Aatomharjumused. James Clear

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ otsustanud, et ei lase sel vigastusel end murda. Ometi tuli ette nii mõnigi kord, kus ma tundsin masendust ja jõuetust.

      Kui ma aasta pärast taas pesapalliplatsile läksin, mõistsin väga valusasti, kui pikk maa mul veel minna oli. Pesapall oli alati mu elus suurt rolli mänginud. Isa oli mänginud Saint Louise Cardinalsis ja ka mina unistasin professionaalsest pesapallimängust. Pärast kuude viisi kestnud taastumist oli minu suurim soov jälle platsile pääseda.

      Ometi ei sujunud pesapalli naasmine ladusasti. Kui hooaeg algas, olin mina noorteliigas ainus, kes esindusmeeskonnast välja jäi. Mind saadeti teise aasta gümnasistidega noortemeeskonda mängima. Olin mänginud pesapalli juba neljandast eluaastast peale, ja kui oled mingile spordialale nii palju aega ja jõudu pühendanud, siis on meeskonnast välja jäämine alandav. Mäletan selgelt päeva, kui see juhtus. Istusin autos ja nutsin ning lappasin raadiojaamu, lootes meeleheitlikult leida mõnda laulu, mis teeks tuju paremaks.

      Aasta otsa kahtlesin endas. Siis õnnestus mul küll seeniorina esindusmeeskonda pääseda, kuid platsile lasti mind harva. Kokku mängisin keskkooli esinduspesapallis kaasa üheteistkümnes voorus, mis teeb kokku vaevu ühe mängu. Hoolimata oma tagasihoidlikust keskkoolikarjäärist uskusin ikkagi, et minust võib saada hea mängija. Ma teadsin, et asjade parandamine on ainult minu enda kätes. Murdepunkt saabus kaks aastat pärast minu vigastust, kui astusin Denisoni ülikooli. See oli uus algus ja koht, kus avastasin esimest korda väikeste harjumuste üllatava jõu.

      Kuidas ma harjumusi tundma õppisin

      Denisoni ülikooli astumine oli üks minu elu parimaid otsuseid. Ma sain koha pesapallimeeskonnas, ja kuigi uustulnukana seisin redeli kõige alumisel pulgal, olin vaimustunud. Keskkooliaastate kaosest hoolimata olin suutnud saada ülikoolisportlaseks.

      Pesapallimeeskonnas ei alanud mu treeningud veel niipea ja seega keskendusin oma elu kordasättimisele. Samal ajal, kui mu ülikoolikaaslased õhtuti kaua üleval olid ja videomänge mängisid, seadsin mina sisse hea magamisrutiini ja läksin igal õhtul varakult voodisse. Ülikooli ühiselamu üldises segadikus hoidsin mina oma toa kenasti korras. Need olid tillukesed sammud, aga andsid tunde, et mul on oma elu üle kontroll. Hakkasin end taas enesekindlana tundma ning see kasvav eneseusk kandus ka klassiruumi, sest ma parandasin oma õppimisharjumusi ja sain esimesel aastal väga häid hindeid.

      Harjumus on mingi rutiin või käitumine, mida korratakse regulaarselt ‒ ja paljudel juhtudel automaatselt. Iga semestriga kogusin juurde väikseid, kuid kindlaid harjumusi, mis viimaks tõid selliseid tulemusi, mida ma alguses ei suutnud ettegi kujutada. Näiteks võtsin esimest korda elus endale harjumuseks tõsta mitu korda nädalas raskusi. Järgnevail aastail paisus minu 193 sentimeetri pikkune keha 77kilogrammisest sulgkaalust 90kilogrammiseks.

      Teisel õppeaastal teenisin esialgu välja söötja positsiooni. Kolmandaks aastaks valiti mind meeskonna kapteniks ja kolmanda hooaja lõpuks pääsesin kõigi liigade koondmeeskonda. Ometi hakkasid minu une-, õppimis- ja jõutreeninguharjumused täielikult ära tasuma alles ülikooli viimasel aastal.

      Kuus aastat pärast seda, kui ma pesapallikurikaga näkku sain, haiglasse lendasin ja koomasse langesin, valiti mind Denisoni ülikooli parimaks meessportlaseks ning määrati ESPNi akadeemilisse üleameerikalisse meeskonda. See on au, mis saab osaks kogu Ameerika Ühendriikides kõigest 33 mängijale. Selleks ajaks, kui ma ülikooli lõpetasin, oli mu nimi kooli rekordite raamatus kaheksas kategoorias. Selsamal aastal pälvisin ülikooli kõrgeima akadeemilise tunnustuse: presidendi medali.

      Loodan, et annate mulle andeks, kui see kõik kõlab uhkeldamisena. Kui aus olla, siis ei olnud minu sportlasekarjääris mitte midagi legendaarset ega ajaloolist. Ma ei jõudnud professionaalsesse liigasse. Ometi, kui ma neile aastaile tagasi vaatan, siis tundub mulle, et saavutasin midagi, mis on niisama haruldane: ma kasutasin ära kogu oma potentsiaali. Ja ma usun, et selles raamatus kirjeldatud meetodid aitavad ka teil kasutada ära oma potentsiaali.

      Meile kõigile toob elu katsumusi. Vigastus oli üks minu katsumustest ning see kogemus õpetas mulle ühte tähtsat asja. Muudatused, mis esmapilgul paistavad väikesed ja tähtsusetud, toovad märkimisväärseid tulemusi, kui olete valmis neist aastate viisi kinni hoidma. Meil kõigil tuleb elus ette tagasilööke, kuid kokkuvõttes oleneb elukvaliteet sageli sellest, millised on meie harjumused1. Kui jätate oma harjumused samaks, siis saate ka samad tulemused. Paremate harjumustega on aga kõik võimalused avatud.

      Võib-olla on olemas inimesi, kes võivad saavutada üleöö uskumatut edu. Mina ei tunne ühtegi sellist ja ma ise ei ole kindlasti üks neist. Minu teekonnal meditsiiniliselt esile kutsutud koomast kuni akadeemilise üleameerikalise meeskonna liikmeks saamiseni ei olnud ühte otsustavat hetke. Neid hetki oli palju. See oli sammsammuline evolutsioon, pikk seeria väikesi võite ja tillukesi läbimurdeid. Ainus viis edusamme teha ‒ ja see oli minu ainus võimalus ‒ oli alustada tasahaaval. Sedasama strateegiat kasutasin ma ka mõni aasta hiljem, kui alustasin oma äriga ja hakkasin kirjutama seda raamatut.

      Kuidas ja miks ma selle raamatu kirjutasin?

      2012. aasta novembris hakkasin avaldama artikleid veebisaidil jamesclear.com. Olin aastaid teinud harjumustega katsetamise kohta märkmeid ja viimaks olin valmis neid ka teistega jagama. Algatuseks avaldasin igal esmaspäeval ja neljapäeval ühe uue artikli ning mõne kuuga tõi see lihtne kirjutamisharjumus mulle esimesed tuhat jälgijat. 2013. aasta lõpuks oli see arv kasvanud enam kui 30 000 inimeseni.

      2014. aastal kasvas minu uudiskirja saajate hulk üle 100 000 ning see tegi minu uudiskirjast internetis ühe kõige kiiremini kasvava sihtrühmaga uudiskirja. Kaks aastat varem, kirjutamist alustades olin tundnud ennast justkui petisena. Nüüd aga peeti mind harjumuste asjatundjaks. See uus silt vaimustas mind, kuid samas tegi ka olemise ebamugavaks. Ma ei olnud kunagi end pidanud selle teema spetsialistiks, vaid pigem inimeseks, kes katsetab üheskoos oma lugejatega.

      2015. aastal jõudis minu jälgijate hulk 200 000ni ja ma kirjutasin alla raamatulepingu Penguin Random House’iga, et hakata kirjutama seda raamatut, mida te praegu loete. Koos publiku kasvamisega avardusid ka minu ärivõimalused. Mind kutsuti üha rohkem tippettevõtetesse rääkima harjumuste kujunemise, muutumise ja pideva parandamise teaduslikust taustast. Leidsin end nii Ameerika kui ka Euroopa konverentside peaesinejana.

      2016. aastal hakkasid minu artiklid ilmuma regulaarselt tähtsates ajakirjades: Timesis, Entrepreneuris ja Forbesis. Uskumatul kombel luges minu kirjutisi sel aastal üle 8 miljoni inimese. NFLi, MBA ja MLB treenerid hakkasid mu töid lugema ning oma meeskondadele edasi andma.

      2017. aasta alguses lõin harjumuste akadeemia, millest sai üks peamisi treeningplatvorme neile organisatsioonidele ja üksikisikutele, kes on huvitatud nii elus kui ka töös paremate harjumuste loomisest.2 Fortune 500 ettevõtted ja kasvavad idufirmad hakkasid oma juhte ja meeskondi koolitustele saatma. Kokku on harjumuste akadeemia lõpetanud üle 10 000 juhi, treeneri ja õpetaja. Nendega tehtud töö on õpetanud mulle uskumatu hulga teadmisi sellest, mida tähendab harjumuste tegelikus maailmas toimima panek.

      Nüüd, kui ma 2018. aastal seda raamatut lõpetan, vaatavad veebilehte jamesclear.com iga kuu miljonid inimesed ja peaaegu 500 000 inimest saab minu iganädalast uudiskirja. See arv on nii kaugel sellest, mida ma alustades ootasin, et ma ei oskagi sellest midagi arvata.

      Mis kasu te sellest raamatust saate?

      Ettevõtja ja investor Naval Ravikant on öelnud: „Et kirjutada head raamatut, tuleb kõigepealt ise see raamat olla.“3 Mina uurisin siin raamatus kirjeldatud ideid esialgu sellepärast, et pidin nende järgi elama. Mul tuli toetuda СКАЧАТЬ