Suured veed. Arne Dahl

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „The one and only.”

      „See siin on meie juhtum.”

      „Minu arvates olete te sisekontrollist?”

      „Siis saad sa ka aru, miks te peate ära minema.”

      „Ei,” vastas Söderstedt ingellikult naeratades.

      Kuramus, mõtles Viggo Norlander ja uuris oma täiesti valget kolleegi, keda ümbritses tuppa paistev päikesevalgus. Ta näeb tõepoolest ingli moodi välja.

      „Teie ülemus komissar Niklas Grundström palus meie abi,” selgitas Söderstedt.

      Mees oli mõtliku näoga. Ta oli üle viiekümne ja kuulus kahtlemata sisekontrollibüroo uurijate vanasse kaardiväkke.

      „Seda on väga raske uskuda,” sõnas ta, kuid oli näha, et ta usub, oli näha, et ta kirub mõttes oma ülemust ja oli näha, et niisugune asi ei juhtu esimest korda.

      Igatahes Viggo Norlander arvas nii ja pidas ennast nutikaks.

      „Uus strateegia on sulle ju teada?” ütles Söderstedt ja raputas oma inglitiibade lehvitamisega haavale soola.

      Mees oli äraütlemata morni näoga, teeskles natuke aega järelemõtlemist ja laskis nad siis sisse.

      Esimese asjana vaatas neile vastu katkine peegel. Vaatas alt üles. Norlanderil oli oma paksude riiete pärast hea meel. Toekad talvesaapad tulid kildudega toime. Ja kuna Arto Söderstedt maapinda ei puudutanud, vaid hõljus selle kohal, siis jäi ka tema vigastamata.

      Viisakas mees oli veidi pettunud näoga. Nad oleksid ju võinud natuke kannatada saada. Sissetungijad.

      „Kas sa oled siin valves?” küsis Norlander.

      „Ma lõpetan meie ülevaatust,” vastas mees.

      „Mis su nimi on?”

      „Åke Danielsson.”

      „Nii et sa lõpetad ülevaatust, Åke? Mida see tähendab?”

      „Ära mitte proovigi,” vastas Åke Danielsson.

      Selle virgutava sõnavahetuse ajal kasutas Arto Söderstedt juhust, et luua endale ettekujutus korterist, kus viis Aafrikast pärit põgenikku olid ennast Rootsi õigusemõistmise eest varjanud. Imepisikeset esikust pääses otse kööki. Korter oli kahetoaline, ülimalt kasina mööbliga ja põrand oli prahti täis. Uksepilpad, peeglikillud ja üks vana äratuskell. Ta võttis kella köögipõrandalt üles ja silmitses seda. Kell näitas veerand viis. Surmaaeg. Või peaaegu surmaaeg.

      „Ära midagi puutu,” ütles Åke Danielsson, kuigi nüüd peaaegu veidi paluvalt. Rangus oli nagu peoga pühitud.

      „Miks mitte?” küsis Söderstedt katkiselt äratuskellalt pilku pööramata. „Kas te unustasite kuriteopaiga ülevaatuse tegemata?”

      Aga ta ei tahtnud peale käia. Ta pani äratuskella sinna tagasi, kus selle koht ilmselt oli. Põrandale. Siis läks ta kõrvaltuppa. See oli magamistuba. Kaks voodit ja kolm rullikeeratud madratsit. Seinad olid lagedad. Läbisõiduhoov. Pole mingit mõtet ennast sisse seada. Pole midagi, millest kahju oleks, kui pead kiiremas korras sealt lahkuma. Mitte midagi, millest sind taas kord välja aetakse.

      Arto Söderstedt sai sellest tundest aru.

      Ehkki tunduvalt privilegeeritumas plaanis.

      Ka teda oli välja aetud. Paradiisist.

      Aga see oli hoopis teine lugu.

      Lähima akna taga oli katusele viiv tuletõrjeredel. Teed sinna tõkestas sinivalge lint. Söderstedt pöördus Danielssoni poole ja osutas kerge žestiga akna suunas. Danielsson vastas abitu grimassiga ja Söderstedt tõmbas akna lahti.

      „Tähendab, see oli lahti?”

      Danielsson lentsis sinna ja noogutas.

      „Arvatavasti oli see kogu aeg lahti,” ütles ta. „Ettevalmistatud põgenemistee.”

      „No nii, kuidas sina siis taastaksid eelnenud sündmuste käigu?”

      Danielsson koputas endale sõrmeotstega vastu otsaesist. Näis, nagu tahaks ta ajusagara klaviatuuril taastamise toone esile improviseerida.

      „Viis põgenikku köögilaua ääres. Kohvikruusid. Kui uks reeglitevastaselt sisse löödi, jõid nad kohvi. Peegel kukkust seina pealt ja kell laualt maha. Segadus. Aknale kõige lähemal olnud põgenik sihib sinnapoole.

      „Winston Modisane,” ütles Söderstedt.

      Danielsson noogutas ja jätkas:

      „Niisiis sööstab ta akna juurde ja ronib välja. Meie kolleeg läheb talle järele ega aimagi, et mehel on relv.”

      „Dag Lundmark,” noogutas Söderstedt ja osutas akna poole. „Kas läheme nende jälgedes?”

      Åke Danielsson tegi akna suunas tõrkuva liigutuse. Söderstedt ronis välja, Danielsson puhkides järele. Norlander samamoodi.

      Katusele viiv tuletõrjeredel oli kaunikesti kipakas. See kaardus politseilise koguraskuse all.

      Nad astusid üle järgmise laperdava sinivalge kilelindi ja jõudsid katusele. Seal oli ainult pisike väljaulatuv ruum, mis oli nagu tilluke maja suure katusel. Söderstedt läks sinna. Ta vajutas pööninguukse linki. Uks vajus lahti. Ta pani selle jälle kinni. Siis ta noogutas ja kõndis natuke aega ringi.

      „Okei,” ütles ta. „Miks Winston Modisane plehku paneb? Loomulikult sellepärast, et edasi vabadusse pääseda. Kui mõelda, et aken oli põgenemisteena kogu aeg lahti – nagu sina Åke ütlesid –, mille pagana pärast ta siis katusele seisma jääb ja tagaajava politseiniku pihta tulistab? Miks ta lihtsalt edasi ei jookse? Siia? Pööninguuksest sisse?”

      „Meie hinnangul,” vastas Danielsson, „on kaks võimalust: esiteks see, et ta satub lihtsalt paanikasse ja hakkab huupi tulistama…”

      „Mitu lasku ta tegi?”

      „Magasinist oli kaks kuuli puudu ja see klapib Marklundi jutuga.”

      „Lundmarki. Mida teised räägivad? Kas nemad kuulsid ka kahte lasku?”

      „Ühelt poolt ei ole me veel jõudnud nendega rääkida, teiselt poolt ei ole mingit põhjust selles kahelda. Kaks kuuli on puudu. Kõik viitab sellele, et need tulistati välja. Arv klapib.”

      „Okei… Mis on teine võimalus? Kui see ei olnud paanika?”

      „Et Lundmark oli lihtsalt liiga lähedal. Aafriklane taipas, et ta ei jõuaks eest ära joosta. Ta hoopis tulistas.”

      Söderstedt noogutas. Norlander silmitses teda. See käitumine oli talle tuttav. See oli vana Arto. Enne-Itaaliat-Arto. See Õige Arto.

      „Kuhu ta kukkus?” küsis See Õige Arto.

      „Sinna, kus sa seisad?”

      Arto Söderstedt vaatas igas suunas ringi. Ta seisis katuseserval, kuristikust lahutas teda madal, pealtnäha СКАЧАТЬ