli George W. Bush.

      „Mis su ema nimi on?“

      „Ee,“ takerdusin. Möödus kümme sekundit.

      „Patty,“ ütlesin ühtäkki, tegemata väljagi asjaolust, et mu oma ema nime meenutamine oli võtnud aega kümme sekundit.

      See on viimane küsimus, mida mäletan. Keha ei suutnud enam toime tulla ajus maad võtva paistetusega ja ma kaotasin teadvuse enne kiirabi saabumist. Mitu minutit hiljem kanti mind koolimajast välja ja viidi kohalikku haiglasse.

      Peagi pärast haiglasse jõudmist hakkas mu keha üles ütlema. Ma ei saanud enam hakkama selliste põhifunktsioonidega nagu neelamine ja hingamine. Mind tabas selle päeva esimene krambihoog. Siis lakkasin üldse hingamast. Arstid üritasid mind kiirustades hapnikuga varustada ja otsustasid, et kohalik haigla ei suuda minu juhtumiga toime tulla. Nad tellisid helikopteri, et viia mind Cincinnati suuremasse haiglasse.

      Mind veeretati kanderaamil erakorralise abi ruumist välja ja me liikusime helikopteri maandumisplatsi poole, mis asus teisel pool tänavat. Kanderaam rappus konarlikul kõnniteel, kui üks õde mind edasi lükkas, samal ajal kui teine käsitsi mulle iga hingetõmmet sisse pumpas. Mu ema, kes oli mõne hetke eest haiglasse saabunud, ronis helikopterisse minu kõrvale. Terve lennu aja, kui ema mu kätt hoidis, olin teadvuseta ega suutnud ise hingata.

      Samal ajal, kui ema minuga koos helikopteris sõitis, läks isa koju, et vaadata mu venna ja õe järele ning neile uudist teatada. Isa hoidis pisaraid tagasi, kui seletas mu õele, et ta ei saa õhtul tema kaheksanda klassi lõpuaktusele minna. Ta viis mu õe-venna sõprade ja sugulaste juurde ning sõitis siis Cincinnatisse, et emaga kokku saada.

      Kui olime emaga haigla katusel maandunud, tormas maandumisplatsile peaaegu 20 arstist ja õest koosnev meeskond. Nad kärutasid mind kanderaamil traumaosakonda. Selleks ajaks oli turse mu ajus kasvanud nii tõsiseks, et mind tabas juba mitmes posttraumaatiline krambihoog. Murdunud luid pidanuks fikseerima, aga minu seisund ei võimaldanud mingit operatsiooni. Pärast järjekordset krambihoogu ‒ see oli sel päeval juba kolmas ‒ kutsuti mul esile meditsiiniline kooma ja mind ühendati hingamisaparaadiga.

      Mu vanematele ei olnud see haigla võõras. Kümne aasta eest, kui mu õel oli kolmeaastaselt diagnoositud leukeemia, olid nad samasse hoonesse sisenenud esimeselt korruselt. Mina olin siis viiene. Vend oli kõigest kuuekuune. Pärast kaks ja pool aastat kestnud keemiaravikuure, lumbaarpunktsioone ja luuüdi biopsiaid astus mu väike õde viimaks haiglast välja rõõmsa, terve ja vähivabana. Nüüd aga, pärast kümme aastat kestnud normaalset elu leidsid vanemad end taas samast kohast koos teise lapsega.

      Samal ajal, kui mina vaikselt koomasse langesin, saadeti preester ja sotsiaaltöötaja mu vanemaid lohutama. See oli sama preester, kes oli kohtunud nendega kümne aasta eest sel õhtul, kui nad said teada, et mu õel on vähk. Päev vajus õhtusse ja hulk masinaid hoidis mind elus. Mu vanemad suikusid rahutult haigla madratsitel ‒ ühel hetkel vajusid nad kurnatusest kokku, järgmisel aga olid murest täiesti ärkvel. Ema on mulle hiljem öelnud, et see oli üks tema elu kohutavamaid öid.

      Paranemine

      Õnneks oli järgmiseks hommikuks mu hingamine taastunud niivõrd, et arstid otsustasid mind koomast välja tuua. Kui viimaks teadvusele tulin, avastasin, et olin kaotanud lõhnataju. Kontrollimiseks palus õde mul nina puhtaks nuusata ja nuusutada õunamahlapakki. Mu lõhnataju küll taastus, kuid ‒ kõigi üllatuseks ‒ tekitas nina nuuskamine purunenud silmakoopas sellise õhusurve, et vasak silm tungis silmakoopast välja. Silmamuna punnitas ettepoole ning seda hoidsid vaid napilt kinni silmalaud ja nägemisnärv, mis ühendab silma ajuga.

      Silmaarst ütles, et silm nihkub tasapisi oma kohale tagasi, kui õhk silmakoopast välja imbub. Olevat aga raske öelda, kui kaua see aega võtab. Operatsioon pidi toimuma nädala pärast, et anda mulle kosumiseks veidi lisaaega. Ma nägin välja, nagu oleks mind poksimatšil haledalt läbi klobitud, aga ometi kirjutati mind haiglast välja. Läksin koju murtud nina, poole tosina näomurru ja väljapungitava vasaku silmaga.

      Järgmised kuud olid rasked. Tundsin, nagu oleks kogu mu elu seisma jäänud. Mitu nädalat nägin kõike topelt. Ma sõna otseses mõttes ei suutnud selgelt näha. Võttis rohkem kui kuu, aga viimaks mu silmamuna tõepoolest naasis oma tavapärasesse asukohta. СКАЧАТЬ