Suured veed. Arne Dahl

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ taas elu sisse saada. Need olid juba tukkuma jäänud. Ta tundis päriselt, kuidas peenikesed kiud pingule tõmbuvad nagu kummipaelad ja valmistuvad väiksemagi valesammu puhul katkema. Ettevaatlikul demineerijasammul jooksis ta viimased meetrid mööda Scheelegatanit endiselt siresinise septembritaeva poole sirutuva raekojani. Ta peaaegu ei puudutanudki maad. Nagu haldjas hõljus ta politseimajaga rööbiti mööda Kungsholmsgatanit üles, kuni see järsku Kronobergsparkeni idavärava juures ehmatusega lõppes. Lõppes Polhemsgatanil. Keskkriminaalpolitsei välisukse juures. Kui ta rangelt valvatud uksest sisse astus ja kriminaalpolitsei koridore higiga pritsis, nentis ta, et ei olnud terve tee mitte ainsatki pilveraasu näinud.

      Sügis oli siiski käes, selles ei olnud mingit kahtlust.

      Ta lükkas naiste riietusruumi ukse lahti. Noor kolleeg Sara Svenhagen oli peadpidi kapis. Tal olid teksased jalas, kuid ülakeha paljas. Kähku mässis ta endale käterätiku ümber. Sekundi murdosa jooksul nägi Kerstin Holm tema keha profiilis. Sellest piisas.

      Väike kumerus kõhul paistis selgesti välja.

      Ja Sara nägi, et tema nägi.

      „Ära ütle midagi,” lausus ta veidi kohmetult ja oli seda nägu, nagu oleks teda moosivarguselt tabatud.

      Kerstin Holm kallistas Sara Svenhagenit pikalt-pikalt. Pisut eemale tõmbudes ja Sarat silmitsedes mõtles ta, et teda ümbritseb mingi selginenud valgus.

      Hilissuvine valgus.

      „Kui kaua see juba kestnud on?” pahvatas Kerstin viimaks.

      „Mul on neljateistkümnes nädal,” vastas Sara.

      „Ja sa ei ole sõnagi rääkinud!”

      „Ja ei räägi ka sõnagi. Sina ka mitte.”

      „Ei. Ei, ei. Mina ka mitte.”

      Kerstin laskis Sara käed lahti ja tundis, et on tummaks löödud. Ta ei taibanud päriselt, miks ta nii rabatud on. Kas ta mitte õige natuke ei liialdanud?

      „Ma mõtlen, et peaksin nüüd vist ka duši alla minema,” naeris Sara.

      Kerstin kergitas käsivart ja nuusutas. Küsimus oli kahtlemata õigustatud. Ta naeris ja suundus ruumi teise otsa oma kapi juurde.

      Sara viskas käterätiku kappi ja tõmbas ülle kõhtu varjava lotaka sviitri.

      „Kas sa pealkirju nägid?” hüüdis ta sviitrist summutatud häälega.

      „Ära nüüd seda hommikut ära riku,” hüüdis Kerstin vastu ja tiris jooksudressi seljast ning astus duširuumi.

      Vesi oli nii külm, et ta imestas, kuidas jääpurikad teda auklikuks ei torka. Kuni ta ootas, et vesi soojemaks läheks, piilus Sara sisse ja osutas kellale.

      „Neli minutit ja nelikümmend kolm sekundit.”

      „Kao minema, va peletis,” ütles Kerstin Holm ja astus duši alla.

      Algul arvas ta, et pahad päevad on pihta hakanud, aga aeg ei klappinud. Trapist alla keerlev roosipunane vesi tuli kusagilt mujalt. Ta piilus oma vasaku käe sõrme ja sealt jooksiski väike punane nire, mis aina enam värvi kaotades lurinal äravooluavasse kadus.

      Kui kaua ta peab oma vähest otsustusvõimet meelde tuletama? See oli nagu pikaleveninud ja pisut tobe karistus. Häbi kui karistus.

      Ta püüdis sõrmust ettevaatlikult ära võtta. See ei istunudki tegelikult kuigi tihkelt, ent iga katse seda ära tõmmata lõikas nagu noaga.

      Viimaks tüdines ta sellest pusimisest ära ja tõmbas hoopis jõuga. Parem lühike terav valu kui pikalt tuikamine.

      Ta sai imepisikesest punasest liistakust kinni ja tiris selle naha seest välja. Purskus miniatuurne verejuga.

      Nagu tilluke jääminek.

      Tema pilk langes sõrmusele. Graveeringule. Ta ei olnud seda hulk aega näinud.

      „Armastust ei suuda kustutada suured veed.”

      Ja siis nägi ta vaimusilmas taas meest roosipunases restoranis põlvitamas. Dag. Dag Lundmark. Ja sõnad olid järsku nii selged.

      „Pane mind kui pitseri-märki oma südame peale, kui pitseri-märki oma käsivarre peale. Sest armastus on tugev nagu surm, armukadedus julm nagu surmavald. Selle lõõsk on tulelõõsk, selle leegid Issanda leegid. Armastust ei suuda kustutada suured veed ega uputada jõed. Kui keegi annaks armastuse eest kõik oma koja vara, oleks ta tõesti naeruväärne.”

      Ülemlaul.

      Dag…

      Ta sulges silmad Aja kulg. Kõik, mis pärast seda juhtus…

      Aga siis, just siis oli see olnud vastupandamatu. Mehel olid sõnad peas nagu vesi. Ta põlvitas tolles roosipunases restoranis ja oli vaevunud seda kõike tegema. Tema pärast. Armastuse pärast. Pikk ja keeruline tsitaat, graveeringuga sõrmus, punased roosid, põlv linnaosakõrtsi põrandal. Raske unustada. Võimatu mälust kustutada.

      Ja nüüd? Miks nüüd? Mingi juhmaka Porsche pärast? Vaevalt.

      Ta raputas pead ja pistis sõrmuse sõrme tagasi.

      Nagu plaastri. Haava peale.

      Seejärel kuivatas ta ennast ja pani riidesse. Aeg ei andnud armu. Ta jääb operatsioonide juhtimise keskusse – tollesse täiesti vale nimega loenguruumi, kus A-rühm tavaliselt oma hommikusi koosolekuid pidas – mitu minutit hiljaks.

      Ta kiirustas jooksujalu mööda koridore, lippas treppidest üles ja jõudis kindlale pinnale. A-rühma valdustesse. Operatsioonide juhtimise keskuse uks oli paokil. Ukse taga seisis tuttav kuju ja osutas olematule kellale oma käerandmel.

      Tobe žest.

      Eriti Paul Hjelmi puhul, kellel ei olnud vist terve elu jooksul korras kella randmel olnud.

      Paul hõõrus oma ootamatult korralikult raseeritud lõuga. Otsekui teadnuks ta, mis ees ootab. Otsekui oleks ta siseinfot saanud.

      See nadikael.

      Kuigi seda mõtles Kerstin alles minut aega hiljem.

      „Me peame Hultini kabinetti minema,” ütles Paul.

      „Kes „meie”?” küsis Kerstin.

      „Sina ja mina,” vastas Paul.

      „Kui armas,” sõnas Kerstin.

      „Eks ole?” ütles Paul.

      „Aga teised?” küsis Kerstin.

      „Nemad mitte,” vastas mees.

      Lugu oli teisisõnu päris mage.

      Nad sammusid kriminaalkomissar Jan-Olov Hultini ukse poole. See oli kinni. Nad koputasid.

      Ja astusid sisse.

      Hultin istus oma kirjutuslaua taga ja nägi välja nagu ikka. Kõik muu oleks olnud šokeerivalt väljaspool mõistlikkuse piire. Mis tavapärasest erines, oli see, et ruumis oli veel keegi.

      Jan-Olov СКАЧАТЬ