Suured veed. Arne Dahl

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõrval seisev range olekuga mees ei kuulunud kumbagi nimetatud kategooriasse. Ta oli Pauli ja Kerstiniga umbes ühevanune, võib-olla üle neljakümne, aga tal oli see, mida nendel ei olnud – ja nad teadsid, et neil seda ei ole. Autoriteetne pilk.

      Ja muidugi tume ülikond.

      Kerstin heitis pilgu Paulile. Too seisis nagu kivikuju.

      Hultin näppis oma nina. Kuna see oli üpris kopsakas, võttis asi hea tüki aega. Kui see projekt lõpule jõudis, ütles ta ükskõiksel toonil:

      „Paul, sa ju tunned komissar Niklas Grundströmi?”

      Niklas Grundström ulatas käe, Paul Hjelm vastas samaga, kuigi ilmse vastumeelsusega, Kerstin sirutas oma käe. Ta tundis ennast pisut tõrjutuna.

      „Niklas Grundström juhib praegu sisekontrollibürood,” jätkas Hultin.

      „Ma arvasin, et nii läheb,” sõnas Paul Hjelm.

      „Tal on teie abi vaja.”

      Siis hakkas Kerstinil koitma. Aegade algus. Pauli süüdistati reeglite rikkumises seoses ühe Hallundas toimunud pantvangistamise juhtumiga. See, kes teda süüdistas, oli Niklas Grundström. Ja see, kes ta ära päästis – Jan-Olov Hultin.

      „Abi?” küsis Paul Hjelm skeptiliselt. „Kas ta tahab meie abi?”

      „Küllap sa võid otse tema poole pöörduda,” mühatas Hultin.

      Grundström äigas käega läbi oma heledate juuste ja Paul Hjelm mõtles rahulolevalt, et need on kahtlaselt hõredaks jäänud.

      Kerstin Holm igatahes arvas nii.

      Grundström köhatas ja lausus:

      „Kas te tänaseid pealkirju olete lugenud?”

      Kerstin ohkas. Jaa-jah. Sellest ta ei pääse.

      „Mis juhtus?” küsis Hjelm lühidalt.

      „Me ei tea kindlalt,” vastas Grundström. „Loodame, et teie uurite selle meie jaoks välja.”

      „Personalinappus?”

      „Ta keeldub sisekontrolli omadega rääkimast.”

      „See pole teid küll kunagi takistanud.”

      Niklas Grundström pidas väikese pausi ja lehitses sihitult mingit paberipatakat.

      „Pärast minu ametisse asumist,” ütles ta, „oleme püüdnud uut strateegiat juurutada. Teate küll, et kaasusi on rohkem kui eales varem ja selles olukorras peame suutma toimivat töösuhet hoida. Terve sisekontrollibüroo olemasolu on küsimärgi alla pandud. Süüdistatavad politseinikud nõuavad üha sagedamini sõltumatut uurimist nagu Osmo Vallo juhtumi puhul. Siis on tunduvalt raskem politseinik olla kui praegu. Ja nüüdki on juba küllalt raske. Ma olen tahtnud meievahelisi jäikasid vaheseinu maha lõhkuda. Sellepärast mul ongi abi vaja. Teie abi.”

      Paul ja Kerstin vahetasid pilke.

      Usutav? Tjah, ilmselt küll. Aga vaevalt et täielikult.

      „Miks just meie abi?” küsis Kerstin Holm.

      Niklas Grundström ohkas sügavalt ja neelas kibeda pilli alla:

      „Sest räägitakse, et teie olete parimad.”

      „Milles me siis parimad oleme?” küsis Paul, et näha, kuidas veel üks pill kurgust alla läheb.

      „Parimad ülekuulajad. Kas oled nüüd rahul?”

      „Üsnagi,” vastas Paul ja hakkas tasakesi itsitama.

      Kerstin sekkus:

      „Räägi.”

      Grundström võttis mingi paberi, millele ta edasise jutu käigus kordagi pilku ei heitnud.

      „Eile õhtupoolikul tegutses Huddinge kohalik politsei vihje alusel, et ühes Flemingsbergi linnaosa korteris varjavat ennast viis Aafrikast pärit ja väljasaatmisele mõistetud põgenikku. Kohale sõitis neli konstaa…”

      „Vihje?” küsis Hjelm kõlatult vahele.

      „Vihje,” kinnitas Grundström tuimalt.

      „Anonüümse vihje?” jätkas Hjelm sama kõlatult.

      Grundström niheles veidi.

      „Vihje tuli Migratsiooniametist. Kas ma tohin jätkata?”

      „Aga muidugi.”

      „Neli konstaablit sõitsid kohale ja korjasid põgenikud kokku. Ühel neist, Lõuna-Aafrikast pärit Winston Modisanel õnnestus siiski aknast välja ronida ja mööda välisseinal olevat tuletõrjeredelit katusele põgeneda. Üks konstaabel läks talle järele. Kui konstaabel katusele jõudis, tulistas Winston Modisane tema pihta. Konstaabel tulistas vastu üheainsa lasu. See tabas otse südamesse. Winston Modisane suri sündmuskohal. Meil läks korda seda kuni tänase varahommikuni meedia eest salajas hoida. Mõningad ärksad ajalehed said selle hommikustesse numbritesse.”

      Paul ja Kerstin vaatasid teineteisele otsa, kuid Hultin oli see, kes lausus:

      „See tundub ju seaduspärane tulistamine…”

      Grundström tegi grimassi ja sõnas:

      „On mõningad häirivad asjaolud…”

      „Nagu?”

      „Nagu see, et üksus lõi ukse maha, ilma et oleks eelnevalt kella andnud. Nagu see, et kõnealune konstaabel oli olnud pikka aega teenistusest kõrvaldatud ja alles äsja tööle naasnud. Kõige järgi otsustades oleks ta tulnud lahti lasta, aga kusagil läks kellelgi meel haledaks. See on kindlasti paras kont kõmulehtede hambusse.”

      Kerstin Holmi sisimas liigatas miski. Hingepõhjast tulev ärevus.

      „Miks ta teenistusest kõrvaldati?” küsis ta niisuguse häälega, et Paul Hjelm talle ainiti otsa jõllitas.

      „Alkoholismi pärast,” vastas Niklas Grundström kristallselgelt.

      Ja hingepõhjast tulev ärevus muutus roosipunaseks.

      Grundström jätkas halastamatult.

      „Tema nimi on Lundmark. Dag Lundmark.”

      3

      OTSE FLEMINGSBERGI SÜDAMES, täpsemalt Diagnosvägenil postimaja lähedal sirutus taeva poole Giotto kolmeteistkümnendal sajandil kavandatud kellatorn. Teisel pool Hälsovägenit laiutas Arno kaldal Vasari ehitatud Uffizi galerii, mis oli pilgeni täis Botticellit ja Rafaeli, Michelangelot ja Leonardo da Vincit. Ja Huddingevägeni ääres just siinpool punast foorituld asus Brunelleschi võimsa kupliga Toomkirik ise.

      Või siis oli see Arto Söderstedt, kes igatses Itaaliasse.

      Viggo Norlander oli sellest seisundist üliväga tüdinud. Kolleegi silme ees oli nagu mingi kelme ning oma arust nägi ta – nagu maitsetus reklaamfilmis –, kuidas sellel kelmel vahelduvad Toscana vaated. Ja see oli ülimalt СКАЧАТЬ