Suured veed. Arne Dahl

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Söderstedt vaatas teda taevaliku kannatlikkusega.

      „Võib-olla sinu maailmas,” lausus ta ja sirutas ennast.

      Nad seisid kümnekonna korruse kõrgusel Flemingsbergi keskuse kohal ühel majakatusel ja saatsid pilgu üle päikesevalguses supleva lõunapoolse eeslinna, kus paiknesid miljoniprogrammi^[1.] ilmselt kõige jubedamad ehitised. Sest alles mõni aasta tagasi oli Flemingsbergil olnud Stockholmi kõige halvema eeslinna maine – isegi hullem kui Tenstal ja Albyl, Fittjal ja Rinkebyl –, aga see maine paranes juba mõnda aega. See johtus eelkõige üle terve keskuse laiutavast Södertörni kõrgkoolist, kõrgkoolist, mis pani isegi kõige umbusklikumad Rootsi üli-ja kõrgkoolihariduse tulevikku uskuma. Vaatamata sellele, et see toimus kohutavate kaotuste hinnaga. See oli valitsejatele proovikiviks. Kõik armastasid seda kõrgkooli ja kui see ka üle pankroti ääre viidaks, ei söandaks nagunii keegi seda kinni panna.

      Ilmselt oli säherdusi jõuvõtteid vaja.

      „Ma ei saa sinust aru,” kurtis Viggo Norlander. „Sulle oleks seal Itaalias äärepealt ots peale tehtud. Sulle suruti püstol lõugade vahele, nii et hambad lendasid. Kõik sinu paradiisiillusioonid lendasid kildudeks. Ja ikka igatsed sa iga jumala päev, iga tund, iga sekund sinna tagasi.”

      „Näe, vaata sinna,” vastas Arto Söderstedt ja näitas näpuga.

      „Ära siis vasta,” mossitas Norlander ja jälgis kolleegi nimetissõrme, mis osutas naabermaja katusele, kus sinivalge kilelint tuules laperdas, justkui püüaks vareseid peletada.

      Siis ohkas Viggo Norlander sügavalt.

      „Need on üpris sarnased,” lausus Söderstedt kannatlikult nagu ingel ja keeras ringi. Ta läks väljaulatuva pisikese ruumi – mis oli nagu tilluke maja suure katusel – ukse taga oleva pööningutrepi poole.

      Norlander torisedes tema kannul.

      Nad olid kolmandat korda vales majas.

      „Aga nüüd oleme lähedal,” sõnas Söderstedt julgustavalt.

      Viggo Norlander ei tundnud ennast julgustatuna.

      Kuigi praegusel ajal oli pahur ja torisev Norlander rohkem nagu mask – temalt oodati seda ja ta kandis seda sulaselgest vastutulelikkusest. Tegelikult oli ta õnnelik inimene, vastne isa juba teisele imelisele tütrele sama paljude aastate jooksul. Viiekümne kahe aastasena. Ta liikus õblukeste tüdrukute ringis nagu inglite seas. Ta oli juba paradiisis, seega ei olnud tal tarvis selle järele igatseda. Ja järelikult tundus kolleegi pidev igatsus lihtsalt üpris sõge. Lapsik.

      Teisest küljest ei olnud ta kunagi päriselt aru saanud, mis Arto Söderstedtiga Itaalias juhtus.

      Suur osa A-rühma viimastest juhtumitest oli toimunud Euroopas, eelkõige Itaalias, kättesaamatuna kõigile teistele peale Söderstedti. Ja tema ei rääkinud rohkem kui puhtprofessionaalselt nõutav oli.

      Aga midagi oli puudu.

      Pusletükid.

      Ta oli väitnud, et tema naine ootab last, aga kui nad tagasi tulid, ei olnud sellest märkigi.

      Ta oli pärinud varanduse, ent nüüd elas ta nii, nagu seda ei oleks kunagi olnudki.

      Ta oli Europoli politseinikuna suurt edu saavutanud, aga ei olnud seda mitte hetkegi ära kasutanud.

      Ta oli vahistanud vähemalt ühe Teise maailmasõja aegse sõjakurjategija, aga ta ei olnud lausunud sõnagi, kuidas see tegelikult toimus.

      Naasnud Arto Söderstedt oli lihtsalt tagasihoidlikkuse musternäide. Mis ei tundunud päris loomulikuna.

      Aga see oli midagi, millega Viggo Norlanderil tuli leppida. Söderstedt sulgus nagu karp ja temas valmib kas pärl või siis rändab ta keedupotti.

      Söö või lase ennast süüa, mõtles Norlander häiritult ja astus uriini järele lehkavasse lifti ainult meenutamaks, et see on rikkis.

      „Meil jääb efektiivsusest puudu,” lausus ta liftipeeglile.

      „Sinul igatahes küll,” ütles Söderstedt, avas väljastpoolt liftiukse ja osutas galantse žestiga kõrgele, väheahvatlevale trepile.

      Norlander oli liiga paksult riides. Talle meeldis see sõna, aga mitte nähtus. Ühelt korruselt teisele laskudes leierdas ta seda endamisi. Ma olen liiga paksult riides. Ma olen liiga paksult riides.

      Mis tähendas lihtsalt seda, et tal oli liiga paks jope, täpsemalt öeldes kõige ebamugavama tegumoega must sulejope. Hommikuti vaatas ta aknast välja, viskas pilgu kraadiklaasile ja tegi vale valiku. Õhukesed riided, kui ilm oli külm ja soojad riided, kui oli soe. Eksimatult.

      Jope oli töörõivaks äärmiselt sobimatu, kuna selle kohevate voltide vahelt püstoli kättesaamiseks peaks kuluma ligi pool minutit. Õnneks pole tal kunagi vaja olnud järele proovida. Ja täna hommikul oleks sulejope pidanud esikunagisse jääma. Ilmale vaatamata.

      Ja täna ei olnud tal kavas relva haarata.

      Nad jõudsid alla ja astusid tänavale. Söderstedt jäi korraks seisma, pilk siresinisesse taevasse suunatud. Norlander ei pannud pahaks. Ta toetas käed vastu põlvi, kummardus ja ähkis.

      Ja nemad ei oleks üldse pidanud siin olema.

      Hommikune nõupidamine operatsioonide juhtimise keskuses jäi ära. Selle asemel kutsus kriminaalkomissar Jan-Olov Hultin nad oma kabinetti ja käskis neil mitteametliku häälega Flemingsbergi minna, et ühele korterile pilk peale heita.

      „Ainult kontrollige olukorda,” ütles Hultin.

      „Ainult kontrollige olukorda?” kordas Norlander äärmiselt paljutähendava häälega.

      Seda ignoreeriti ülima hoolega.

      „Jah,” vastas Hultin ükskõikselt.

      Nii see oli.

      Õnneks oli naabermaja lift korras. Muus osas ei olnud mingit vahet. Majad olid lihtsalt täpselt ühesugused.

      Viggo Norlander mõtles, et arvatavasti näeb põrgu niimoodi välja. Kõik on täpselt ühesugune. Mitte miski ei torka silma. Inimene rändab ühest puhastustulest teise ja kõik on täpselt nii nagu kõik muu.

      Lift peatus üheksandal korrusel. Õiget kohta oli kerge leida. Koridori kaugemas otsas olev uks oli päris katki ning pealegi ehtis seda kollast ja musta värvi kleeps ja kitsas sinivalge kilelint.

      Kahjuks oli uks lahti.

      Sees oli märgata liikumist.

      Norlander ohkas.

      Ta mõtles oma teenistusrelvale, mida varjas mitu kihti sulevoodrit. Ta mõtles äsjaantud lubadusele, et täna ei olnud tal kavas relva haarata. Ta mõtles vanale lubadusele, mille oli andnud oma elukaslasele Astridile ja tütardele Charlotte’ile ja Sandrale: „Ei, ma ei sure”. Hakkas siis tõmbluku kallal pusima.

      Tal ei oleks tarvitsenud vaeva näha. Uksepraost välja piiluv mees oli viisakalt riides ja näitas politsei töötõendit.

      „Laske jalga,” sõnas ta rangelt. „Politseiasjad.”

      „Sama СКАЧАТЬ