Suured veed. Arne Dahl

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui tal oleks raha, et nüüd, kui lapsed hakkavad pesast välja lendama, paar korda aastas Pariisi või New Yorki sõita. Paranda mind, kui ma eksin.”

      Paul Hjelm silmitses teda. Pikalt.

      Ta parandas teda ühes, ja ühes ainsas punktis:

      „Ma ei ole mingi karjerist,” lausus ta tasakesi.

      „Seda ma ei öelnudki,” sõnas Grundström. „Ma ütlesin, et arvatavasti elab kusagil tolle hooletu pealispinna all üks väike karjerist. See on hoopis teine asi.”

      Paul Hjelm oli vait. Olgu, vaigistatud.

      Niklas Grundström pöördus Kerstin Holmi poole.

      „Kõik see, mis ma Hjelmi kohta ütlesin, käib ka sinu kohta, Holm. Kõik, välja arvatud lohakas pealispind.”

      See oli nii lähedal komplimendile, kui Niklas Grundströmi puhul üldse võimalik oli.

      „Ja lapsed,” lausus Hjelm.

      Kerstin Holm muudkui keerutas oma sõrmust ringiratast.

      „Ja ikkagi on see huvide konflikt,” ütles ta ainult.

      Grundström võttis hoogu.

      „Juhtum on piiripealne,” lausus ta. „Teie suhte lõppemisest peaks seega oma seitse-kaheksa aastat möödas olema. Taandamist ei peaks vaja olema. Kui seda sõrmust ei oleks…”

      Taas kord pöördusid kõigi pilgud Kerstin Holmi vasakule käele. Ta jättis kihlasõrmuse kruttimise järele.

      „See ei tule ära,” ütles ta.

      Grundströmi ilme viitas sellele, et tal on veel kaarte, mida välja käia.

      „Vaata teda,” ütles ta ja osutas peanoogutusega peegli tagumisele küljele. „On ju näha, et miski pole päris õige.”

      Nad silmitsesid läbi piilupeegli Dag Lundmarki. Ja noogutasid. Kõik kolm. Ka Hultin.

      „Ma keeran selle asja veel kord teistpidi,” jätkas Niklas Grundström. „Tegelikult on mul teie abi vaja. Seda ka. Kaks kärbest ühe hoobiga. Ühest küljest tahan ma teid töötamas näha, vaadata elavas esituses, kas te sobite sellesse harjumatusse, vastutusrikkasse ja ohtlikku ametisse. Teisalt tahan ma tõesti, et te sellest maskist läbi murrate. Mul ei ole mitte pisimatki tõendit – või tegelikult isegi vihjet sellele –, et Flemingsbergi tulistamises midagi hämarat on. Teda tulistati ja tema tulistas vastu. Mitte miski ei räägi sellele vastu. Peale…”

      „Kõhutunde,” ütles Kerstin Holm.

      Grundström silmitses teda ja ilmselt nägi oma arust tema sisemist heitlust. Võitlust töö- ja eraelu vahel. Kumb on tegelik elu?

      „Peale kõhutunde,” noogutas Grundström.

      Hjelmi mõte rändas teisi radu.

      „Kas mina ja Kerstin peame siis seal teineteisega võistlema? Ka sina oled väljas ja näitad üheksa koma viis ja kaheksa koma null?”

      „Nii see muidugi ei käi,” lausus Grundström tõsiselt. „Ma tahan ainult luua endale üldise pildi sellest, kuidas te mõtlete. Ma saan aru, et läheb raskeks, aga te peate katsuma minu juuresolekut eirata.”

      „Sinu juuresolekut peeglis,” ütles Hjelm. „„Vaata oma südamesse, Hjelm.” Kas sul on meeles? Ma päästsin Kosovo albaanlase Dritëro Frakulla elu, kui talle õlga tulistasin. Ja sina lähtusid sellest, et mind ajendasid rassistlikud motiivid. „Vaata oma südamesse”, my ass. Miks peaks sinu hinnang nüüd paremini täppi minema?”

      Grundström vaatas talle otsa. Võib-olla oli tema pilgus õige natuke valu. Õige natuke häbi.

      „Minu hinnang oli vale,” ütles ta. „Ja mul on kahju.”

      Ta vaatas pugerikus ringi ja pareeris rünnaku. Kõik muu oleks olnud mõeldamatu. Grundström ei olnud just niisugune mees, kes teise põse ette keerab.

      „Võrreldes Kentucky mõrvariga oli see siiski täpes, eks ole?”

      Hultin köhatas ja vaatas talle otse silma sisse.

      „Meie maksime selle eest kõrget hinda,” ütles ta ükskõiksuse jääkülma häälega. „Meie osakond pandi kinni ja mind vallandati. See on sul ilmselt meeles. Mida sina oma hinnangu eest maksid?”

      Hjelmil oli korraks hirm, et Hultin kavatseb elusügisel taas kasutusele võtta oma halva kombe mõni kulm peaga lõhki lüüa. Ent siis tema pilk kustus ja pöördus tagasi piilupeegli poole. Ta oli vanaks jäänud. Ja leppis sellega vastutahtsi.

      Grundström oli natuke aega vait. Olgu, vaigistatud.

      Siis ütles Kerstin Holm.

      „Ja ikkagi on see huvide konflikt.”

      Grundström sulges silmad ja tal õnnestus oma mõtted õigele rajale suunata.

      „Kuidas teie suhe lõppes?” küsis ta.

      „Mida sa silmas pead?” küsis Kerstin Holm vastu.

      „Kas see lõppes vihaga. Vaenuga?”

      „Vaen läheb üle,” sõnasid Paul ja Kerstin kooris. Kuigi rohkem ei ütle nad seda enam kunagi.

      Nad vaatasid teineteisele otsa ja puhkesid naerma, seda naeru võinuks ehk vabastavaks nimetada.

      Grundström ootas. Ja viimaks võttis Kerstin Holm ennast kokku.

      „Mitte otseselt,” ütles ta. „Suhtes endas oli palju viha, aga lõpp tuli iseenesest. Asi oli läbi ja me mõlemad saime sellest aru.”

      „Kas ta hakkas pärast teie suhet jooma?”

      „Ei, ta jõi juba siis kaunis kõvasti. See oli üks põhjustest, miks me lahku läksime. Ja ta oli ennast piisavalt põhja joonud ega hoolinud suuremat sellest, et ma ta maha jätsin. Ilmselt ta ei pannud seda isegi tähele. Tal oli teine armastus. Pudel.”

      „Kas sa rääkisid sellest kellelegi?”

      „Meie ülemusele. Aga nad olid sõbrad.”

      „Jah, komissar Victor Lövgren. Seesama mees, kes tema eest kostis ja hoolitses selle eest, et teda ei löödud minema, vaid degradeeriti ja saadeti ravile.”

      „Millest ma aru ei saa,” ütles Kerstin Holm, „on see, mida ta siin teeb. Ta on põline göteborglane. Mida ta Stockholmis teeb?”

      „Niisuguste asjaolude puhul paigutatakse inimene pärast ajutist teenistusest kõrvaldamist ümber,” teatas Grundström asjalikult. Jätkas siis taas teist juttu.

      „Millest mina aru ei saa, on see, miks meie paberites teie suhte kohta midagi ei ole.”

      „Me hoidsime väga madalat profiili. Lövgren oli üldse naispolitseinike vastu ja eriti politseinikevaheliste suhete vastu.”

      Grundström andis mõlemale tagasihoidliku paberipataka. Ise näis ta olevat niisugune, kes kunagi paberitest abi ei otsi. Kui ta oli mingit СКАЧАТЬ