Suured veed. Arne Dahl

Чтение книги онлайн.

      Vasagatanil oli fooris punane mehike. Paigaljooks on kõige hullem asi – mitte miski ei ole nii tobe. Groteskne teeseldud professionaalsus. Reielihaste pärast sörkis ta siiski ristmikuni ja keksles seal nagu külatola karjamaal.

      Muide, kas külatolad on veel olemas?

      Kas üle sajandi kestnud urbaniseerumine pole neid välja juurinud?

      „Linnatola” kõlab rohkem traagiliselt kui koomiliselt, nii et olgu siis pealegi „külatola”. Loodetavasti on ta siiski rohkem koomiline kui traagiline. Lihtsalt üksinduseastel, üksildasena vananemise astel torkas rohkem kui sekundiks valusasti. Ei, mõtles ta ägedalt ja vehkis kätega nagu maratonijooksja vahetult enne starti. Ei, kurat võtaks, traagiline kuju ma küll ei ole. Veel mitte. Mitte veel päriselt.

      Ja teatud vanuses muutuvad kõik inimesed haletsusväärseks. Ta kavatses selle ajani oodata.

      Ja mis karjamaa?

      Ta tundis jälle, et vasak käsi kipitab, aga just siis ajas kõhukinnisus oksele, nagu tema üheksa-aastane õetütar tavatses öelda (punane mehike muutus roheliseks) ning ta läks koos alles mõõduka inimvooluga üle Vasagatani. Norra Bantorgetilt, Vasa juurest, loivasid alla mingi poissmeestepeo häälekad riismed ning ta lisas sammu. Nimelt eelistas ta hilissuvist hommikupäikest, mis tema teada pidi talle Kungsbrol paistma hakkama. Ja nii läkski. Päike mähkis Klara Strandi nõiduslikku hommikuvalgusesse, mis tekitas illusiooni, et Rootsi kõige tihedama liiklusega teejupp on saarestikuidüll.

      Võlur Sügis oma kergesti läbinähtavate, kuid hädatarvilike trikkidega.

      Kevad oli olnud ebatavaline. Hämmastava reeglipärasusega tähendas kevad A-rühmale mõnda uut suurt juhtumit. Otsekui oleks „rahvusvaheline kuritegevus”, mille järele nemad pidid valvama, talveunne suikunud, et kevade hakul ülemeelikult ärganuna koopast välja ronida ja pärast talveund isukalt oma kõige jõhkramaid kuritegusid toime panna.

      Ent tänavu nii ei juhtunud. A-rühm aina ootas ja ootas, kevad möödus suuremate vahejuhtumiteta, suvi andis rahvusvahelisse kuritegevusse oma iseäraliku panuse juunis Göteborgis toimunud EL-i tippkohtumise ajal kive loopinud sakslaste ja sõjakate politseinike näol.

      Nüüd oli käes neljas september ja EL-i tippkohtumine kindlasti selle aasta kõige ebameeldivam sündmus. Kogu politseielu muutus raskemaks. Korrakaitsejõude koheldi nii karmi käega nagu ei kunagi varem. Nemad omakorda said kaela kivirahe, mis oli ka enneolematu. Sõna oli sõna vastu.

      Politsei vastu laekus palju kaebusi ja õiget selgust selles, mis tegelikult juhtus, paistis olevat raske saada. Selge oli igatahes see, et kõik sai alguse neljapäeva, neljateistkümnenda juuni hommikul, kui politsei piiras ümber Hvitfeldti gümnaasiumi, kuhu oli majutatud hulk demonstrante. Koolihoone blokeeriti kaubakonteineritega. Kohe pärast kella kahte hakkasid demonstrandid ratsapolitseinikke kividega pilduma. Kokkupõrked jätkusid sealsamas kõrval Vasaparkenis. Seejärel ründas hulk erivarustuses politseinikke gümnaasiumi, et demonstrante läbi otsida. See oli omamoodi sõjaväeline operatsioon, milles osalesid sajad politseinikud, arvukalt hobuseid ja koeri ning helikoptereid. Tunnistused selle kohta, mis koolihoones tegelikult toimus, olid lahknevad.

      Otsekui sellest veel vähe oleks, kordusid sündmused järgmisel päeval – kuigi veel hullemini – Schilleri gümnaasiumis. Gümnaasiumihoonet rünnati, inimesed aeti välja ning käsutati tundideks vihmast märjale kooliõuele pikali.

      Ja see ei olnud kaugeltki mitte A-rühma tavaline rahvusvaheline vägivallakuritegu. Küsimus oli selles, kas rahvusvahelise vägivallakuriteo eest olid vastutavad kiviloopijad või politsei, ning see küsimus oli ääretult ebamugav. Mõningad A-rühma liikmed olid juba puhkusel, ülejäänud jälgisid näitemängu veidi eemalt ja kõige suuremad uljaspead lubasid endale seda, et selgemini defineeritavaid koledusi tõeliselt taga igatseda.

      Kerstin Holm pidi tunnistama, et tema kuulus vähe väljapaistnute sekka.

      Ta lahkus mandrilt ja siirdus sellele Stockholmi saarele, mille nimi oli Kungsholmen ja kus muuhulgas asus ka politseimaja. See ei olnud enam päris tema moodi.

      Kui ta ikka veel üpris kergel sammul Fleminggatanile keeras ja kahvatu päikese selja taha jättis, tundis ta uuesti, et vasak käsi kipitab. Sileda sõrmuse alt paistis paar roosipunast liistakut.

      Ei, mitte roosipunast.

      Porsche-punast.

      Tundus peaaegu – aga ainult peaaegu –, et ta punastas mööda tiheda liiklusega Fleminggatanit edasi joostes ja lähenedes politseiasutusele, mille osa ta sisuliselt oli. Kuigi just parasjagu tal niisugust tunnet ei olnud. Nimelt istus tema õlal – jah, muidugi oli see tema – Kõnelev Kilk ja siristas talle kõrva: „Kas politseinikud peavad tõesti kaaskodanike autosid niimoodi kriipima, et suured liistakud lahti tulevad?” Ta vastas ja nina muidugi kasvas natuke: „Aga ta sõitis punase tulega! Ta seisis põiki üle ülekäiguraja!” Kõnelev Kilk vaatas ainult talle otsa ning see pilk ei tõotanud midagi head. Siis Kilk kadus.

      Vups!

      Üdini keskpärase käteosavusega püüdis ta jooksu pealt Porsche-liistakuid sõrmuse küljest lahti urgitseda. See ei edenenud kuigi hästi. Hetke pärast võis eespooltoodutele lisada veel ühe värvikirjelduse, nimelt „veripunase”.

      Göteborg, jah… Kodulinn.

      Ta piilus sõrmuse alla. Et ta seda ka ära ei ole võtnud. See oli ühe ammu-ammu katkestatud kihluse kihlasõrmus. Dag. Dag Lundmark. Kolleeg Göteborgist, kes oli teda ööde kaupa – täiesti tahtmatult – vägistanud. Ta lihtsalt arvas, et asi peabki niimoodi käima. Mina võtan, sind võetakse. Mees, naine. Väga iseäralik suhtumine.

      Jah, Dag, mõtles ta ja kruttis natuke sõrmust. Valus oli. Sõrmus istus tihkelt. Sellepärast ta ei olnudki seda ära võtnud. Nii ütles ta iseendale. Mitu korda. Liigagi mitu korda.

      Siis detektiivi halastamatu loogikaga:

      „Kuidas siis Porsche-liistakud sinna alla mahtusid?”

      Minema.

      Sitt, tatt, kaljaraba, nagu Paul Hjelm ütles, kui päikesepiste sai. Nagu aeg-ajalt juhtus.

      Aga ei. Dag. Mis Dagiga juhtus? Täielik lõpp. Ei lapsi. Ei sidemeid. Äkitselt oldi teineteise elust kadunud.

      Mingi kõlakas jõudis temani. Dag jõi juba siis liiga palju. Hiljem kõrvaldati ta alkoholismi pärast töölt. Kas ei olnud nii? Ei, ta ei teadnud. Aga ta mäletas väga selgesti, millal Dag selle sõrmuse talle sõrme pani. Haga linnosa roosipunases kõrtsis. Roosipunased seinad. Roos käes. Ja muidugi laskus mees põlvili. Seda ei oleks ta osanud uneski näha. Ja need sõnad, mis…

      Ajalehereklaam Seven Eleveni ees, otse Fleminggatani ja Scheelegatani nurgal katkestas tema mõttelõnga.

      Ei, mitte nüüd jälle.

      „Ekstra. Ekstra. Politsei laseb asüülitaotleja maha. Tulistamine Flemingsbergis.”

      Kui Kerstin Holm tööle jookseb, ei peata teda naljalt miski, aga praegu jäi ta tõepoolest seisma. Jalapealt. Vilistas jalalihaste kuuldavatele protestidele. Nii trööstitu tunne. Lõputu vägivallaspiraal. Politsei vastu suunatud vägivald kasvas tuntavalt. Ja ühe sõltumatu uuringu andmetel kippus politsei pärast Malexanderi politseiniku mõrva palju kärmemalt relva haarama. Rääkimata sellest, kuidas Göteborgis järsku demonstrante nahutati. Migratsiooniamet aitas jooksus olevate asüülitaotlejate lõksupüüdmisele aktiivselt СКАЧАТЬ